Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2022 postitused

Eva Frantz. Sinine villa

Kujutis
  Soome kirjanik, eesti pätt. Selline lugu. Aga eesti pätt ei ole süüdi, on lihtsalt vanglast jooksus.  Ühte tuntud blogijat rünnatakse tema enda kodus. Naine lamab vereloigus, viieaastane poeg läheb keset ööd abi otsima. Asja hakkab uurima politseinik Anna Glad. Suures osas käib uurimine internetimaailmas. Paljastuvad kommentaariumide tumedamad pooled. Tuleb välja, et leidub inimesi, kes süstemaatiliselt teisi sopaga üle valavad, kuni konkreetsete ähvardusteni välja. Lihtsalt on üks selline tõug maailmas olemas.  Romaani teeb mõnusaks soomerootsi olustik. See on kuidagi nii mõnus. Ja nunnud tegelased on ka olemas. Näiteks ohvri poeg Bruno. Või Troll, kes on hirmuäratav, aga üdini hea. Või kana Ronja. Nagu ikka, on oma roll ka politseinike eraelul. Nimelt on Anna elukaaslane tüüpiline meessoost s..apea. See on jällegi suhteliselt tõepärane kirjeldus: töötu mees, kes istub kodus ja mängib kogu aeg arvutimänge, flirdib tutvumisportaalides ja alandab oma elukaaslast. Selliseid leidub ju k

Lars Saabye Christensen. Oscar Wilde´i lift

Kujutis
  Lars Saabye Christenseni "Poolvend" on selle blogi esimene sissekanne. Mäletan, et sain sellest niisuguse emotsiooni, et kui ei oleks saanud seda välja kirjutada, siis oleksin läinud lõhki. Kõik selle kirjaniku raamatud on kvaliteedimärgiga, nii et mul ei teki kunagi kahtlust, kas võtan need lugeda või mitte. Võib lausa öelda, et Christensen on üks minu lemmikuid kaasaegsete kirjanike seas.  See siin on novellikogu. On omamoodi vaheldus lugeda lühemaid lugusid, eriti mõnus on seda teha suvel. Christensen ise ütleb, et ta korjab lugusid ja seob need valedega, nii te valetamisest saab lõpuks tõde. Ja lood on äärmiselt teravmeelsed. Siin on väga palju seitsmekümnendate aastate Oslo olustikku, konflikte põlvkondade ja erinevate ühiskonnakihtide vahel. Loo lõpus on alati mingi ootamatu puänt, mille peale ei suudaks uneski tulla. See on küll maitseasi, aga eriti terav oli minu jaoks lugu "Ajutine". See on nii peen ja nünasirikas, et asja ümberjutustamine oleks puhas rü

Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik

Kujutis
  Referaadi koostanud Leonhard Vahter Kunagi varajases nooruses sain kätte sellesama töö, mis oli umbes viies koopia kirjutusmasinal trükitud eksemplarist. Ega sealt suurt midagi näha ei olnud ja ega ma suurt midagi aru ei saanud, aga läbi lugesin, sest see oli keelatud. Ja keelatud vili on ju magus.  Mõni aeg tagasi lugesin Alar Tammingu "Jalutuskäik raha alkeemiasse"  ja mul tuli isu Spenglerit uuesti uurida, sest päris mitmes kohas ta sellele viitab. Ikka on hea aeg-ajalt midagi tõsisemat kätte võtta, avardab veidi maailmapilti. Ma siiski ei hakanud originaalvarianti ette võtma, eesti keeles on ta ju ka olemas, aga mulle tundus ta siiski liiga tõsine tükk. Võib-olla kunagi hiljem. Loomulikult on olemas erinevad teooriad ja igaüks neist on looja seisukohalt õige, aga absoluutset tõde pole ju olemas. Tore on tunnistada, et asju saab alati vaadata mitmel moel ja mida rohkem võimalusi sa selleks näed, seda tolerantsem sa oled.  Spengleri ajalookäsitlus ei põhine niivõrd faktid

Yrsa Sigurðardóttir. Nukk

Kujutis
 See on krimiromaan, mille tegelased on tuttavad teistest raamatutest. Aga  Yrsa Sigurðardóttir üllatab ikka. Seekord on mängus merest püütud katkine nukk. Ja sündmused tunduvat olevat koguni müstilised, justkui nukk liiguks ringi ja tapaks inimesi. Kord on ta kellegi vannitoas, siis satub seletamatul kombel narkosõltlase asju peitvasse lattu. Sündmused tunduvad võtvat lausa õudusromaani mõõtmed.  Selles raamatus on palju laipu, kusjuures esmapilgul ei paista nende vahel mingit seost. Osad laibad leitakse merepõhjast ja on pärit minevikust, osad lisanduvad juurde. Ja politseil, kellel on alguses väga igav, hakkab äkki väga kiire. Kõigele lisandub veel alaealise ahistamissüüdistus (see on küll kaasaja krimiromaanide meelisteema).  See on väga ladus lugemine, kordagi ei hakka igav, samas ka mingit suuremat tapmist ja tagaajamist ei ole. Lihtsalt asjade vaikne lahtiharutamine. Selle kõige kõrval põrkuvad omavahel erinevate politseiametnike iseloomud. Ja tulemus on üllatav. Päris keeruline

