Madeleine Thien. Armastatud ja kardetud

Raamat, mis on täis sügavat kurbust. Niisugust, mis ulatub üdini ja ei lase sinust lahti. Paar nädalat tagasi ei oleks ma suutnud seda lugeda, sest kurbust oli selletagi piisavalt. Nüüd on asjalood teisiti ning kurva raamatuga on tekkinud omamoodi tasakaal.

Küllalt on räägitud sellest, missuguseid koledusi on korda saadetud lähiajaloos. Ilmselt teavad kõik üht-teist Vietnami sõjast. Kui mitte muust, siis vähemalt sellest, kuidas tublid ameerika poisid seal kangelasteks said ja pärast kogu elu kannatasid. Vähem on räägitud aga sellest, mis juhtus seitsmekümnendatel Kambodžas. Tegevus toimub tegelikult paralleelselt Kagu-Aasias ja Kanadas. Peategelane, kelle tegelikku nime me teada ei saagi, on õnnekombel põgenenud Kanadasse ja seal uue elu leidnud. Paralleelselt tema eneseotsingutega põimuvad mälestused lapsena läbi elatud õudustest. Sellest, mida punased khmeerid tema, ta perekonna ja rahvaga tegid. See on niivõrd kõikehõlmav terror, et eelmises raamatus loetud stalinlik režiim näib selle kõrval lapsemäng. Kummaline on, kuidas võim hakkab omaenda rahvast sööma. Lihtsalt, järjekindlalt hävitatakse perekonnad, kistakse nad lahku, näljutatakse surnuks... Perekond ei ole selle maailmas mingi väärtus. Isegi üksikisik on mõttetu mutrike, eriti täiskasvanu, kelle puhul on oht, et ta iseseisvalt mõtleb. Kambodža režiimi iseärasus oligi selles, et see soosis lapsi. Mitte et see oleks pakkunud õnnelikku lapsepõlve, vaid ta koolitas väikestest poistest professionaalsed tapjad, kes millegi ees tagasi ei kohkunud.

Kambodža uskumuste kohaselt sünnib iga inimene mitme eluga. See raamat räägib sellest, kuidas need elud tasapisi kaovad ning inimesed peavad edasi elama sellega, mis neile on järele jäänud. Seetõttu on see üsnagi raske lugemisvara, sest enamik inimesi on siin mitme nimega. Samuti hüppab autor ajas ja kohas edasi-tagasi, mis teeb lugemise veelgi pingelisemaks. Aga samamoodi on ju hakitud ka nende inimeste elud, kellest raamatus juttu.

Tõlkija soovitab raamatut lugeda mitu korda. Olen sellega nõus, sest tegemist on nii mitmekihilise ja nüansirikka looga, et esimesel lugemisel ei pruugi kõike tabada.