Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2022 postitused

Mari Jungstedt. Silmale nähtamatu

Kujutis
  Üks lihtne krimilugu Gotlandilt. Mõrvad - nagu ikka. Muidu ei oleks ju krimi. Ridamisi leitakse tapetud naisterahvaid, kõik on alasti, iseenda aluspüksid suhu topitud. Seejuures on tapmisviisid erinevad ja see ajab politsei segadusse. Kogu saare elanikud on hirmunud, naisterahvad ei julge välja minna. Aga kõiki tapetuid ühenda veel ka see, et nad on 34-35-aastased. Ei grammigi nooremad ega vanemad. See tundub imelik. Kui mõrvar tapab juhuslikke naisi, siis kuidas ta nende vanust teab? Raamatu teeb teistsuguseks see, et autor annab õige varakult aimu mõrvade motiivist. Ta viib lugeja ekskursile mõrvari lapsepõlve. Ja seal juhtub asju. Koolikiusamisest tõuseb aastatepikkune viha, mis nõuab kättemaksu. Aga kuni lõpuni ei saa me teada, kes on nende tegude taga. Samas - kui tavaliselt krimiromaanis jalutab süüdlane kogu loo vältel politseinike nina all, siis siin nii ei ole. Tegemist on lihtsalt ühe põgusalt pildilt läbi käinud tegelasega. Aga mõtlema paneb siin see, kuidas lapsepõlves ju

Yuval Noah Harari. 21 õppetundi 21. sajandiks

Kujutis
Midagi on maailmaga lahti. Viimastel aastatel näib, et senised süsteemid ei toimi ja kõik on muutunud kaootiliseks. Mingi pidepunkt on puudu. Enam ei ole turvaline elada. Kogu aeg on tunne, et ees ootavad järjekordsed vapustused, mis pööravad kogu senise elu pea peale. Aga tahaks ju elada nii, nagu oleme harjunud, sest nii on mugav. Ja kogu aeg on kiire. Isegi siis, kui tegelikult ei ole kiire. See raamat annab paljudele küsimustele vastused. Või vähemalt ühe võimaliku versiooni neist. Autor on hariduselt ajaloolane ja käsitleb siin maailma ajalugu väga laia pildina, kogu maailma ja kogu ajaloo kontekstis. See viib vaatenurgani, mis muudab küsitavaks kõik seni iseenesestmõistevanana tundunud mõisted. Näiteks vabadus. Kuivõrd meil siiski on võimalusi oma valikuid tänapäeval teha? Jah, meil on illusioon, justkui võimalusi oleks piiramatult, aga kes on see, kes meile pakub informatsiooni turul olevate võimaluste kohta? Ja mille järgi ta otsustab, mida mulle pakkuda? Ja kas lisaks pakutava

Fred Jüssi. Olemise mõnu

Kujutis
  See raamat on siin mõnda aega lihtsalt pildina üleval rippunud. Aga ma ei saanud kirjutada. Mitte sellepärast, et aega poleks olnud. Lihtsalt tunnen Fred Jüssi ees nii suurt aukartust, et kõik, mida ma tahtsin kirjutada, tundus ebapiisav.  Raamat sisaldab Jaan Tootseni intervjuud Fred Jüssiga, seejärel tulevad "Ööülikooli rännakud" kirjalikus vormis. Niisiis on tegemist mõtisklustega erinevatel teemadel. See kõik ei piirdu ainult loodusega, pigem tuleb juttu keskkonnas kui tervikust. Kui tänapäeva tavalise ruttava inimese maailmas loodust praktiliselt ei eksisteerigi, siis see raamat toob selle tervikpilti tagasi. Ta tuletab meelde, et me oleme üks osa tervikust ja kui me terviku ära lõhume, siis läheme ka ise katki. Inimene kujundab oma tujude ajel keskkonda ümber, aga ta ei märka, mida ta sellega teistele elusolenditele teeb. Võtame kasvõi selle, et Kadrioru pargi vanade puude mahavõtmine ja uutega asendamine võtab (võttis?) elupaiga vähemalt kahekümne kahelt linnuliigilt

Camilla Grebe. Koduloom

Kujutis
  Veel üks krimi. Üldse mitte paha. Päris palju on siin huvitavaid nüansse. Näiteks noormees, kes tahab salamisi olla neiu. Ja nõrgamõistuslik, kes pagulast koduloomana aastaid keldris peab. Või naispolitseinik, kes otsib taga kadunud tüdrukut, aga lõpuks saab väga suure üllatuse osaliseks. Tüdruku leiab ta üles küll.