Jenny Lawson. Hullult õnnelik

Kujutis
  Ajasin seda raamatut pool aastat taga. Loobusin juba ja leppisin sellega, et ma seda kunagi ei loe. Ja siis tuli ta ISE minu juurde. Jõgeva linnaraamatukogust tuli. Eks ta nii ole, et vahel tuleb asjadel lasta lihtsalt olla ja nii ongi kõige parem. Aitäh, Anne, soovituse eest. Ja aitäh, Anna Marie, et sa seda ise lugeda ei tahtnud. Mulle sobib.  Raamat räägib tegelikult ka sellest, et tuleb leppida. Leppida sellega, kui sa ei ole täiuslik. Või kui sa oled asjade nässukeeramise maailmameister. Või kui sul ei jätku kõigeks piisavalt lusikaid. Et suudad duši all ära käia, aga söögitegemiseks enam lusikaid ei jätku. Või kui sa oled üksi kodus ja lihtsalt ei taha, et keegi tuleks. Ja kui keegi tulebki, siis viskad toa põrandale pikali ja teeskled, et kedagi pole kodus. Sest sa lihtsalt ei taha mitte kedagi näha.  Raamat koosnebki kahest poolest: hullult tõsine ja hullult naljakas. Autor räägib oma vaimuhaigusest avameelselt ja tõsiselt, samas väga naljakalt. Ja naljad on niivõrd üle võlli

Claire McGovan. Mida sa tegid

Kujutis
  Nad nimetavad seda psühholoogiliseks põnevikuks ja ega see vale ei olegi. Peategelane Ali elab oma unistuste elu. Kõik on olemas: maja, autod, positsiooniga mees, lapsed. Ja kõige olulisem on see, mida teised arvavad. Et saaks ikka eputada. Ise ta on pärit üsna kehvast perekonnast, nii et nüüd näeb ta põhjust nina püsti ajada. Pidevalt pöörab ta tähelepanu sellele, kui palju miski maksab ja mis firma asjad on. Ja ta töötab heategevuslikus organisatsioonis, mis tegeleb väärkoheldud naistega, seega on tal vägistamise kohta kindel seisukoht: naine ei valeta. Lugu algab sellega, et kuus ülikooliaegset sõpra saavad veerand sajandit pärast lõpetamist Ali juures kokku. Väliselt on kõik nagu kena, aga tegelikult üritavad kõik üksteisele muljet avaldada ja muretsevad pidevalt sellepärast, mida teised temast arvavad. Et kas ta on ikka piisavalt positsioonikas, seksikas ja rikas. Siiski ühe erandiga, nimelt härra nimega Bill on rahulik ja ajab lihtsalt oma asja. Tema on selle loo positiivne kan

Maria Adolfsson. Jookse või sure

Kujutis
Veel üks Adolfsson. Ega eelmistele midagi väga juurde lisada ei olegi. Karen möllab ikka kuritegude kallal, ise viimase kraadi peal rase. Ja saab peagi viiekümneseks. Ja lapse isa on viisteist aastat noorem endine kodutu. Üpris markantne olukord.  Olen nüüd kolm raamatut läbi lugenud ja nagu näha - ma ei tüdinenudki ära. Järelikult on hea. Kõikide raamatute ühine joon on see, et suurem osa tegevusest on vaikne tiksumine ja alles lõpus läheb märuliks. Seekord on siiski juba alguslehekülgedel massitulistamine, millele järgneb üpris tasane uurimine. Ja lõpus läheb pinevaks: kumb juhtub enne, kas Karen sünnitab või võtab päti kinni. Loomulikult saab kõik ilusti tehtud. Üks ühine joon veel: kõikide raamatute kaanekujunduse ülaservas on kalavõrk.   

Maria Adolfsson. Kuradi ja mere vahel

Kujutis
  Hea krimka tunnusjooned: 1) Tegevus toimub saarel või vähemalt rannikul. Igatahes on kohustuslikeks elementideks meri, kaljud ja tuuline ilm. 2) Peategelane on naisuurija, kes ei ole enam esimeses nooruses (näiteks Vera). Seejuures ei ole ta naisena ka enam niiväga ligitõmbav. Ilmselt pole kunagi olnudki. Aga ta on silmapaistvalt nutikas ja ei täida alati ülemuste korraldusi, vaid eelistab omaalgatuslikku tegevust. See viib sihile. 3) Peategelasel on olnud minevikus mõni ränk üleelamine, mis aeg-ajalt kerkib pinnale ja teeb olemise raskeks. Ja kindlasti on eraelu olevikus üsna keeruline, nii et paljude isiklike probleemidega tuleb kõige muu kõrval hakkama saada. 4) Meeskonnas on vähemalt üks silmapaistvalt loll meessoost uurija. Seejuures on ta väga ennasttäis ja ülbe. 5) Uurimist segab meedia, lehehaid trügivad uksest ja aknast sisse. Kõik tunnused on selles raamatus olemas. Seejuures on piisavalt ainest, mis eristab seda lugu teistest omasugustest. Selles raamatus on õigupoolest kä

