Alex Garland. Rand
Noor inglise maailmarändur reisib Taisse. Odavas motellis kõnetab teda keegi võõras ja räägib mingist salajasest rannast. Järgmisel hommikul on inglase ukselingi küljes ise joonistatud kaart. Ta läheb naabertuppa ja leiab sealse elaniku läbilõigatud randmetega.
Koos prantslastest armastajapaariga otsustatakse randa otsima minna. Läbi suure seikluse ja korraliku pingutuse jõuavad nad kohale ja leiavad eest paradiisilaadse eraldatud koha, kus elab umbes kolmekümnest inimesest koosnev kommuun. Kõik tundub ideaalne, kommuunis on tööjaotus, grupp toidab ennast ise ära ja kogu väline maailm ununeb. Aga siis hakkavad juhtuma asjad ja iga grupiliikme ego hakkab möllama. Asi läheb nii puntrasse, et paremagi pingutuse juures ei ole võimalik seda lahti harutada.
Samal saarel on ka kohalike tailaste kanepikasvandus, ka see kujutab endast ohtu. Hipid käivad küll vabalt kanepit korjamas, aga nad ei tohi ju vahele jääda.
Peategelane määratakse alguses kalapüügitoimkonda, aga hiljem on tema kohustus saart sissetungijate eest valvata, sest uustulnukate suhtes ollakse kommuunis väga umbusaldavad. Aeg-ajalt ilmub peategelasele surnud mees ja annab talle juhiseid. Kohati lähevad need segamini arvutimängudega, kohati Vietnami sõjaga. Kaardi andnud mehe lugu jääbki lõpuni saladuseks.
See on jutustus sellest, kuidas paradiis võib korraga muutuda põrguks. Et sellest saab vangla, kust ei ole pääsu. Ja kõige olulisem selles loos on grupiliikmete omavaheliste suhete dünaamika. Midagi "Kärbeste jumala" kanti.
Umbes raamatu keskel mõtlesin korraks, et jätan selle pooleli, sest kõik oli nii ilus ja idülliline ning midagi nagu ei juhtunudki. Aga siis muutusid sündmused veriseks ja enam ei olnud mõtetki raamatut käest ära panna. See on üks priske seiklusromaan. Lõpetades mõtlesin, et sellest saaks hea filmi. Ja selgub, et film on olemas. Hakkan nüüd otsima, kas saaks seda kusagilt vaadata.
Kommentaarid
Postita kommentaar