Tina Frennstedt. 9.maantee

Kujutis
Romaan on inspireeritud Rootsis aset leidnud tegelikest juhtumitest. Ühe majaka lähedalt leitakse skandaalse naiskunstniku surnukeha. Laiba läheduses on iseloomulikku valget savi, mida igal pool ei leidu. Tegelikult ei teatagi, kus sellist olla võiks. Aga see jälg viitab seosele ühe varasema kuriteoga, kus muusikatudeng leiti tapetuna maanteekraavist. Kas sealt leiti tollal samasugust valget savi. Loo arenedes tuleb mängu kolmaski mõrva ning sinna on savi täiesti teadlikult paigutatud.  Nii hakkabki tööle vanade juhtumite rühm, kes paralleelselt värskete kuritegudega kaevab taas välja viieteistkümne aasta taguse loo. Kolme mõrvatud inimese vahel ei suudeta kuidagi mingit seost leida. Seekord on uurijad ainult naised. Kõrvalosatäitjatena käivad küll läbi ka mõned mehed, aga need jäävad pigem tahaplaanile. Peategelased on Tess Hjalmarsson koos kolleegi Marie Erlinguga. Mõlemad on väga nutikad, rikuvad kohati ülemuste antud reegleid ja on samal ajal ka eraeluga kimpus. Tess on homoseksuaa

Jay Shetty. Mõtle nagu munk

Kujutis
Jay Shetty läks kaheksateistaastaselt Indiasse ja elas seal mungaelu kolm aastat. Pärast kolme aasta möödumist tundis ta, et peab Inglismaale tagasi tulema ja midagi muud tegema. Alguses ei mõistnud ta, mis see olla võiks, aga siis sai ta aru, et peab Indias õpitud kogemusi läänemaailmas jagama. Raamatus ühendab autor india traditsiooni läänemaailma kultuurikontekstiga. Me elame infoühiskonna surve all. Nii palju tuleb peale erinevat teavet ja selle kõige keskel on väga lihtne iseennast ära kaotada. Enamik meist ongi seda teinud. Ümbrus surub peale mingeid kindlaid elustandardeid ja kui sa sellega kaasa ei lähe, siis sa justkui ei sobiks siia. Jay Shetty julgustab üles otsima iseenda teed ja käima selles, sõltumata sellest, mida ühiskond sellest arvab. Ja selles kontekstis muutub edu mõiste hoopis millekski muuks, kui see, millena seda meile esitatakse. Siin ei ole rahaga mingit pistmist, kõik keskendub sisemistele väärtustele. Aga need väärtused tuleb iseenda seest üle leida ja minna

Agnes Martin-Lugand. Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi

Kujutis
  Punaste raamatute sari on üks väärt ettevõtmine. Enamik selles ilmunud romaane on tõepoolest lugemist väärt. Aga see siin on mõnevõrra üllatav. See on nii kerge lugemine, et võtsin selle ühe päevaga läbi. Samas - viga ei olnud midagi. Lugu räägib naisest, kes kaotab kolmekümnendate eluaastate alguses oma mehe ja tütre. Pärast seda langeb ta aastaks sügavasse masendusse. Tema eest püüab hoolitseda üks ekstraverdist sõber, kuid naisel on tunne, et sõber lihtsalt hingab ta õhu ära. Nii ta siis jätab oma raamatukohviku Pariisis sinnapaika ja põgeneb teadmata ajaks Iirimaale. Seal hakkab hargnema inimsuhete sasipundar. Loomulikult ilmub mängu Mees. Lisaks sellele peab naine külaeluga kohanema. Tema emotsioonid meenutavad ameerika mägesid - siin on ohjeldamatult tõuse ja langusi. Aga vähemalt on ta elus, mitte maha maetud, nagu viimasel aastal Pariisis.  Raamatu süžee on vägagi tavapärane ja meenutab pigem naistekat. Ühe korraliku naisteka tunnused: Kurb naine, kes ei leia lohutust. See na

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see on armastus e

Anders Hansen. Ekraaniaju

Kujutis
  Mul on tihti selline tunne, et olulised asjad toimuvad just praegu seal, kus mind ei ole Et ma jään millestki ilma. Või see, et kui teen midagi, siis mõtlen aina sellele, mis kõik veel tegemata on.   Ja nii tormangi ringi nagu peata kana ega suuda millelegi korralikult keskenduda. Kui hakkasin ennast jälgima, siis sain aru, et selline ärevus tekkis minus pärast seda, kui hankisin endale esimese nutitelefoni. Ja tunnistasin endale ausalt, et olin sellesse kinni jäänud. Hiljuti lugesin Anders Hanseni raamatut „Ekraaniaju“ ja see raputas mind sedavõrd, et tahtsin oma nutitelefoni sahtlipõhja peita ning endale taas nuppudega mutitelefoni hankida. See raamat andis vastuse minu küsimusele, mis minuga toimub ja kuidas see kõik minu tervist mõjutab. Toon siin välja mõned ahhaa-elamused, mille lugedes sain, aga igaüks, kes vähegi asjast huvitub, saab raamatu ise läbi lugeda. Me kõik elame pidevas dopamiininäljas. Ja mida rohkem me seda saame, seda rohkem tahame. Dopamiinivabr