Maria Adolfsson. Tormihoiatus

Kujutis
Läksin raamatukogusse ja ütlesin, et kui ma ühte korralikku krimkat ei saa, siis ma suren. Olen viimasel ajal sattunud lugema selliseid krimkasid, mis on tegelikult laibaga naistekad. Ei ole leidnud midagi, mis tõelist põnevust pakuks. See paneb mind mõtlema, mis mind selliste raamatute juures niimoodi köidab. Ilmselt mitte janu roimade järele. Tavaliselt samastun lugedes siiski uurijaga ja püüan sotti saada, kes ja miks asja taga on. Niisiis köidab mind jälgede ajamine ja siit ma selle sain. Üldiselt Põhjamaade krimi on suhteliselt kindla peale minek, nii ka seekord. Ja oma põnevusjanu sain kustutatud küll, nii et surema ma ei hakka. Tegemist on sarjaga, millel on täiesti eraldiseisvad osad, nii et järgmise lugemine ei eelda, et eelmised loetud oleksid.  Peategelaseks on naisuurija Karen Eiken Hornby, naine, kellel on selja taga traagiline minevik ja käsil omajagu kirju eraelu. Mingeid armusuhteid siin ei ole, aga hättasattunud sõbrannad ja omadega puntras pooltuttavad, kes talle koju

Randy Gage. Täielik elumuutus

Kujutis
  Kõigil on vahel selline tunne, et elu ei lähe päris nii, nagu tahaks. Ikka juhtub midagi väljaspool, mis teeb olemise ebamugavaks. Nii näibki, justkui oleksime elu mängukannid, ilma, et ise olulisi valikuid teha saaks. Elu lihtsalt läks nii. Ma ei tea, kuidas küll... Randy Gage nii ei arva.  Jaa-jaa-jaa. Jälle üks eneseabiraamat, mis kindlasti räägib sellest, et viska pastakas nurka, osta pilet Indiasse ja ümise seal. Ja küll elu sulle siis imelise õnne kingib. Ei ole nii. Randy Gage ütleb selge sõnaga: lõpeta alistumine ja võta ohjad enda kätte. Tee ise oma valikud ja vastuta nende eest. Olukorrad, millesse oled näiliselt tahtmatult sattunud, on su enda tekitatud. Ja kui sa suudad võtta vastutuse oma valikute eest, siis hakkavad asjad muutuma. Esialgu sinu enda sees ja hiljem ka väliselt.  Kõige suurem valik on see, kas oma peaga mõelda või mitte. Paratamatult on iga mõte meie peas kellegi või millegi mõju. Me võime seda eitada, aga nii see on. Niisiis - enamik mõtteid, mida mõtleme

Liina Mittermayr. Minu Austria. Suusamägedest põgenikeni

Kujutis
Minu-sarja raamatuid on alati mõnus kätte võtta. Ma ei ole mitte ühtegi neist pooleli jätnud. Vahetevahel ikka tuleb ette (mitte selle sarja) raamatuid, mida ma lõpuni ei loe. Kui ikka sada lehekülge loetud ja lugu mind ei köida, siis lõpetan ära. Küllap on need raamatud kellegi teise jaoks. Ja võib-olla mõnel teisel ajal tunduvad need lood ka minu jaoks head.  Mind võluvad raamatud, mille on kirjutanud tavalised inimesed meie seast. Need, kes ei ole kirjanikud. Need on omamoodi karused ja natuke lihvimata, nii, nagu elu päriselt on. Ja see on nii aus. Nagu ikka - räägib raamat Austriast seestpoolt vaadatuna. Kirjutab inimene, kes on seal aastakümneid elanud ja seega on olemas ka piisavad kogemused mida lugejale edasi anda. Loomulikult on igaühel oma vaatenurk, mitte kunagi ei saa olla täiuslikku objektiivset vaadet, aga see ongi ju hea. Olen ise paaril korral Austrias suusatamas käinud ja mingi turistitasemel kogemus justkui oleks olemas. Aga see piirdub tõepoolest suusamägede ja vaat

Teresa Driscoll. Täiuslik sõber

Kujutis
  See on raamat salalikkusest ja kurjusest. Sellest, kuidas väliselt kenad inimesed on varjatud psühhopaadid ja korraldavad salamisi enda ümber kohutavat segadust. Mitte miski ei ole see, millena see paistab. Ja  kõikidel on omad varjud minevikust võtta.  Raamat on välja toodud justkui põnevikuna. Ma arvan siiski, et tegemist on pigem naistekaga, mis enam-vähem kannatab lugemist küll. Eks siin ole teatav annus naiivsust, aga samas jääb kogu raamatu jooksul pinge siiski püsima ja lahendus tuleb alles päris lõpus. Niisiis päris käest ära panna seda siiski ei saa. 

Delia Owens. Kus laulavad langustid

Kujutis
  Ma olen vist viimane inimene, kes seda raamatut loeb. Alati tundub kuidagi kahtlane minna kaasa üldise vooluga ja sellepärast mu käsi nii lihtsalt populaarsete raamatute järele ei haara. Aga seekord jäi pihku ja see on hea.  See raamat on nii voolav ja lugemine kujuneb nauditavaks protsessiks. Justkui ei tahagi, et see otsa saab. Ja lugu on korraga nii ilus kui valus, aga samas mitte naiivne. Eriliseks teevad selle loo lugematud looduskirjeldused, mis on parajal määral lühikesed ja ei tee lugemist igavaks. Justkui kõik on tasakaalus: nii tegevus kui olustik. Ja see kõik on kirja pandud nii mõnusas keeles, siinkohal kindlasti suur tänu tõlkijale.  Ei hakka ma siin seda lugu ümber jutustama. Mõtlemapanev on see aga küll. Kui julm on ühiskond teistsuguste inimeste suhtes... Me näeme seda juba koolis. Niipea, kui keegi julgeb erineda hallist massist ja olla tema ise, langeb ta kohe kiusu ohvriks. Ometi mängib igaühel sündides südames oma muusika. Kuhu see elu jooksul ometi kaob? Ja kui s

Lina Nertby Aurell ja Mia Clase. Food pharmacy

Kujutis
  See on väga ilus raamat. Ja vähe sellest - see on väga sisukas raamat. Niisugune kombinatsioon on üsna haruldane. Ja kui ma saaksin, teeksin selle kohustuslikuks kirjanduseks absoluutselt kõikidele. Nii muutukski maailm paremaks.  Me ju kõik teame, et sa oled see, mida sööd. Aga me sööme ikkagi endale igasugust jama sisse, sest kõik ju teevad nii. Ja pealegi pakutakse seda igas poes, iga nurga peal, igas toidukohas. Nii mugav on võtta seda, mis on. Aga mida see meie soolestikus tegema hakkab ja kuidas see tervet organismi mõjutab, seda me reeglina ei tea. See raamat räägib just sellest. Ja see on nii silmiavav, et pärast lugemist on päris keeruline toidupoest midagi söödavat leida. Probleem ongi peamiselt selles, et meil puudub toitumise kohta adekvaatne informatsioon ja me peame oma tänast toitumist täiesti normaalseks. Aga kas meie keha ka peab? Raamat räägib väga lihtsas vormis sellest, mis toimub meie soolestikus. Ta teeb seda nii lihtsas keeles ja nii mõnusa huumoriga, et lugemi

Eckhart Tolle. Siin ja praegu: kohaloleku jõud

Kujutis
  Me kõik oleme oma mõtete vangid. Selle asemel, et lihtsalt elada, ketrame peas mõtteid minevikust ja teeme plaane tulevikuks. Nii läheb elu meist lihtsalt mööda ja me ei märkagi, mis ümberringi juhtub. Vähe sellest - me ei märka ka seda, mis toimub meie sees. Mõtlemises iseenesest ei ole ju midagi halba seni, kuni mõtted on meie tööriistad. Aga kui me peas tahtmatult uskumatul hulgal kasutut sousti keerutame, siis läheb asi paigast ära. Just enamasti see nii ongi. Haamer tööriistana on ju igati vajalik ja hea, aga kui see haamer meile ootamatult pähe koputama hakkab, siis on asi kurjast. Tollet peetakse millegipärast hookuspookuse-meheks. Justkui jutt käiks mingitest müstilistest asjadest. Aga ei käi ju, meie mõtted on olemas. Ja nad kiusavad meid. Nad tekitavad eelarvamusi, annavad hinnanguid seal, kus pole vaja. Kinnismõtete lõks on see, mis põhjustab laias plaanis palju tragöödiaid. Suurt osa sellest, mis toimub meie ümber, ei saa me muuta, aga me saame muuta seda, kuidas sellele

B.A.Paris. Dilemma

Kujutis
  Tutvustust lugedes tundus, et justkui peaks see olema psühholoogiline põnevik. Tegelikult on see pigem puhas naistekas, aga mitte nii kehv, et ei kannataks lugeda. Mingi põnevuse moment ja pinge siiski on. See on traagiline perekonnalugu, kus pealtnäha toredas ja armastavas peres on hulk vastikuid saladusi. Kõik teevad justkui hea näo, aga jätavad olulised asjad üksteisele rääkimata. Ja sellepärast kujuneb sellest kõigest üks paras puder, mida tuleb siis helpima hakata, kui muud midagi enam üle ei jää. Vaikimine oleks justkui üksteise säästmiseks, aga tulemus on täpselt vastupidine. Eks ta ole päriselt ka nii... 

Paulo Coelho. Abielurikkumine

Kujutis
  Olen kuulnud arvamust, et Coelho on naiivsete inimeste kirjanik. Hinnanguid on erinevaid, ei saa ju kellelegi vastu vaielda. Aga aeg-ajalt on päris hea midagi sellist lugeda. Üldiselt olen kõik eesti keeles ilmunud Coelho raamatud läbi lugenud ja kui see mulle sõrmede külge jäi, siis imestasin, et pole seda varem kohanud.  Nagu ikka, juurdleb raamat eksistentsiaalsete küsimust üle, aga ta teeb seda peategelase mina-vormis. Linda on edukas ajakirjanik, kelle elus on justkui kõik korras: piisavalt raha, hea töö, korralik perekond. Paljud kadestavad teda. Aga just see, et kõik on korras, teeb elu igavaks. Kõik on nii turvaline, et elust puudub igasugune seiklus. Tekib tunne, et mitte midagi rohkem ei juhtu ja jääbki üle ainult surma oodata, päev päeva kõrval.  Nii kohtub Linda oma kooliaegse kallimaga, kellest on vahepeal saanud poliitik. Esimene kohtumine on pealtnäha juhuslik, tööasjus. Mõlemad on loomulikult abielus, aga see ei loe, sest vana arm ei roosteta. Ja siis algab seiklus, m

L.J.Ross. Hüsteeria

Kujutis
  Üks kena inimene ütles, et peaksin ennast millegagi premeerima. Tegingi seda: jätsin kõik askeldused kõrvale ja lugesin nii palju, kui süda kutsus. See ongi ülim õnn. Mitte midagi ei ole teha, krimi jääb mulle pidevalt sõrmede külge. Ei oskagi öelda, mis mind selle juures köidab. Ilmselt võimalus lahendada mõistatusi. See lugu siin on väga omapärane. Alustades lõpust - lahendus(ed) on ülimalt ootamatu(d). Midagi niisugust ikka annab välja mõelda.  Peategelane on Alexander Gregory, psühholoog ja kriminaalprofileerija. Tema meetod ei seisne mitte tõendite kogumises, vaid inimhingedes tuhnimises. Sealt on väga palju leida ja sellise meetodiga on ta lahenduste otsimisel osavam kui ükski uurija. Tuleb välja, et sama tegelase baasil on kirjutatud terve sari. Tahaksin ka neid teisi lugusid lugeda, sest see on küll ülimalt omapärane. Kusjuures stiil on väga väljapeetud ja meenutab pigem tõsisemat kirjandust. Ja kui autorit nimetatakse esikaanel põnevike-kuningannaks (oh neid müüginippe küll!

Jenny Lawson. Katki (kõige paremas mõttes)

Kujutis
  Me oleme katkised. Me paraneme. See ei lõpe kunagi. Ja kui seda õige valguse käes vaadata, siis on see kaunis. Võtsin selle raamatu lugeda ainult kaanepildi pärast. See näeb lihtsalt nii tobe välja. Seega ei olnud mul lugedes eelarvamusi. Lihtsalt üks raamat paljude seast. Aga ei ole. Kindlasti on see üks omapärasemaid raamatuid, mida üldse lugenud olen. Isegi selle žanri on raske määratleda. Jenny Lawson on auhinnatud humorist, kes põeb raskekujulist depressiooni. Ja just oma siseelust ja haigusest ta kirjutabki. Aga ta teeb seda nii häbematult ausalt, et see on lihtsalt naljakas. Ma ei ole raamatut lugedes enam ammu kõva häälega omaette naernud, nii et isegi kass kõrval vaatab, et olen täiesti lolliks läinud. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kuus korda kinga jalast ära kaotada, seda täiesti avalikes kohtades: restoranides, raamatupoodides. Ja väga lihtne on ühte kakavat naist kogemata kingaga visata. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kogemata kotitäie nokse endale saada ja

Carmine Gallo. Jutuvestja saladus

Kujutis
  Lood on need, mis kannavad meid. Juba läbi ajaloo on põlvest põlve üksteisele lugusid jutustatud ja selle pärimuse baasil on tekkinud erinevad kultuurid. Ka tänapäeval ei ole asjad teisiti. Me võime küll ritta laduda suurel hulgal vaieldamatuid fakte, aga kuulajate hinge need ei puuduta. Nad vajavad lugu. Kaasaegsed tehnilised vahendid võimaldavad meie lugusid kanda väga suurtele rahvahulkadele, aga tuum jääb ajast aega samaks. See raamat sisaldab suurel hulgal päris inimeste päris lugusid, mis on paljusid teisi mõjutanud. See ongi niimoodi üles ehitatud, et alguses räägitakse lugu ning seejärel analüüsitakse, milles selle loo jõud seisneb, et ta nii paljusid on puudutanud. Alateadlikult järgime me jutustades paljusid siin toodud põhimõtteid, aga aeg-ajalt on hea teada, kuidas oma lugu võimalikult mõjuvaks muuta, nii et ta kuulajaid puudutaks. Ilmselgelt ei ole ju mõtet rääkida siis, kui ei ole midagi teistele anda. Ja kõige mõjusamad on isiklikud, ausad, lihtsate sõnadega edasi antu

Heinrich Böll. Kus sa olid, Adam?

Kujutis
  Lükkasin selle raamatu lugemist väga kaua edasi, sest teadsin, et see räägib sõjast. Ja maailmas juhtub viimastel kuudel piisavalt palju koledaid asju. Ei tahtnud neid veel juurde lisada.  Kunagine hiiglaslik Hitleri armee taganeb. Igal sõduril ja ohvitseril on oma lugu. Nad kõik on kunagi olnud tavalised inimesed, kes elavad tavalist elu. Aga nüüd on nad sõjas ja väsinud. Aga kuidagi peab ju elama ja pääsu sellest ei ole. Böll toob siin mängu väga erinevaid tegelaskujusid: endine koorijuht, kõrtsipidaja, juuditarist õpetaja, slovakkia talunaine... Galerii on äärmiselt kirju ja kõik püüavad kuidagi hakkama saada. Kirjanik vaatab kõigele justkui kahel poolt: ühes küljest lihtsalt kirjeldab sündmusi, aga teisest küljest heidab pilgu tegelaste sisemaailmale. Ja nad kõik on nii, nii, nii tüdinud.  Siin on rohkelt sündmusi, mida võib tavalises olukorras pidada täiesti absurdseteks: Näiteks kui juuditarist kooliõpetaja viiakse koonduslaagrisse, laseb endisest koorijuhist ohvitser tal lauld

Jeanne Kalogridis. Firenze orb

Kujutis
  Seda raamatut on mõnus kätte võtta: paksud värvilise kujundusega kaaned, kvaliteetne paber, suur puhas trükk. Meenutab natuke lasteraamatut, ainult nunnud illustratsioonid puuduvad.  Kaanel on märge: müstiline põnevik. See on üsna täpne kirjeldus, meenutab natuke Dan Browni. Tegevus toimub 15.sajandi Firenzes Lorenzo di Medici valitsemisajal. Parasjagu käib sõda paavst Sixtusega. Loo peategelane on orbudekodust pagenud tütarlaps, kes on riietunud tänavapoisiks ja tegutseb taskuvargana. Elu viib ta kokku eaka mehega, keda tuntakse Firenze Maagi nime all. Siis hakkavad juhtuma asjad. Selgub, et nende kohtumine ei olegi juhus ja poisstüdruk saab olulise rolli kodulinna päästmisel.  Mängu tuleb hulk kõrvaltegelasi, kelle puhul kunagi ei tea, kas tegemist on liitlase või vaenlasega, sest kõik luuravad kõikide järel ja topeltagente on kuhjaga. Sündmused on ülimalt seikluslikud ja kaasakiskuvad, lisaks on teksti põimitud kirjeldusi maagilistest märkidest ja 15.sajandi Firenze üldilmest. Koh

Andrus Kivirähk. Mälestused

Kujutis
  Ma arvasin, et Kivirähk on nüüd puhta sassis: kirjutab mälestusi. Sassis on ta ju kogu aeg olnud - ja seda positiivses mõttes - sest niisugust fantaasiat keskmisel täiskasvanul lihtsalt ei ole. Me oleme selleks liiga rikutud. Pea on igapäevamuresid täis ja rõõm kipub kaduma minema, rääkimata veel fantaasiast, see tundub täiesti kohatu. Aga rõõm peab jääma, mida muidu meil teistega jagada on? On küll mälestused, aga mitte inimeste mälestused asjadest, vaid asjade mälestused inimestest. Ja see annab maailmale hoopis teise vaatenurga. See on imeline, kuidas nii lihtsate asjade kaudu on võimalik täiesti tavalisele elule hoopis teine värv anda.  Siin on hulk mänguasju lasteaiast, mis kõike lastega juhtunut mäletavad. Siin on viinapudel ja pulmatort, mis (või kes?) on saanud pulmapeost suure elamuse. Isegi silmapesukauss on mängu toodud, sest pulm oli tema jaoks eriline sündmus: temas segati salatit. Siin on hulk puid, taimi ja linde pargist, siin on esemed muuseumist ja pööningult. See on

Lydia Kang. Oopium ja absint

Kujutis
  See on imeline, kuidas üks autor suudab aastal 2020 kirjutada raamatu, mis lõhnab 19.-20. sajandi vahetuse järele. Keelekasutus on selline, nagu see raamat oleks just nimelt sellel ajal kirjutatud. Selline tunne on, nagu loeks "Jane Eyret". Muidugi on see omajagu ka tõlkija töö, aga tulemus on stiililiselt eriline.  Tegevus toimubki sajandivahetuse New Yorgis. Just on ilmunud "Dracula" ja toimuma hakkavad mõrvad, mis lasevad arvata, justkui liikvel oleks päris vampiir. Oma õe surma hakkab uurima rikas pärijanna Tillie, kes on oma aja kohta eriline naisterahvas. Nimelt oludes, kus rikkad keskenduvad seltskonnaelule ja peentele kommetele, pühendub Tillie uute teadmiste omandamisele, sattudes sellega oma ema ja vanaema põlu alla. Ta ei hooli mitte põrmugi sellest, et talle topitakse selga kauneid kleite ja tiritakse peenesse seltskonda, et panna ta võimalikult väärikale mehele. Selliselt hakkab perekond teda kodus kinni hoidma ning tal ei jää muud üle, kui öösiti sal

Thomas Erikson. Idioodid minu ümber

Kujutis
  Kui ma saaksin, siis teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile täiskasvanuile. Ainult täielikus erakluses elavad inimesed oleksid vabastatud. See aitaks palju sõbralikumalt üksteise kõrval elada. Inimesed on erinevad ja igaüks toimib erinevalt. Ja tihtipeale tundub, et meil pole vedanud, sest ümberringi on nii palju lolle. Nende lollidega ei oska nagu midagi peale hakata ka, tuleb lihtsalt välja kannatada. Kõige olulisem, mida mu keskkooli matemaatikaõpetaja mulle õpetas, oli järgmine: "Lollus on loodusõnnetus, nagu ka purgaa, üleujutus ja rohutirtsuparved. See tuleb lihtsalt välja kannatada." Olen pidanud seda endale väga palju kordi meelde tuletama. Huvitav küll, et integraali arvutamisest ei mäleta ma midagi, aga see lause on meeles... Thomas Erikson teeb selgeks, et lollus ei olegi lollus, see on lihtsalt teistsuguse inimese teistsugune viis maailma asju näha ja siin toimetada. Miks mõni inimene on meeletult aeglane ja põhjalik? Miks mõni inimene kritiseerib mu kätet

Christy Lefteri. Aleppo linna mesinik

Kujutis
  Imelik on see, et alati jäävad näppude külge niisugused raamatud, mis räägivad hetkel mulle olulistel teemadel. See raamat räägib Süüria sõjapõgenikest. Autor on töötanud vabatahtlikuna Ateenas sõjapõgenike keskuses ja kogunud kokku inimeste lood. Nendest on sündinud see raamat. Peategelane Nuri on mees, kes toimetas koos sugulasega Aleppo linna lähistel mesinikuna. Koos oma naise Afra ja väikese poja Samiga elasid nad rahulikku lihtsa inimese elu. Ja siis tuleb sõda. Perekond näeb ja teeb läbi kirjeldamatuid koledusi, nad kaotavad poja, kunstnikust naine jääb nähtud koleduste tulemusel pimedaks.  Ühel hetkel ei jää muud üle kui põgeneda. Aga mitte keegi ei taha ju oma kodu ja kodumaad maha jätta. Ometi tuleb seda teha. Edasi järgnevad erinevad raskused põgenikelaagrites, kohtumised inimestega, kes teiste häda ja viletsust ära kasutavad.  Kogu lugu on pandud kirja Nuri sisevaatluse võtmes, seega ei ole see pelgalt lihtne sündmuste kirjeldus. Selles on armastust, tragöödiat ja lootust

Keith Ferrazzi ja Tahl Razz. Ei ühtki einet üksi

Kujutis
  Lugesin seda raamatut teist korda. Esimesel korral ei haakunud ma teemaga, sest parasjagu oli selline periood, kus pigem tahtsin olla omaette. Seekordsel lugemisel sain täiesti teistsuguse elamuse - niisiis tasub mõnda raamatut lugeda mitu korda.  Me ei saa eitada, et oleme sündinud inimestena inimeste maailma ja kui väga ka ei tahaks, me ei ela vaakumis. Vajame elus toimetulekuks teisi inimesi. Raamat räägib networkimisest. See on moodne ja hirmutav sõna, aga sisu on tegelikult aegumatu: me loome enda ümber olevatest inimestest sotsiaalse võrgustiku. Ja mida mitmekesisem on inimeste hulk, seda rikkalikumat elu elame. Seejuures on oluline suhete kvaliteet, sest pealiskaudsed suhted ei anna kummalegi poolele mitte midagi väärtuslikku. Niisiis - raamat räägib sotsiaalse võrgustiku TEADLIKUST kujundamisest ja toob näpunäiteid nii vana hea näost näkku suhtlemise kui ka digitaalse võrgustiku loomise valdkonnast. Viimane on veidi ehk võõristamapanev, aga me ei saa ju eitada, et elame digia

Mons Kallentoft. Südatalvine ohverdus

Kujutis
  Kaasasündinud kurjust ei ole olemas. Kurjust luuakse. Aga ma usun ikkagi, et on olemas selline asi nagu kaasasündinud  headus. (lk 476) Jälle üks põhjamaine krimilugu. Seekord ikka väga jäine. Ja kirjutatud on see ka väga jäiselt. See ei ole tüüpiline põnevuslugu, mis pidevalt pinget üleval hoiab, pigem on see pikaldane mõtisklus elu ja asjade üle. Sellest ka siin toodud tsitaat, ehkki praegusel hetkel on raske mõista, kui suurt kurjust elu ikkagi sünnitada suudab... Südatalvel leitakse puu otsast rippumast meesterahva surnukeha, tapmine on toimunud omamoodi rituaalsel moel. Kõik viitab sellele, et on olemas seos muistse aasiusundiga. Juhtumit hakkab uurima inspektor Malin Fors. Rootsi kirjanikud ilmselt eelistavadki peategelastena näha pigem naisi, tuues välja nende tundlikkuse asju ja inimesi sügavalt mõista. Mängu tulevad paljud tegevusliinid ja saatused, kusjuures eriliseks teeb raamatu see, et toimuvat vaatab teispoolsusest pealt kadunukene ise. Siia on palju põimitud mõtisklusi

Robert T. Kiyosaki. Rahavoo kvadrant

Kujutis
  Nägin paar suve tagasi ühes Võrumaa talus parti, kes arvas, et ta on kana. Kanaema oli ta koos oma tibudega välja haudunud ja nii ta siis paterdaski kanakarja sabas. Veider oli see, et nad toimetasid tiigi ääres, aga see part ei läinud kunagi vette. Ta isegi ei tulnud selle peale, sest kanad ju vees ei käi. See raamat räägib sellest pardist... "Raha ei ole oluline," olen ma sageli kuulnud inimesi ütlevat. Ma olen nõus, raha ei ole kõige olulisem, aga kui ta neelab ära suure osa meie produktiivsest ajast, siis elamist segab ta ikkagi. Pealegi - neile, kellelt ostame eluks hädavajalikke kaupu ja teenuseid, on ta millegipärast väga oluline. Meenutagem kasvõi seda suurt paanikat, mis tekkis elektrihinna tõusust.  Olen veel kuulnud ka öeldavat: "Ma ei saa raha-asjadest aru ja sellepärast ma selliseid raamatuid ei loe." Mul on küll selline suhtumine, et kui ma millestki aru ei saa, siis püüan veidi vaeva näha, et hakkaksin aru saama. Iseasi, kas ma saadud teadmistega mi

