Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2012 postitused

Janka Lee Leis. Vihmasaatjad

Kujutis
Laias laastus on olemas kahte sorti inimesi. Ühed on need, keda huvitab elamine nii, nagu üldine trend ette näeb. Sellise elu juurde kuuluvad hea töökoht ja ühiskondlik positsioon, väliselt normaalne paarisuhe, aktsepteeritav eluase, soovitatavalt maja linna lähendal. Hea oleks, kui lapsed käiksid eliitkoolis ja majas oleks ka vähemalt üks puhtatõuline koer. Loomulikult peavad riided olema vastavast hinnaklassist ja auto ei tohi olla vana. Näib, et sedasorti inimesed suudavad ennast identifitseerida ainult asjade, positsiooni ja sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kui see kõik kokku kukub, on probleeme iseenda leidmisega. Sellised inimesed on väliselt õnnelikud, sest nad on ühiskondlikult aktsepteeritud. Mis sellest, et selle elu juurde kuulub tihtipeale regulaarne psühhiaatri külastamine ja igapäevased antidepressandid. Veel on olemas inimesi, kes saavad endaga hästi läbi ilma, et nad peaksid enda väärtust ühiskonna silmis tõestama. Nad valivad oma elustiili ise ning ei lase ennast ühis

Robert Mawson. Laatsaruslaps

Kujutis
Jälle läksin ja võtsin riiulist suvalise raamatu ning ei kahetse. Miks mul küll Bingo lotos samamoodi ei vea? "Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal. Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?” Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.” Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”" (Jh 11,38-44) See raamat ei räägi Piiblist. Aga ikkagi kopeerisin siia Laasts

Liza Marklund. Nobeli testament

Kujutis
Kunagi suvel sattusin ajakirjandusest lugema uute raamatute tutvustust. See raamat oli ka seal. Ning kirjas oli, et Rootsi kriminull on üks selle riigi kvaiteedimärke. Niisiis võtsingi ette ja lugesin selle läbi. Kuna olen tänaseks päris palju Mankelli romaane läbi lugenud, siis paratamatult tiksus kusagil kuklas väike võrdlusmoment. Aga nii ei tohi olla. Kirjanikud on erinevad ja igaüks kirjutab omamoodi. Raamatu peategelane on ajakirjanik Annika Bengtzon, kes satub kogemata pealt nägema avalikku tellitud mõrva Nobeli preemiate väljajagamise galal. Paratamatult toob see endaga kaasa sekeldusi politseiga ning avaldamiskeelu ajakirjanduses. Viimane halvab täielikult naise igapäevase töö. Kuna ta teab asju, millest ei tohi rääkida, siis hakkavad ka kolleegid temast eemale hoidma ning naise elu paiskub pea peale. Lisaks probleemid perekonnas, suhted naabritega uues elukohas ja muud pahandused.  Tegemist on pesuehtsa põnevusromaaniga, mille alguses hakkab pinge tasakesi kerima, kasv

Madeleine Thien. Armastatud ja kardetud

Kujutis
Raamat, mis on täis sügavat kurbust. Niisugust, mis ulatub üdini ja ei lase sinust lahti. Paar nädalat tagasi ei oleks ma suutnud seda lugeda, sest kurbust oli selletagi piisavalt. Nüüd on asjalood teisiti ning kurva raamatuga on tekkinud omamoodi tasakaal. Küllalt on räägitud sellest, missuguseid koledusi on korda saadetud lähiajaloos. Ilmselt teavad kõik üht-teist Vietnami sõjast. Kui mitte muust, siis vähemalt sellest, kuidas tublid ameerika poisid seal kangelasteks said ja pärast kogu elu kannatasid. Vähem on räägitud aga sellest, mis juhtus seitsmekümnendatel Kambodžas. Tegevus toimub tegelikult paralleelselt Kagu-Aasias ja Kanadas. Peategelane, kelle tegelikku nime me teada ei saagi, on õnnekombel põgenenud Kanadasse ja seal uue elu leidnud. Paralleelselt tema eneseotsingutega põimuvad mälestused lapsena läbi elatud õudustest. Sellest, mida punased khmeerid tema, ta perekonna ja rahvaga tegid. See on niivõrd kõikehõlmav terror, et eelmises raamatus loetud stalinlik režiim nä