Tom Valsberg. Eluterve pohhuist

Kujutis
  Kas teil on ka vahel tunne, et kõik on pekkis ja iga asi ajab närvi? See raamat on just niisugustele inimestele. See on mul statsionaarselt öökapil, päris tihti võtan selle suvalisest kohast lahti ja ma ei kahetse kunagi. Tegelikult olen selle kolm korda kaanest kaaneni läbi lugenud, sest see aitab mind. Näiteks praegu, kui ma poole tunni pärast pean inimeste ees esinema ja pärast öeldu eest ka vastutama. See ajab närvi. Aga Tom Valsberg ütleb, et kui kõik läheb pekki, siis pole sellest ju hullu, see on ainult korraks. Ja pealegi saab sellest kogemusest õppida. Siin on nii palju ausaid mõtteid, mida igaüks on mõelnud, aga pole julgenud välja öelda. Eluterve pohhuist julgeb ja see on kohati väga naljakas. Minu meelest on selles maailmas viimasel ajal nalja väga väheks jäänud. Jah, muidugi, sotsiaalmeedias ringleb lugematul hulgal naljakaid meeme, aga enamasti on selles teatud kibedus ja sarkasm praegu toimuva üle. See raamat on naljakas, aga sarkasmi selles ei ole. Nii mõnusalt neutra

Jørn Lier Horst. Salatuba

Kujutis
  See on raamat William Wistingu sarjast. Üllatusega avastasin, et sellest sarjast on tehtud ka filmiseriaal. Vaatasin ühe hooaja ära ja asi hakkas mulle meeldima. See on klassikaline põhjamaine lähenemine, piisavalt kvaliteetne meelelahutus. Raamatu kaanel on märksõna "põnevik", aga pigem on see üsna rahulik, jahe ja analüütiline krimilugu. Sellegipoolest on see mõnus lugemine.  Üks poliitik sureb, aga see ei ole mõrv. Hoopis tema suvilast leitakse suur hulk välismaist valuutat. William Wisting hakkab asja uurima. Gruppi on kaasatud ka tema ajakirjanikust tütar Line. Imelikul kombel tekivad kaudsed seosed ammuse raharöövi ja ühe teadmata kadunud noormehega. Asi läheb järjest segasemaks. Sekkub ajakirjandusmaailm, välja tulevad seosed narkokuritegudega. Kuni raamatu lõpuni ei paista lahendust kusagil. Isegi aimata ei oska. Loomulikult lahendus tuleb, aga alles viimastel lehekülgedel.  See ei ole niisugune raamat, mis tekitaks sedavõrd pinget et käest ära panna ei saaks. See e

Bob Burg ja John David Mann. Andmise jõud

Kujutis
  Suur osa inimestest elab hoiakuga, justkui maailm oleks neile võlgu. Nad peavad alati midagi saama. Ja kui nad midagi teevad, siis on esimene küsimus: mis ma selle eest saan? See on meile sisse kasvatatud. Heale lapsele antakse ju ikka preemiat. Eks suurem osa õpimotivatsioonist koolis taandub ju ka heale hindele, tahame me seda siis või mitte. Sellist mõtteviisi toetab tegelikult kogu ühiskondlik hoiak, mis kajastub ajakirjanduses. Paradoksaalsel kombel piirab aga saamahimu meie edasiliikumist. Just sellepärast me kusagile ei jõuagi, et tahame pidevalt midagi saada.  Ühiskondlik hoiak annab meile ka kuvandi, justkui rikkad inimesed oleksid saamahimulised ja vaesed omakasupüüdmatud ning head. Tegelikult ei pruugi need kaks omadust teineteist üldse välistada. Võib-olla on siiski olemas rikkad (ma mõtlen, päriselt rikkad, mitte liisingurikkad), kes on valmis kaasinimestele pühenduma, ilma et kohe tasu küsiks? Võib-olla on olemas vaesed tigedad inimesed? Krimiuudised on täis vaesuses sü

Bjarni Haukur Thorsson. Isa

Kujutis
  Mina ei ole seda etendust näinud, aga raamat on nüüd loetud. Kui selle lugeda võtsin, siis eeldasin, et see on väga naljakas, sest etenduse järelkajad justkui niisugused olid. Jah, ka raamat on naljakas, aga mitte ainult. See on nii aus. Minu meelest on meie maailmas kõik nii ära filtreeritud. Me teame täpselt, mida sobib öelda ja mida mitte. Ja niimoodi üritame endale ja teistele muljet jätta, et asjad on ilusamad kui nad tegelikult on. Kas me siis tegeleme iseenda ja teiste petmisega? Üritame ennast suruda mingisse seletamatusse formaati. Samas - ausus võib olla üheaegselt väga valus ja väga naljakas. Ja selline see raamat ongi. Autor räägib suhetest ja lapsevanemaks olemisest mehe pilgu läbi. Ta võtab läbi suhte loomise, rasedusperioodi, sünnituse ja lapse arenguprotsessi, olles ise selles kõiges aktiivne osaline. Nii, nagu ta raamatu lõpus ütleb: seda ei saa tegelikult keegi teine selgitada. See tuleb ise läbi teha. Lihtsalt kogeda, et kakaste mähkmete ja magamata ööde taga on mi

