Paulo Coelho. Aleph

Coelho on autor, kelle raamatute tõlkeid ma innukalt loen. Paistab, et iga aasta sügisel võib seda sündmust oodata. Vähemalt viimastel aastatel on see nii olnud. Ja jõuluvana on piisavalt tark ja hea, et mulle alati uus Coelho kinkida. See on tõepoolest autor, kelle romaane ma hea meelega oma riiulis hoian, et neid siis aeg-ajalt üle lugeda.
Kummaline lugu on nende raamatutega. Kirjanik justkui ei võta endale ainuõigust loomisele, raamat sünnib autori ja lugeja koostöös. Ja kõik sõltub lugeja tujust: mõnikord ergutab tekst lugejat kaasa ja edasi mõtlema, mõnikord aga ei kõneta teda üldse. Ja siis - võttes sama raamatu lahti mingil teisel ajahetkel ning teises meeleolus, leiad sealt jälle midagi uut, mida varem ei märganud. Sellepärast on Coelho üks mu lemmikutest. Mulle lihtsalt meeldivad üllatused.
See raamat - nagu ka tutvustus ütleb, on sügavalt autobiograafiline. Lugu räägib (nagu vist kõik tema lood) otsimisest. Peamiselt iseenda otsimisest. Ja - nagu "Alkeemikuski" - kirjeldab kirjanik seda, kuidas lähedal olevaid väärtusi hakkad märkama vaid siis, kui oled neid väga kaua ja kaugelt otsinud.
Selle raamatu lugemise kõrvalt pidin olude sunnil õppima Piaget, Võgotski ja teiste arenguteooriaid. Kummaline kontrast tekkis sellest kõigest: Piaget, kes väidab, et teismeline ja täiskasvanu suudab maailma adekvaatselt tajuda, ning sinna kõrvale Coelho, kes peidab ridade vahele mõtte, et mitte ükski inimene ei suuda maailma tajuda sellisena, nagu see tegelikult on. Eks ma ikka eksamil kirjutasin kuulekalt sellest, mida Piaget asjast arvas, aga südames pooldan siiski Coelho mõttekäiku. Vot selline silmakirjatseja siis!
Usun, et on olemas kahte sorti inimesi: need, kellele Coelho raamatud kohe üldse ei meeldi ja need, kes neid meelsasti loevad. Mina kuulun viimaste hulka.

Kommentaarid

  1. Emand29. jaanuar 2012, kell 18:23

    Tundub isuäratav. Eriti see eneseotsingu teema, muidugi. Aga õppekirjanduse vahele ilu lugeda on sul tõesti kõrgem pilotaaž - mina olen sel aastal hoidunud eksitavatest fiktsioonidest. Ma nimelt kaldun uppuma neisse väljamõeldud maailmadesse. Coelho aga lisan nüüd oma must-read-listi. :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave