Nicklas Brendborg. Meduusid vananevad tagurpidi

 

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem? Kas elu peaks üldse olema pikem? Jah, parem kindlasti. Ja kui vananemine on paratamatu, kuidas siis teha nii, et elu viimased aastad oleksid ikkagi nauditavad? Kui tervist enam ei ole, siis ei ole ju mitte midagi.

Nicklas Brendborg võtab lahti vananemise mõiste sisu. Lihtsalt öeldes on see organismi funktsioonide kvaliteedi vähenemine. Keha ei toimi enam nii, nagu esimeses nooruses. 

Raamatu esimeses osas toob ta huvitavaid fakte loomariigist. Näiteks: mida suuremakasvulisem liik, seda kauem elab. Samas - liigisiseselt elavad kauem väiksemat kasvu isendid. See võib olla ka põhjuseks, miks naiste eluiga on meeste omast pikem. Naised on ju tavaliselt väiksemad. 

Edasi on kirjeldatud lugematul arvul vananemist ja tervist puudutavaid uuringuid. Kohati ei olegi need üheselt mõistetavad ja lähevad omavahel vastuollu. Mulle meeldib, et autor ei too siin välja mingit selget tõde. Ta lihtsalt kirjeldab ja jätab lugejale hulgaliselt mõtlemisruumi. Ja paljud senituntud tõed, mis puudutavad tervist, langevad kahtluse alla. Näiteks üheksakümnendatel alguse saanud rasvafoobia on täiesti asjatu. 

Aga mida siis teha, et vananemist aeglustada? Mingid nõuanded siit siiski saab. Ja siin ei ole mingit suurt uudist: toitu tervislikult, liigu palju, väldi ülemäärast stressi ja maga piisavalt. Lihtsad nõuanded, aga elu surub peale ja kuidagi ei viitsi ennast kokku võtta. Kas pole nii? Palju lihtsam on istuda hilise õhtuni teleka ees, kaua magada, hommikul viimasel hetkel tööle tormata, seal viimase piirini närvi minna ja vahepeal kogu aeg midagi magusat näksida. Liikumiseks ei jätku nagunii ekstra aega. Eks see ole pigem eneseorganiseerimise küsimus. Kõike saab, kui tahta. Ja kas hea tervis ei ole siis piisav stiimul?

Siiski üks põnev aspekt toitumisest: perioodiline paastumine. Autor ei räägi siin nälgimisest, vaid kindlatest söögikordadest, mille vahele jäävad piisavalt pikad ja selged vahed. Seejuures vahe õhtu- ja hommikusöögi vahel peaks olema minimaalselt 12 tundi (aga rohkem on parem). Nojah, aga kas ma siis teleka ees midagi suhu pista ei tohigi? Tohib ikka, aga see on oma valik. Parem, kui siiski mitte. (Telekavaatamine on ka valik. Sama hästi võib selle asemel kerge trenni teha.)  Laborihiirte peal tehtud katsete varal näitab autor, et pigem söö kaks korralikku ja mitte nii tervislikku söögikorda päeva (ilma nende vahel näksimata), kui see, et sa pidevalt midagi suhu pistad ja siis vahepeal ka korralikult (loe: tervislikult) sööd. 

Raamat sisaldab nii palju erinevat ja mitmekihilist informatsiooni, et pole mõtet siin põhjalikumat pilti luua. See on ebatraditsiooniline terviseraamat ja iga huviline saab seda ise lugeda.