Thomas Erikson. Tagasilöögid minu ümber

Kujutis
  Just. Jälle üks eneseabiraamat. Aga see on natuke teistmoodi. Kui enamasti keskenduvad sedasorti raamatud sellele, et sa oled võimeline tegema mida iganes ja annavad selleks keerulisi süsteeme, siis see siin on ülilihtne. Tuleb vaid vastused leida mõnele küsimusele (ja see on kõige keerulisem osa): Kes ma olen? Mida ma tahan? Miks ma seda tahan? Mida ma pean selleks tegema, et seda saavutada? Ja rohkem polegi.  Kui enamasti defineeritakse edu kui midagi sellist, mida ka ühiskond aktsepteeriks (vägev karjäär, tore pere, ilus maja, autod, reisid), siis Erikson lükkab selle ümber. Miks ma peaksin tahtma täpselt seda, mida kõik teised? See on minu elu ja ma elan seda täpselt nii, nagu ma ise tahan.  Raamat lükkab ümber ka senised ajajuhtimise teooriad. Ajajuhtimine on ülimalt populaarne temaatika, aga tavaliselt kaasnevad sellega keerulised juhised, mille mõistmine on juba tükk tegu, rääkimata täitmisest. Erikson ütleb, et aega ei saagi juhtida, aeg lihtsalt on. Ja meil kõigil on ööpäeva

Horace Greasley. Kas põrgus linnud veel laulavad?

Kujutis
  See on 89-aastase mehe jutustatud lugu. See mees kutsus enda juurde ühe ajakirjaniku ja lihtsalt jutustas. Kirjutaja ei osanud aimatagi, et ta selle raamatuks vormib, sest ikka ju leidub neid, kes arvavad, et tema lugu on piisavalt eriline, aga ei ole seda teps mitte. Aga sellest siin sai raamat. 20-aastane Horace mobiliseeritakse sõja alguses, kuid esimeses lahingus langeb tema üksus vangi. Edasi järgneb viis aastat vangilaagrites, kus inimsusest ei saa juttugi olla. Horace ja ta kaasmaalased kogevad kujuteldamatuid kannatusi, nälga, alandamist - kõike õudset, mida üks inimhing üldse saab ette kujutada. Vangilaagrid - Horace transporditakse pärast esimeses viibimist teise - asuvad Sileesias. Seal kohtub Horace marmorikaevanduse omaniku tütrega. Alguses arvab ta, et tegemist on sakslannaga, aga hiljem selgub, et tüdruk on juudi juurtega sileeslanna, kes vihkab sakslasi sama palju nagu Horace. Sellest saab alguse keelatud armastus. Ja kui Horace jälle järgmisse vangilaagrisse transpor

Riley Sager. Enne pimedat koju

Kujutis
  See on õudusjutt, mis ei olegi õudusjutt. Raamatu sees on teine raamat, tondilugu. Ja peategelane on autori tütar, kes üritab aru saada, mis siis päriselt juhtus. Selles mõttes on tegemist klassikalise looga, kus kõik on seotud ühe vana majaga. Selles majas juhtuvad seletamatud asjad. Nagu ikka õuduslugudes. Kogu toimuv saab lõpuks loogilise seletuse, aga lõpplahendus on üsnagi üllatav.  Tegemist on kergesti loetava, lihtsakoelise ja armsa looga. Õudusjutt võib ju ka armas olla.  

Steinar Bragi. Mägismaa

Kujutis
  See on "Hans ja Grete" täiskasvanutele, Islandi moodi. Ma ei mäleta, kas lapsena seda muinasjuttu lugedes ka nii õudne oli. Tegelikult on see ju hirmus küll, kui kaks last eksivad ära ja jõuavad nõia juurde. Ja pärast ei saa enam kuidagi minema. Miks üldse lastele niisuguseid lugusid jutustatakse? Sellel peab ju mingi põhjus olema.  Aga "Mägismaad" lugedes on õudne küll, sest mitte kuidagi ei saa aru, mis on päris ja mis mitte. Ja kui suur osa kogu loost on tegelaste pettekujutelm? Neli inimest lähevad keset Islandit asuvasse liivakõrbesse automatkale. Nad eksivad ära ja korraga sõidavad nad liivatormis ühte majja sisse. Nii peavad nad jääma sellesse majja, kus elavad kummalised vanainimesed. Pidevalt ilmuvad nende ette kõhedust tekitavad detailid: kaks rebast, luudekuhilad, üksik laternapost keset kõrbe, peidetud tuba, mahajäetud asula... Selliseid asju on nii palju. Noored üritavad asustatud punkti jõuda, aga kõik, mida nad selleks teevad, ebaõnnestub. Nad lihts

