Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2022 postitused

Olemise kergus

Kujutis
  Millal sa viimati laulsid, tantsisid, innustusid erinevatest lugudest, nautisid vaikust? Nii küsib raamatu üks lugudest. Kui sa seda ammu pole teinud, siis oled kaotanud oma hinge. See raamat on täis lugusid - seega on see abivahend oma hinge taasleidmiseks.  Ma valin väga, milliseid raamatuid endale koju ostan. Reegel on see, et kui mul on plaanis seda korduvalt lugeda, siis on asi ostu väärt. Ja see raamat on just niisugune. Hea on aeg-ajalt võtta see lihtsalt kätte ja tuletada meelde mõni vana hea lugu. Sama lugu võib erinevatel aegadel ju ka täiesti erinevalt mõjuda ja sa võid leida sealt midagi niisugust, mida varem ei märganudki. Lugusid siin jätkub - neid on umbes kolmsada ja valik on ülimalt mitmekesine. Siin on lugusid erinevatest ajastutest, erinevatest kultuuridest, erinevatest usunditest. On väga sügavaid lugusid, aga mõni on hoopiski teravmeelne või naljakas. Mõni tuleb varasemast tuttav ette, mõni on täitsa uus. Ja neid lugedes on tunne, et kogu maailma tarkus on ammu e

Yrsa Sigurðardóttir. Lõpparve

Kujutis
  Ühes koolis matavad lapsed kapslisse suletud kirjatükid, milles kirjeldavad maailma kümne aasta pärast. Kümme aastat hiljem kaevatakse kapsel välja ja vaadatakse, mis tegelikult on saanud. Üllatuseks leitakse ka kirjatükk, mis ütleb, et mõned inimesed on selleks ajaks surnud. Need inimesed on tähistatud initsiaalidega. Kool pöördub asjaga politseisse ja seda pannakse uurima põlu alla sattunud politseinik Huldar. Ilmselt ei võta keegi seda väga tõsiselt, aga siis hakkavad juhtuma asjad. Toimuvad eriti sadistlikud mõrvad ja ohvite nimetähed sobituvad mustrisse. Alguses ei taha politseinikud toimuvat lapsiku kirjaga seostada, aga asjad lähevad järjest hullemaks. See, mis toimub, on võigas: üksikud leitud kehaosad, pooleks murtud inimene, happerünnak... Nii juhtub, et põlualune politseinik satub ikkagi sündmuste keskpunkti.  Kogu lugu koosneb üksikutest kildudest, mida on väga raske omavahel kokku panna. Seoseid nagu ei olekski. Tasapisi koorub kõik muidugi päevavalgele ja selgus saab ma

Dave Kindred. Ilma traagikata

Kujutis
  Seda raamatut lõpetades on mul tunne, et ma ei saa sellest midagi kirjutada. Loe lihtsalt ise... Autor on spordiajakirjanikust vanaisa, kes kaotas oma lapselapse Jaredi. Pärast poisi surma ajab ta mitu aastat jälgi, otsides vastust küsimustele: miks? ja kuidas? Esimesele neist ei olegi vastust, vahel lihtsalt tuleb leppida sellega, mis on. Teise küsimuse vastuseks on mitu vaatenurka, ka need, millega autor ise ei pruugi nõus olla. Ta otsib üles need, kellega Jared kohtus, ja laseb neil jutustada lugusid. Need on äraütlemata südamlikud lood.  Mõnikord libisevad inimesed meil lihtsalt käest. Ei ole olemas ühesugust elu kõikide jaoks. Mõned meist teevad otsuse astuda välja skeemist haridus-töö-kodu-perekond. See on skeem, mis tundub meile iseenesestmõistetav, sest juba meie vanemad ja vanavanemad elasid nii. Jared astub sellest välja, valides rongihulkuri elu, omamata seejuures mitte midagi peale selle, mis ta seljakotis on. Ja nii jäävad alles ainult kaks väärtust: elu ise ja inimesed

