Raamatukoi lugemislood

  Suur osa inimestest elab hoiakuga, justkui maailm oleks neile võlgu. Nad peavad alati midagi saama. Ja kui nad midagi teevad, siis on esimene küsimus: mis ma selle eest saan? See on meile sisse kasvatatud. Heale lapsele antakse ju ikka preemiat. Eks suurem osa õpimotivatsioonist koolis taandub ju ka heale hindele, tahame me seda siis või mitte. Sellist mõtteviisi toetab tegelikult kogu ühiskondlik hoiak, mis kajastub ajakirjanduses. Paradoksaalsel kombel piirab aga saamahimu meie edasiliikumist. Just sellepärast me kusagile ei jõuagi, et tahame pidevalt midagi saada.  Ühiskondlik hoiak annab meile ka kuvandi, justkui rikkad inimesed oleksid saamahimulised ja vaesed omakasupüüdmatud ning head. Tegelikult ei pruugi need kaks omadust teineteist üldse välistada. Võib-olla on siiski olemas rikkad (ma mõtlen, päriselt rikkad, mitte liisingurikkad), kes on valmis kaasinimestele pühenduma, ilma et kohe tasu küsiks? Võib-olla on olemas vaesed tigedad inimesed? Krimiuudised on täis va...

  Mina ei ole seda etendust näinud, aga raamat on nüüd loetud. Kui selle lugeda võtsin, siis eeldasin, et see on väga naljakas, sest etenduse järelkajad justkui niisugused olid. Jah, ka raamat on naljakas, aga mitte ainult. See on nii aus. Minu meelest on meie maailmas kõik nii ära filtreeritud. Me teame täpselt, mida sobib öelda ja mida mitte. Ja niimoodi üritame endale ja teistele muljet jätta, et asjad on ilusamad kui nad tegelikult on. Kas me siis tegeleme iseenda ja teiste petmisega? Üritame ennast suruda mingisse seletamatusse formaati. Samas - ausus võib olla üheaegselt väga valus ja väga naljakas. Ja selline see raamat ongi. Autor räägib suhetest ja lapsevanemaks olemisest mehe pilgu läbi. Ta võtab läbi suhte loomise, rasedusperioodi, sünnituse ja lapse arenguprotsessi, olles ise selles kõiges aktiivne osaline. Nii, nagu ta raamatu lõpus ütleb: seda ei saa tegelikult keegi teine selgitada. See tuleb ise läbi teha. Lihtsalt kogeda, et kakaste mähkmete ja magamata ööde taga o...

  Just. Jälle üks eneseabiraamat. Aga see on natuke teistmoodi. Kui enamasti keskenduvad sedasorti raamatud sellele, et sa oled võimeline tegema mida iganes ja annavad selleks keerulisi süsteeme, siis see siin on ülilihtne. Tuleb vaid vastused leida mõnele küsimusele (ja see on kõige keerulisem osa): Kes ma olen? Mida ma tahan? Miks ma seda tahan? Mida ma pean selleks tegema, et seda saavutada? Ja rohkem polegi.  Kui enamasti defineeritakse edu kui midagi sellist, mida ka ühiskond aktsepteeriks (vägev karjäär, tore pere, ilus maja, autod, reisid), siis Erikson lükkab selle ümber. Miks ma peaksin tahtma täpselt seda, mida kõik teised? See on minu elu ja ma elan seda täpselt nii, nagu ma ise tahan.  Raamat lükkab ümber ka senised ajajuhtimise teooriad. Ajajuhtimine on ülimalt populaarne temaatika, aga tavaliselt kaasnevad sellega keerulised juhised, mille mõistmine on juba tükk tegu, rääkimata täitmisest. Erikson ütleb, et aega ei saagi juhtida, aeg lihtsalt on. Ja meil kõi...

  See on 89-aastase mehe jutustatud lugu. See mees kutsus enda juurde ühe ajakirjaniku ja lihtsalt jutustas. Kirjutaja ei osanud aimatagi, et ta selle raamatuks vormib, sest ikka ju leidub neid, kes arvavad, et tema lugu on piisavalt eriline, aga ei ole seda teps mitte. Aga sellest siin sai raamat. 20-aastane Horace mobiliseeritakse sõja alguses, kuid esimeses lahingus langeb tema üksus vangi. Edasi järgneb viis aastat vangilaagrites, kus inimsusest ei saa juttugi olla. Horace ja ta kaasmaalased kogevad kujuteldamatuid kannatusi, nälga, alandamist - kõike õudset, mida üks inimhing üldse saab ette kujutada. Vangilaagrid - Horace transporditakse pärast esimeses viibimist teise - asuvad Sileesias. Seal kohtub Horace marmorikaevanduse omaniku tütrega. Alguses arvab ta, et tegemist on sakslannaga, aga hiljem selgub, et tüdruk on juudi juurtega sileeslanna, kes vihkab sakslasi sama palju nagu Horace. Sellest saab alguse keelatud armastus. Ja kui Horace jälle järgmisse vangilaagrisse tran...

  See on õudusjutt, mis ei olegi õudusjutt. Raamatu sees on teine raamat, tondilugu. Ja peategelane on autori tütar, kes üritab aru saada, mis siis päriselt juhtus. Selles mõttes on tegemist klassikalise looga, kus kõik on seotud ühe vana majaga. Selles majas juhtuvad seletamatud asjad. Nagu ikka õuduslugudes. Kogu toimuv saab lõpuks loogilise seletuse, aga lõpplahendus on üsnagi üllatav.  Tegemist on kergesti loetava, lihtsakoelise ja armsa looga. Õudusjutt võib ju ka armas olla.  

  See on "Hans ja Grete" täiskasvanutele, Islandi moodi. Ma ei mäleta, kas lapsena seda muinasjuttu lugedes ka nii õudne oli. Tegelikult on see ju hirmus küll, kui kaks last eksivad ära ja jõuavad nõia juurde. Ja pärast ei saa enam kuidagi minema. Miks üldse lastele niisuguseid lugusid jutustatakse? Sellel peab ju mingi põhjus olema.  Aga "Mägismaad" lugedes on õudne küll, sest mitte kuidagi ei saa aru, mis on päris ja mis mitte. Ja kui suur osa kogu loost on tegelaste pettekujutelm? Neli inimest lähevad keset Islandit asuvasse liivakõrbesse automatkale. Nad eksivad ära ja korraga sõidavad nad liivatormis ühte majja sisse. Nii peavad nad jääma sellesse majja, kus elavad kummalised vanainimesed. Pidevalt ilmuvad nende ette kõhedust tekitavad detailid: kaks rebast, luudekuhilad, üksik laternapost keset kõrbe, peidetud tuba, mahajäetud asula... Selliseid asju on nii palju. Noored üritavad asustatud punkti jõuda, aga kõik, mida nad selleks teevad, ebaõnnestub. Nad lihts...