Raamatukoi lugemislood

  Kaanel seisab sõna "dokumentaalromaan". Ma ei nimetaks seda üldse romaaniks. Ma ei oska seda raamatut üldse mitte kuidagi liigitada. Võib-olla siis kogemuslugu. Aga see räägib teemadel, millest ühiskond vaikib. Intsestist ei taha keegi rääkida, aga see lihtsalt on. Me ei saa ju pead liiva alla peita. Eneselõikumisest ei räägita ka suurt midagi. Pigem on ühiskonnas hoiak, et need, kes seda teevad, vajavad lihtsalt tähelepanu ja kerjavad seda haiglasel viisil. Ja psühhiaatriapatsiendid on nagunii lõbustustele suunatud rahvamasside jaoks arusaamatud tegelased.  Raamatul on kaks autorit: ühe kogemusest on kirjutatud, teine aitas tal selle kogemuse raamatuks vormida. Peategelase varjunimeks on Ida, samas ei varja mina-tegelane oma tegelikku isikut, sest raamatuni jõudis ta läbi oma kogemuse jagamise erinevatel loengutel. Seeläbi on ta aidanud paljusid inimesi, kes oma lapsepõlves toimunust mitte kunagi rääkida ei ole tihanud. Ja lugedes tundub kõik nii kohutavalt masendav ja loo

  Mõned raamatud on ajatud. Vahet pole, millal nad on kirjutatud, ikka on neist midagi õppida. Ja neid tasub aeg-ajalt üle lugeda, ühest korrast lugemisest ei piisa. Ma ei osta endale koju raamatuid, mida loen vaid ühe korra. Aga neid, millel on pikaajaline väärtus, ostan küll. See siin on just niisugune raamat. Kõik teavad Carnegié raamatut "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi". Sama hinnaline on ka see raamat. Sõna "maagia" pealkirjas ei tohiks hirmutada. Mitte midagi müstilist selles raamatus jutuks ei tule.

  Ohlssoni kolmas raamat. Lugesin selle läbi mõnda aega tagasi ja sisu õieti ei mäletagi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, lihtsalt teised raamatud on hiljem ilmselt tugevama mulje jätnud. Nii õudne see ka ei ole, nagu kaanel väidetakse. Võivad küll nõrganärvilised ka lugeda.  Pigem on huvitav järelsõna. Kui paljud autorid näevad raamatute kirjutamisel ränka vaeva, siis Ohlsson  ütleb, et hakkas pelgalt igavusest kirjutama. Ja uued raamatud lihtsalt tulevad, iseenesest. Imeline. 

  Hjoth ja Rosenfeldt on kaks autorit, kes koos on kirjutanud krimisarja. See siin on sarja esimene raamat. Tegelikult ei juhtu midagi, kui neid raamatuid vales järjekorras lugeda. Minul on kaks viimast läbi loetud ja nii sai lugeda küll. See on üks haarav põhjamaine krimi, üks paljude seast. Aga see on nii hästi kirjutatud, et raske on käest panna. Mõnus põgenemine reaalsusest. Tunnen, et krimiraamatutest ei ole suurt midagi uut kirjutada. Mulle meeldib neid lugeda, aga midagi erilist esile tuua ei ole. Niisiis - postitan need edaspidi küll siia, aga teen seda pigem selleks, et ei võtaks sama raamatut kogemata riiulist teist korda kaasa. Lihtsalt selleks, et endal meeles oleks, mida lugenud olen. Seega on krimiteemadel oodata minult pelgalt lühikesi märkusi.