Tom Rob Smith. 44. laps

Kujutis
Raamatul ja raamatul on suur erinevus. Kui eelmine oli puhas-puhas, siis see on räpane-räpane, sest tegevus toimub stalinistlikul Venemaal. Ülimalt kaasakiskuv süžee on läbi imbunud poliitilisest terrorist ja perverssetest apoliitilistest kuritegudest. Ja neist siin raamatus puudust ei tule. Kirjanik toob välja vastuolu totaalse süsteemi ja inimlikkuse vahel. Peategelane on julgeolekuteenistuse töötaja, kelle põhiülesandeks - ei mingit üllatust - on võimalike poliitiliste vaenlaste tuvastamine ja hävitamine. Kuni hetkeni, kui tuleb paljastada tema enda naine. Siit küsimus: kui kaugele on võimeline minema üksik mutrike totalitarismi masinavärgis? Ja selle kõigega paralleelselt pannakse Venemaa erinevates paikades toime eriti räigeid lapsemõrvu, millest ametlik süsteem vaikib. Siin lähebki peategelane vastuollu ametliku süsteemiga ning saab ise põlualuseks. Kogu järgnev sündmustik on kirjutatud nii kaasakiskuvalt, et lugemisel kaob igasugune ajataju. Nii juhtuski, et ühel päeval pid

Alessandro Baricco. Siid

Kujutis
On olemas raamatuid, milles on palju sõnu ja palju mõtteid. Need on head raamatud. Aga on olemas raamatuid, milles on vähe sõnu ja palju mõtteid. Need on veel paremad. Baricco "Siid" on just selline.  Lugu jutustab 19. sajandi siididtootjatest Lõuna-Prantsusmaal. Peategelane elatub sellest, et ostab maailmast siidiusside mune ning toob need kodukülla sisse. Samal ajal hakkab Jaapan vaikselt avanema välimaiste kaupmeeste jaoks. Niisiis võtabki ta ette kaubareisi Jaapanisse. Kohe mitu korda. Autor kirjeldab tema teekonda väga huvitavalt: iga kord on sõnastus täpselt sama. Kuni Baikalini. Seal toimub väike muudatus ning edasi läheb kõik jälle täpselt samamoodi. See on küll veidi meelevaldne seos, aga minu mõtted läksid lugedes regilauludele. Ikkagi ju kordus ja areng.  See raamat on täis minimalistlikku, kuid sügavat elufilosoofiat. Lugemine tundub nii puhas tegevus, et tahaks toa mööblist tühjaks tõsta, seinad, lae ja põranda valge värviga üle võõbata, padja (valge muidu

Henning Mankell. Tulemüür

Kujutis
See on puhas juhus, et lõpetan Mankelli "Tulemüüri" samal päeval, kui Youtubes avaldatakse küberrünnakuähvardus Eesti riigile. Paneb kohe naeratama. Mitte reaalne küberrünnakuoht, vaid see, kuidas asjad mõnikord omavahel nii veidralt kokku jooksevad. Seekord juhtus siis nii, et vaatasin kunagi telest selle raamatu põhjal tehtud filmijupi ära. Seetõttu oli alguses väga raske lugeda. Justkui ei olnudki enam niisugust tõmmet nagu tavaliselt põnevusromaane lugedes. Ometigi on ju laialt teada, et tunni-pooleteisene teleformaat on raamatu hall vari. Nii ka seekord. Telesarja vaatamine ei anna erilist aimu sellest, mis raamatus juhtub. Ehk siis nagu ütles Mart Juur "Kirjandusministeeriumis" (see on üks väheseid köitvaid saateid meie telemaastikul, kahju ainult et vaid kord kuus): talle ei meeldi see pensionieelikust Urmas Paeti koopia, kes Wallanderina esineb. Ma nii karmilt ei ütleks, aga Raamatu-Wallanderi kujutan endale küll hoopis teistsugusena ette. Mankell on

John Irving. Siidrimaja reeglid

Kujutis
Kui nüüd jutujätkuks eelmisele sissekandele rääkida edetabelitest, siis Irving on kindlasti minu lemmikkirjanike esiviisikus. Niisiis on tema nimi raamatukaanel kindel kvaliteedigarantii. Ka see raamat ei lükanud minu senist seisukohta ümber, pigem kinnitas. See on hämmastav, kuidas üks kirjanik suudab luua nii mitmekihilist teost, milles peituva huumori varjus lahatakse ülimalt sügavaid kõlbelisi probleeme. Ja sama hämmastav on, et kogu see nüansirikkus ei ole tõlkes kaduma läinud.  Loo süžee hargneb samaaegselt mitmes paigas ja kirjanik läheb sujuvalt, lausa märkamatult, ühest paigast teise üle. See nõuab lugejalt tähelepanelikkust, sest kui mõtte uitama lased ja paarist reast silmadega lihtsalt üle jooksed, siis enam ei saagi aru, mis värk on. (siit personaalne vastus Martale: EI, MA EI LOE RAAMATUID DIAGONAALIS, MA RONIN SINNA ÜLENI SISSE.). Tegelikult olid antud juhul üleni sisse ronimisega väikesed raskused, sest olen jätkuvalt harjunud lugema, kass kõhu peal, aga tema on