Adam Grant. Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud

Kujutis
  Meis kõigis on kivinenud arusaamad. Me ise ei panegi seda tähele, kuidas me liigitame asju sobivateks ja sobimatuteks, õigeteks ja valedeks. Aga kuidas me seda teame? Kust selline liigitamine on tulnud? Ja kas see on ikka ainuõige viis maailma asju näha? Lisaks sellele arvame, et teame, mida tahame ja kui mõne aja pärast oma tahtmist muudame, peetakse meid püsimatuteks tuulelippudeks, kes pidevalt loobuvad oma püüdlustest. Aga kes ütles, et minu tahtmised peavad olema kivinenud ja muutumatud? Ja kui ma oma tahtmisest kinni hoian lihtsalt sellepärast, et ma kunagi otsustasin midagi, kas ma siis ei tee iseennast õnnetuks? Raamatus on kirjeldatud ühe sugulase lugu, kellele suguvõsa juba varases nooruses sisendas, et temast peab saama arst. Tal olid selleks kõik eeldused olemas ja nii ta arstiks õppima läkski. Iga etapi lõpus kahtles ta endas, kas ta ikka tahab sellel teel edasi liikuda, aga siiski ei loobunud. Sest ta oli sellesse teekonda juba nii palju panustanud. Lõpuks pidi ta arsti

Bo Svenström. Ohvrite ohver

Kujutis
  Natuke teistmoodi ülesehitusega krimka. Üldiselt on rootsi krimikirjandus kaunis sarnase käekirjaga, aga see siin on sootuks teistsugune. Raamat koosneb kolmest osast. Esimene on tavapärane uurimine. Laipu tuleb ridamisi, peaaegu igas peatükis leitakse keegi surnuna ja tundub et tegemist on allilma omavahelise arveteõiendamisega. Igal pool on näts, nikotiininäts. Keegi ei saa aru, kust see tuleb ja miks mõrvar nii lohakas on. Natuke mustrist väljas on ka peategelasest uurija Carl Edson. Kui tavaliselt on selliste romaanides keskeale kalduvad meesuurijad ennast veidi lohakile jätnud ja kimpus oma eraeluga, siis Carl on kogu aeg korrektne, ontlik, eraelu paistab ka enam-vähem korras olevat.  Raamatu teine osa ei olegi justkui krimi. See valgustab ajakirjanik Alexandra Bengtssoni sisemaailma ja mälestusi. Juba poole raamatu pealt tekib küsimus, mida siin üldse enam kirjutada on. Justkui kõik oleks juba selge. Aga siin annab autor lugejale eksitava jälje. Kui Alexandra ise langeb koletu

Jaana Maling. Leok. Tanel Leok

Kujutis
  Kui kokku saavad kaks suurt kirge - motokross ja raamatud - siis see ongi paradiis. Ma pole väga ammu ühtegi elulooraamatut lugenud, aga see tuli ise minu juurde. Mu vahva väimees sai selle nädalavahetusel võistlustel auhinnaks ja ta otsustas, et ämm peab selle esimesena läbi lugema. Hakkasin kohe neelama ja päris raske oli seda lugemist käest ära panna. Selline tunne oli, nagu vaataks kogu aeg ise võistlusi pealt.  Tihtipeale vaatame inimesi, kes midagi suurt on saavutanud, justkui oleks neil lihtsalt vedanud. Aga me ei näe seda meeletut tööd ja ohverdust, mis on nende saavutuste taga. Kolm märksõna- kirg, järjekindlus ja ohverdus - kannavad selle raamatu ja selle inimese lugu.  Ma olen alati imetlenud neid, kes juba väikse lapsena tunnevad ära selle, mis neid sütitab, mida nad tahavad päriselt südamega teha. Neid inimesi on vähe. Suurem osa meist kõnnib hilise täiskasvanueani ringi mõistmata, miks nad üldse olemas on. Ja see kirg toidab järjekindlust. Sa lihtsalt teed ja teed, mis

Erich Maria Remarque. Jaam silmapiiril

Kujutis
  Erich Maria Remarque teoste lugemine on kindla peale minek. Siin ei saa olla pettumust. Raamatu tagakaanel on tutvustus, mis ütleb, et see romaan kuulub kirjaniku varasemasse loomeperioodi ning ilmus vahetult enne kuulsust toonud "Läänerindel muutuseta". See äratab huvi.  Romaan räägib elumehest ja autovõidusõitjast Kaist, kes balansseerib kodukoha mõisa rahuliku elu ja pöörase seikluslikkuse vahel. Näib, et ta igatseb alati seda, mida parasjagu ei ole. Omamoodi sümbolitena on romaanis esindatud naised. Ühest küljest noor Barbara, puhas, süütu, kandmas endas maamõisa rahu ja teisest küljest suurilmadaamid: mehi võidusõidurajal enda pärast võitlema panev ameeriklanna Maud Fhilby ja kõrgklassi kuuluv Lilian Dunquerke. Kai elu nende kolme naise vahel on justkui pokkerimäng. Ta üritab kogu aeg justkui võita, aga alati lipsab miski nina eest ära. Kogu suhtlus suurilmadaamidega toimub pidevalt mitmel tasandil. Sõnad, mida välja öeldakse, varjavad endas väljaütlemata mõtteid. Nii