Claire McGovan. Teine naine

Kujutis
  Kui palju valet mahub ühte raamatusse? Ikka väga-väga palju. Praktiliselt kõik tegelased valetavad nii, et maa must ja sellest saab kokku üks suur pundar.  Kogu lugu on kirjutatud kahe (või siis kolme) naise silmade läbi ja kirgi kütavad suhted, loomulikult suhted. Mida kõike on naised valmis oma valelike ja vägivaldsete meeste nimel ette võtma! Ja ega nad ise ka üdini heakesed ei ole. On küll üks Suzi, kes lihtsalt teeb järjepanu rumalavõitu tegusid, tagajärgedele mõtlemata. Ta on lihtsalt naiivitar - hea südamega ja natuke rumaluke. Ja siis Elle: salalik, kaalutlev ja omamoodi nutikas tegelane, kes ei kohku mitte millegi ees tagasi. Nende kahe lood jooksevad omavahel kokku. Kusagil raamatu keskel hakkab juba tekkima mingi pilt tervikust ja korraks tahaks küsida, millest need viimased sada lehekülge veel jutustavad. Aga jutustavad küll.  Alguses on päris keeruline aru saada, miks kahe naise lood ühte raamatusse on kirjutatud, neil pole justkui mingit seost. Ja mida teeb lumehangest

Sally Hepworth. Ämm

Kujutis
Võtsin selle raamatu lugeda ainult pealkirja pärast. Nimelt tunnevad motokrossi ringkondade inimesed mind just ämmana. Keegi õieti ei teagi, mis mu nimi on ja ma olen sellega harjunud. Tegelikult arvasin alguses, et tegu on kindlasti tüüpilise naistekaga ja ma ei olnud üldse kindel, kas loen selle lõpuni. Tüüpiline naistekas räägib naisest, kelle suhe on äsja purunenud. Lisaks kõigele koputab uksele parim-enne-möödas. Niisiis otsib peategelane endale meest. Pärast pikki kannatusi saabub raamatu lõpuosas prints valgel hobusel ja kõik lõppeb õnnelikult.  See ei ole niisugune raamat. Kõik algab põrutavast faktist: ämm tegi enesetapu. Hiljem hakkab kooruma, et vist ikka ei olnudki enesetapp. Kogu raamat on tagasivaade minevikku vaheldumisi nii ämma kui minia seisukohast. Suhted on keerulised ja heitlikud, aga läbiva joonena jookseb välja mõlema oskamatus asju teise inimese positsioonilt näha. Niimoodi jääb paljude käitumismustrite tagamaa mõistetamatuks ja see, mida üks peab meelituseks, o

Martin Walker. Must teemant

Kujutis
  Käisin sõbraga raamatupoes. Ta nägi seda raamatut ja ütles, et see on midagi minu jaoks. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Aga viimati, kui raamatukogu külastasin, vaatas see raamat mulle riiulilt vastu. Justkui ajaks mind taga. Eks ma siis andsin alla ja võtsingi selle. Vahelduseks on päris hea lugeda krimilugu, mille tegevus toimub Prantsusmaal. Selliseid lugusid ei olegi nii palju. Ohtralt vürtsi annavad maastiku- ja olustikukirjeldused. Päris suurt osa mängivad ka kõikvõimalikud kirjeldused toiduvalmistamisest. Tegemist on üsna mitmekihilise raamatuga.  Autor pühendub Prantsusmaa allilmale, nimelt Vietnami ja Hiina päritolu migrantide gängide omavahelisele sõjale. Siin on terved lõigud, mis kirjeldavad Vietnami lähiajalugu ja erinevaid poliitilisi suundumusi. Kohati on need päris raskesti jälgitavad ja nõuavad lugemisel erilist tähelepanu, et asjast aru saada. Teine liin on mustade trühvlite äri, siit ka raamatu pealkiri. Kohalike tegelaste mustad saladused tulevad päevavalgele