Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

 

Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor.

Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi.

Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt. 

- ... paksud lumepilved sõitsid üle laudakatuse otsekui tsepeliinid.

- Lükkasin peaga vanaema kätt nagu koer, kes endast märku annab...

- Näis, nagu suruksid kruustangid mõnuledes oma laia musta pealage vastu isa peopesa.

- Laiad lõdvaksveninud roosad tripid tolknesid Tommi karvaseid kintse mööda alla, plekknublakad tripiotstes läikisid nagu kurjad silmad ja klõbisesid omaette. 

---

Ja siis mul tuli meelde: ema rääkiski erinevatest väljenditest ja võrdlustest, mida raamatus kohtas. Aga mitte ainult. Küllap kõnetas teda aeg, mille ta ise läbi oli teinud. Viiekümnendate alguses läks ta ilmselt linna kooli ja ei olnud enam päris pisike laps, aga ikkagi. Mingi äratundmine ilmselt oli. Ja see ei ole romaan, millel oleks mingit äratuntavat süžeed või arengut, see on lihtsalt olustikukirjeldus. Hetkel, kui hakkasin seda niimoodi võtma, sai lugu hoopis teise maigu. 

Pealtnäha on see kõik lihtsalt maailma kirjeldamine ühe viieaastase silmade läbi. Samas on imetlusväärne, et üks täiskasvanud inimene sellega hakkama saab. Mina küll ei saaks, liiga palju olen unustanud. Kas ma oskaksin näha maailma, endal silmad lauakõrgusel? Ja selles loos kirjeldatud maailm on kohutav. Väike tüdruk on põhimõtteliselt üksi, sest isa töötab kusagil kaugel, vanaema ja ema aga tegelevad päevast päeva sõna otseses mõttes füüsilise ellujäämisega. Nii näib, et laps on lihtsalt kasvatamatu, aga mis tal muud üle jääb. Tema peab ka ju kuidagi oma maailmas elama. Aga samas on temas rohkelt fantaasiat ja see kõik viib välja uskumatute lollusteni. Kes tuleks selle peale, et visata kukk katusele, endal gaasimask peas, või panna koertele aluskleidid selga ning siis neid grammofonimuusika saatel tantsitada?

Ja kogu raamatut, algusest lõpuni, läbib hirm. See on kandev emotsioon, seda jätkub igale poole. Nii ongi, et kui lugu läbi sai, oli tunne et tahaks selle valu ja vaeva endast välja higistada. Või joosta. Või karjuda. Ja see tunne oli puhtalt füüsiline.