Herbjørg Wassmo. Põgenemine Franki juurest

Kujutis
  Lastekodus üles kasvanud keskpärane kirjanik Sanna on Franki armuke. Frank on kummaline mees, kes justkui tegeleks vanakraami müügiga, aga tegelikult ajab ta arusaamatuid asju, mida mitte keegi ei mõista. Sama arusaamatu on neli miljonit krooni, mida ta varjata püüab ja seepärast kannab selle raha Sanna kontole. Ootamatult kohtub Sanna kellegi Fridaga, kes ärgitab teda koos rahaga põgenema ja nii lähevadki naised koos Euroopasse seiklema. Mõne aja pärast liitub nendega Franki naine ja siis lähevad asjad eriti imelikuks.  Arusaamatu on terve see raamat. Selles on nii palju kihte, et tundub, nagu oleks siin mitu raamatut paralleelselt kokku kirjutatud. Kui Sanna meenutab pidevalt oma lapsepõlve lastekodus ja on hädas kõikuva enesekindlusega, siis Frida on nagu tank. Kohtumine Fridaga on ka kummaline: ta justkui tunneks Sannat juba ammu ja teaks temast kõike. Tundub, et tegemist ei ole eraldiseisva isiksusega, vaid lihtsalt Sanna teise minaga, kes ütleb selgelt: lõpeta see soigumine ja

Ann Cleeves. Kulutuli

Kujutis
  See on viimane Shetlandi sarja raamat. Kõige intrigeerivam selle raamatu juures on pealkiri. Siin on juttu autistlikust poisist, kes armastab tikkudega mängida ja sellepärast peetakse teda ohtlikuks. Tundub, nagu see motiiv annakski raamatule nime, aga lõpus koorub välja hoopis midagi muud: kulutulena põlvest põlve leviv varjatud vägivald, mis viib traagiliste sündmusteni. Inimene, kes on lapsena elanud üle kohutavaid sündmusi, seejuures oma kodus, suletud uste taga, elab oma kibedust sama varjatult välja endast nõrgemate peal.  Üks vahva perekond Londonist rajab endale kodu Shetlandil, lootes, et maaidüllis leiavad nad mõnusa perekondliku rahu. Välja aga kukub hoopis teisiti. Talu eelmine omanik teeb nende kõrvalhoones enesetapu. Aga sellest ei piisa: napilt kuu järel on samas kohas järgmine laip, seekord aga on tegemist mõrvaga. Paraku ei jää ka see mõrv viimaseks. Väikeses kogukonnas toimuvad arusaamatud asjad, kogukond ei võta uustulnukaid kõige selle taustal kuigi meelsasti omak

Taavi Liias. Talibani pojad

Kujutis
  Seekord siis kodumaine autor ja sõjaromaan. Päris keeruline on seda lugeda, aga pikapeale harjub ja siis läheb põnevaks.  Aga alustaksin seekord lõpust. Kapten Liivak jõuab Afganistani missioonilt koju tagasi ja mõistab, et elu, mida ta elab, toob ohvriks tema kõige kallimad inimesed. Mille nimel seda kõike teha, kui väike tütar silmnähtavalt kannatab? Kellel siis on meest rohkem vaja: kas sõjaväestruktuuridel või oma perel? Küsimust võib veelgi laiendada: me ei pea olema sõjaväelased ega seitse muud välismissioonil viibima, et oma kõige kallimad inimesed unarusse jätta. Seda teeb igaüks, kes tõstab iga päev oma karjääri perekonnast ettepoole. Ja neid inimesi on palju. Ühiskond surub paraku sellist mõtteviisi peale, sest edukas on meie mõistes sama, mis pidevalt hõivatud ja toimekas. Ja vaid vähesed taipavad seda, et matustel ei küsi keegi, kui toimekas kadunukene oli. Pigem ikka seda, mida ta oma perekonnale ja lähedastele inimestele andis.  Romaan räägi ESTCOY missioonist Afganista

Nele Neuhaus. Kuri hunt

Kujutis
Lihtsalt üks krimka. Väga paks ja kergesti loetav, aga naisteka maiku pole. Kergelt on tunda saksa vaibi, meenutab Rosamund Pilchneri sarja ja natuke on siin ka "Kutsuge Cobra11". Vanadaamid ja koogikestekultuur, mässulised teismelised ja muu sedalaadi kraam. Peateema on lasteahistajate võrgustik, lahendus hakkab välja kooruma suhteliselt varakult. Märulit on ka. Lõdva ajuga suviseks lugemiseks on hea küll. Teine kord tean, et kui mõtted kokku jooksevad, siis Neuhaus on paras ajupuhkus.  

Rangan Chatterjee. Tervise neli tugisammast

Kujutis
  Kõik kohad on terviseteemalisi raamatuid täis. Neid tuleb sisse uksest ja aknast. Igaüks neist pakub imeretsepti, kuidas terve olla. Tavaliselt keskendub iga raamat mõnele üksikule aspektile, tervikpilt tuleb lugejal erinevate raamatute baasil ise kokku panna. Mõni raamat pakub lihtsalt paari imeretsepti, kuidas kaalust alla võtta.  Rangan Chatterjee on arst. Ta ei ole mingi hookuspookuse-mees. Ja ta läheneb tervisele mitte sümptomite ravimise aspektist, vaid püüab jõuda tervisehädade juurpõhjusteni. Ja enamasti on põhjus elustiilis tervikuna. Seejuures lähtub ta mõttest, et inimene on minetanud oma loomuliku elukeskkonna ja seetõttu hakkab keha streikima. Väga paljud lihtsad tõed seletab ta ära koopainimeste elustiilist lähtudes. Samas linnakeskkond ja nutiseadmed on inimkehale ebaloomulikud. Ta ei arva, et peaksime koopasse tagasi kolima ja mammuteid jahtima hakkama (kust meil neid mammuteid ikka niiväga võtta on), ta lihtsalt toob välja, et ka kaasaegsetes tingimustes saab väikest

Jonas Bonnier. Lasud Knutbys

Kujutis
  Raamatu tegevus põhineb tõestisündinud lool. Nimelt tulistas üks noor naine Upplandi maakonnas 2004. aastal kahte inimest. Neist üks suri, teine jäi elama. Mõrva taga olid ühe äärmuslikult ekstaatilise koguduse pastori manipulatsioonid. Tütarlaps ise määrati psühhiaatrilisele sundravile, pastor aga sai eluaegse vanglakaristuse. Raamatu lõpus on piisavalt viiteid erinevatele allikatele, mida autor on kasutanud.  Kirjanik alustab 1997. aastaga, kui Knutbysse kolib üks noor perekond. Nad võetakse kogukond hästi vastu, neile leitakse seal sobiv tegevus: naine hakkab lapsehoidjaks, mees koguduse pastoriks. Nimelt on võimalik selle koguduse pastoriks saada igaühel, kes on piisavalt väärikas. Haridus ei ole siin oluline. Ajapikku selgub, et tegemist on äärmiselt rangete reeglitega usulahuga. Naine saab pidevalt ettekirjutusi, kuidas ta peaks riides käima, kellega läbi käima, kuidas laps kasvatama. Koguduse vaimne liider Eva Skoog on paras emamesilane, kes nimetab ennast Kristuse pruudiks ja

John Fowles. Maag

Kujutis
  Lugesin seda raamatut kaua. See oli niisugune nauding, et ma ei tahtnudki, et see raamat kunagi otsa saaks.  Loo fookuses on peategelase eneseotsingud ja sisekonfliktid. Noormees nimega Nicholas Urfe otsib elus oma tõde ja armastust. Otsingute käigus eitab ta kõike, mida talle lapsepõlvest kaasa on antud ja võtab igapäevaelus mitmesuguseid rolle, et ennast ümbritseva eest kaitsta. Nagu noor inimene ikka, protesteerib ta kõige ja kõigi vastu ning näitab välja, justkui tema teaks, mis on õige. Aga sisemiselt on ta segaduses ega tea tegelikult midagi. Ta ei tea isegi seda, mida ta päriselt elus tahab. Partnerid, keda ta kohtab, justkui kõlbaks ja samal ajal ei kõlba ka. Nicholas satub ühele Kreeka saarele ja tutvub seal salapärase villa omanikuga. Nii leiab ta ennast müstilisest maailmast, milles on raske mõista, mis on tõeline ja mis väljamõeldis. See on justkui kellegi omaloodud uus maailm, milles muu maailma reeglid ei kehti. Sündmused on niivõrd pinevad ja ootamatud, kohati on tunne

Eva Frantz. Sinine villa

Kujutis
  Soome kirjanik, eesti pätt. Selline lugu. Aga eesti pätt ei ole süüdi, on lihtsalt vanglast jooksus.  Ühte tuntud blogijat rünnatakse tema enda kodus. Naine lamab vereloigus, viieaastane poeg läheb keset ööd abi otsima. Asja hakkab uurima politseinik Anna Glad. Suures osas käib uurimine internetimaailmas. Paljastuvad kommentaariumide tumedamad pooled. Tuleb välja, et leidub inimesi, kes süstemaatiliselt teisi sopaga üle valavad, kuni konkreetsete ähvardusteni välja. Lihtsalt on üks selline tõug maailmas olemas.  Romaani teeb mõnusaks soomerootsi olustik. See on kuidagi nii mõnus. Ja nunnud tegelased on ka olemas. Näiteks ohvri poeg Bruno. Või Troll, kes on hirmuäratav, aga üdini hea. Või kana Ronja. Nagu ikka, on oma roll ka politseinike eraelul. Nimelt on Anna elukaaslane tüüpiline meessoost s..apea. See on jällegi suhteliselt tõepärane kirjeldus: töötu mees, kes istub kodus ja mängib kogu aeg arvutimänge, flirdib tutvumisportaalides ja alandab oma elukaaslast. Selliseid leidub ju k

Lars Saabye Christensen. Oscar Wilde´i lift

Kujutis
  Lars Saabye Christenseni "Poolvend" on selle blogi esimene sissekanne. Mäletan, et sain sellest niisuguse emotsiooni, et kui ei oleks saanud seda välja kirjutada, siis oleksin läinud lõhki. Kõik selle kirjaniku raamatud on kvaliteedimärgiga, nii et mul ei teki kunagi kahtlust, kas võtan need lugeda või mitte. Võib lausa öelda, et Christensen on üks minu lemmikuid kaasaegsete kirjanike seas.  See siin on novellikogu. On omamoodi vaheldus lugeda lühemaid lugusid, eriti mõnus on seda teha suvel. Christensen ise ütleb, et ta korjab lugusid ja seob need valedega, nii te valetamisest saab lõpuks tõde. Ja lood on äärmiselt teravmeelsed. Siin on väga palju seitsmekümnendate aastate Oslo olustikku, konflikte põlvkondade ja erinevate ühiskonnakihtide vahel. Loo lõpus on alati mingi ootamatu puänt, mille peale ei suudaks uneski tulla. See on küll maitseasi, aga eriti terav oli minu jaoks lugu "Ajutine". See on nii peen ja nünasirikas, et asja ümberjutustamine oleks puhas rü

Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik

Kujutis
  Referaadi koostanud Leonhard Vahter Kunagi varajases nooruses sain kätte sellesama töö, mis oli umbes viies koopia kirjutusmasinal trükitud eksemplarist. Ega sealt suurt midagi näha ei olnud ja ega ma suurt midagi aru ei saanud, aga läbi lugesin, sest see oli keelatud. Ja keelatud vili on ju magus.  Mõni aeg tagasi lugesin Alar Tammingu "Jalutuskäik raha alkeemiasse"  ja mul tuli isu Spenglerit uuesti uurida, sest päris mitmes kohas ta sellele viitab. Ikka on hea aeg-ajalt midagi tõsisemat kätte võtta, avardab veidi maailmapilti. Ma siiski ei hakanud originaalvarianti ette võtma, eesti keeles on ta ju ka olemas, aga mulle tundus ta siiski liiga tõsine tükk. Võib-olla kunagi hiljem. Loomulikult on olemas erinevad teooriad ja igaüks neist on looja seisukohalt õige, aga absoluutset tõde pole ju olemas. Tore on tunnistada, et asju saab alati vaadata mitmel moel ja mida rohkem võimalusi sa selleks näed, seda tolerantsem sa oled.  Spengleri ajalookäsitlus ei põhine niivõrd faktid

Yrsa Sigurðardóttir. Nukk

Kujutis
 See on krimiromaan, mille tegelased on tuttavad teistest raamatutest. Aga  Yrsa Sigurðardóttir üllatab ikka. Seekord on mängus merest püütud katkine nukk. Ja sündmused tunduvat olevat koguni müstilised, justkui nukk liiguks ringi ja tapaks inimesi. Kord on ta kellegi vannitoas, siis satub seletamatul kombel narkosõltlase asju peitvasse lattu. Sündmused tunduvad võtvat lausa õudusromaani mõõtmed.  Selles raamatus on palju laipu, kusjuures esmapilgul ei paista nende vahel mingit seost. Osad laibad leitakse merepõhjast ja on pärit minevikust, osad lisanduvad juurde. Ja politseil, kellel on alguses väga igav, hakkab äkki väga kiire. Kõigele lisandub veel alaealise ahistamissüüdistus (see on küll kaasaja krimiromaanide meelisteema).  See on väga ladus lugemine, kordagi ei hakka igav, samas ka mingit suuremat tapmist ja tagaajamist ei ole. Lihtsalt asjade vaikne lahtiharutamine. Selle kõige kõrval põrkuvad omavahel erinevate politseiametnike iseloomud. Ja tulemus on üllatav. Päris keeruline

Jenny Lawson. Hullult õnnelik

Kujutis
  Ajasin seda raamatut pool aastat taga. Loobusin juba ja leppisin sellega, et ma seda kunagi ei loe. Ja siis tuli ta ISE minu juurde. Jõgeva linnaraamatukogust tuli. Eks ta nii ole, et vahel tuleb asjadel lasta lihtsalt olla ja nii ongi kõige parem. Aitäh, Anne, soovituse eest. Ja aitäh, Anna Marie, et sa seda ise lugeda ei tahtnud. Mulle sobib.  Raamat räägib tegelikult ka sellest, et tuleb leppida. Leppida sellega, kui sa ei ole täiuslik. Või kui sa oled asjade nässukeeramise maailmameister. Või kui sul ei jätku kõigeks piisavalt lusikaid. Et suudad duši all ära käia, aga söögitegemiseks enam lusikaid ei jätku. Või kui sa oled üksi kodus ja lihtsalt ei taha, et keegi tuleks. Ja kui keegi tulebki, siis viskad toa põrandale pikali ja teeskled, et kedagi pole kodus. Sest sa lihtsalt ei taha mitte kedagi näha.  Raamat koosnebki kahest poolest: hullult tõsine ja hullult naljakas. Autor räägib oma vaimuhaigusest avameelselt ja tõsiselt, samas väga naljakalt. Ja naljad on niivõrd üle võlli