Alex North. Sosinamees

Kujutis
  Raamatu kaanel on märge "kümnendi parim krimiromaan". Tavaliselt suhtun sellistesse reklaamitrikkidesse skeptiliselt, sest eks see pigem ikka hea müügitulu eesmärki täidab. Seekord ma eksisin, sest tegemist on tõesti kaasakiskuvalt kirjutatud looga. Kas just kümnendi parim, aga kindlasti väga hea. Ja milliste kriteeriumide järgi romaane üldse reastada? Eks ta ole pigem maitseasi.  Seekord korjasin raamatukogust raamatuid puhtalt kaanepildi järgi. Tundub, et sõrmede külge jäid eriti õõvastava kujundusega raamatud. Ometi on selle raamatu kaanekujundus minu meelest eriti vinge ja omapärane, nii et - kiitus kujundajale. Kuidas liblikamotiiv ja luukered sisuga seotud on, see jäägu lugeja avastada. Tom Kennedy kolib pärast oma naise surma koos väikese pojaga täiesti uude paika. Värske kodu näeb välja pigem nagu kummitusmaja. Hiljem selgub, et maja varjabki endas tumedaid saladusi. Samas asulas on mõni kuu varem kaduma läinud kuueaastane poiss. Ja kui Tom Kennedy poeg hakkab nähta

Juhani Karila. Väikese haugi püük

Kujutis
Elina Ylijaakko sõidab oma kodukohta Ida-Lapimaal, et püüda ühest soomülkast välja haug. See on tema jaoks elu ja surma küsimus. Paraku ei lähe asjad lihtsalt, sest laukasse on ennast sisse seadnud näkk, kes tema tegemisi takistab. Ja aega on vähe, muidu Elina sureb... Tema teele tulevad erinevad veidrad inimesed ja mütoloogilised olendid, igaühel neist on oma roll - kas siis takistaja või abimehena. Kõik kokku moodustab ühe eriti kummalise ja jabura loo, mis mõneti meenutab Kivirähki kirjutatud raamatuid (muide -  "Sinine sarvedega loom" on minu meelest põhjendamatult vähe tähelepanu saanud. See on lihtsalt nii hea!).  Võib-olla tuleb see rahvuslikust taustast, aga Karilat on tunduvalt keerulisem lugeda. Suur osa tekstist on mingis kummalises murdes, mille jälgimine nõudis pingutust. Aga kes ütles, et asjad peavad lihtsad olema? Saab lugeda küll. Mõned pildid ja tegelaskujud on eriti vahvad. Näiteks Sita-Simo, kes on küll kõrvaltegelane. See, kuidas ta ennast kurjade olendi

Clare Mackintosh. Ma näen sind

Kujutis
  Juhuslikult avastab Zoe Walker, tavaline neljakümnele lähenev pereema, ühest ajalehest iseenda pildi, mis kaunistab tutvumiskuulutust. Ometi ei ole ta ise seda pilti avaldada lasknud ega ennast ühegi tutvumisportaaliga sidunud. Peagi ilmneb, et kuulutused ilmuvad regulaarselt ja neil olevatest naistest saavad ohvrid. See viib Zoe nii endast välja, et ta hakkab tundma hirmu igal sammul, kui liigub linnakeskkonnas. Eriti õudne paik tema jaoks on Londoni metroo, kus inimesed on tihedalt üksteise kõrval. Kunagi ei tea, kas pilk või puudutus on juhuslik või sind jälgib keegi tundmatu. Zoed piinav hirm läbib kogu lugu, see on niivõrd painav, et varjutab taustal toimuva: tema suhted lähedaste ja naabritega, politsei tegevuse. Esmapilgul näib, nagu tegemist ei olekski krimkaga. Raamatu teine peategelane on Kelly Swift, politseinik, kelle ülesandeks on vähendada kuritegevust Londoni metroos. Tema minevikus on lugu tõsisest ametiseisundi kuritarvitamisest, nii et tal tuleb kurja vaeva näha, et

Walter Tevis. Lipugambiit

Kujutis
Üks lastekodus kasvav tüdruk avastab kaheksa-aastaselt kojamehe keldris enda jaoks male. Mäng neelab ta endasse niivõrd, et sellest saab tema kinnisidee ja võimalus põgeneda ebameeldivast reaalsusest. Üsna pea selgub, et tegemist on imelapsega, kes teeb ka täiskasvanud meestele malemängus tuule alla.  Kuid lastekodus antakse kasvandikele imelikke rohelisi tablette selleks, et nad ennast piisavalt rahulikult üleval peaksid. Sellest saab tüdruku jaoks kiiresti sõltuvus ning siis, kui tablettide andmine ära keelatakse, on häda käes. Kuna tüdruk hiilib välja ka koolitundidest, et keldris kojamehega malet mängida, siis üsna pea jääb ta vahele ning malemäng keelatakse talle ära. Aga tüdruk mängib oma peas edasi... Kuni ta lapsendatakse. Siis leiab laps võimaluse päriselt mängima hakata ja nii läheb malekarussell lahti. Aga tabletid jäävad. Ja lisandub alkohol... See on ülimalt köitvalt kirjutatud lugu imelapsest, kellest saab suurepärane noor naine. Malepartiisid ja -turniire kirjeldatakse n

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna