Raamatukoi lugemislood

Ka see ei ole ajaviitekirjandus. Ei ole siin klassikalises mõttes haaravat süžeed ega õnnelikku lõppu nii, nagu me tihtipeale oleme harjunud raamatut lugedes kogema. Lõppu tegelikult ei olegi. On millegi uue algus. Ainult et see uus tuleb lugejal oma peas ise valmis vormida. Kujutlegem, et peate lahkuma oma kodust ühe võõra rahva sekka. Kui te seda ei tee, siis tõenäoliselt tabab teid pomm või juhuslik kuul. Ja kui mitte teid, siis teie lapsi. Seega tuleb minna. Tõsi küll - rahvas, kelle hulgas elama hakkate, ei olegi pealtnäha nii võõras. Üks nende hulgast on teeninud teid viisteist aastat. Aga ta on elanud teie juures ning on sunnitud omaks võtma teie elustiili ja väärtushinnangud. Nüüd pöördub kõik pea peale: teie väärtushinnangud ei maksa enam midagi. See inimene, keda olete harjunud kamandama, on äkki võrdväärne. Või veelgi enam: tema ütleb teile, mis on õige või vale. See on valus, sest mugavustega harjunud täiskasvanu ei kohane niisugustes oludes sugugi kergesti. Kui siia v...

Praegu on küll niisugune aeg, et tundub, nagu elaksime koopas. Valgust pole ollagi: sa ärkad pimedas, näed neli tundi tuhmi valgust ja elad siis pimedas edasi. Mida see kõik meie hingega teeb, seda teab igaüks isegi.  Kirjeldatud olukorras selle raamatu lugemine kahekordistab niigi efektiivset pimeduse mõju. See raamat on seestpoolt veel viis korda pimedam kui see, mis on väljas. Ja just see teebki ta huvitavaks. Selles on mingi seletamatu hõng, mille autor on suutnud ridade vahele peita ning mis lugeja justkui nõidusena endasse haarab. Nii on sisu ja vormi tasakaal suurepärane, sest raamat räägib muuhulgas nõidadest ja nõidusest. Raske on seda raamatut ilukirjanduse alla liigitada. Ja samas ei saa seda ka ajalooteaduseks pidada. Ajalooline taust ja autori fantaasia on siin nii tihedalt põimunud, et raske on mõista, kus üks lõppeb ja teine algab. Jah, lihtne on ju uurida nähtavat olustikku (tegelikult ei ole ka see kuigi lihtne), aga kuidas sa, hing, uurid seda, mis toimub ü...

Kunagi kaheksakümnendate lõpul läksid peaaegu kõik mu klassivennad vene kroonu. Mul on nende sealt saadetud kirjad siiani alles. Paar aastat tagasi leidsin need üles ja lugesin läbi. Kurb ja imelik oli. Eriti kurb on see, et kõik neist ei ole enam elus. Mäletan, et kui nad tagasi tulid, olid nad justkui teistmoodi. Mitte ei saanud aru, mis nendega juhtunud on. Keegi ei tahtnud ka õieti midagi rääkida, aga maailm tundus sellel ajal justkui katkisevõitu. Tegelikult on nii, et ma pole senini kohanud ühtegi meest, kes tahaks sellest avameelselt rääkida. Küllap on see teema nii ebameeldiv, et parem mitte puudutada. Teada ju on, et inimene kustutab oma mälust kõik, mis on talumatult halb ja küllap see on põhjus, miks me üldse niisuguste kogemuste taustal ellu suudame jääda. Olavi Ruitlane räägib vene kroonust ja teeb seda avameelselt. Ma ei tea, kui palju kirjeldatust on reaalse taustaga, aga küllap ikka midagi on. Sinna juurde lisab ta veel tubli annuse absurdimaigulist huumorit, mis a...

Kiiksuga raamat kiiksuga inimestest kiiksuga inimestele. Nagu Irvingi raamat ikka. Aga kes meist ei oleks kiiksuga? Ei ole midagi parata, et aeg-ajalt tekkib mul kiusatus seda autorit lugeda. Lakkamatult ei suudaks, sest see on suhteliselt raskesti loetav. Vahepeal võtaks midagi kergemat ja siis jälle Irvingit. Paraku on mul eesti keeles ilmunutest lugemata vaid "Veemeetodimees". Küllap otsin sellegi kunagi üles. See on raamat, mille puhul on kaks varianti: see kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Ma ei usu, et see kedagi ükskõikseks jätab. Ei saa ju olla nii, et sügavalt üldinimlikud teemad nagu kehaosa siirdamine, inimsuhted ja meedia mõju meie maailmapildile kedagi ükskõikseks jätaksid. Eriti siis, kui need on esitatud kergelt jaburas võtmes. Just see mind Irvingi juures võlubki. Peategelane - käe kaotanud mees - saab siirdamisoperatsiooni tasuta kaasaandena käe endise omaniku lese. Mis siis kõik juhtuma hakkab, on huvitav ja jäägu see saladuseks. Kes tahab, see lo...

Põnevike lugemine on sõltuvus, millest ma ilmselt lahti ei saa ega tahagi saada. See on minu viis puhata pingelisest töönädalast ja pühenduda millelegi muule. Eks see algas juba lapsepõlves Astrid Lindgreniga, siis läks üle seiklusjuttudele maalt ja merelt ning nüüd siis sedasorti kraam. Ja uskumatul kombel kohanevad mu lähedased õige lihtsalt selle veidrusega ning lasevad mul päevade kaupa lugeda ilma, et keegi midagi nõuaks. Eks see meenutab vist meesterahva kalalkäiku. Et kui läheb, siis on see püha aeg ja igasugune segamine on rangelt mittesoovitav. Ma arvan, et see on pigem positiivne. Ikkagi hoiab närvid korras. Ja aitäh mu perele, kes asjast aru saab. Tegelikult ei ole see miski põnevik, see on puhas märul. Siin on üle lehekülje laipu, verd, plahvatusi, lendavaid ajusid, luukilde. Tulistamine on selle kõrval väga õrn tegevus. Ma usun, et see on pigem raamat meestele. Vaevalt, et leidub palju naisi, kes sellisesse raamatusse minu moodi kinni jäävad. Aga mina jäin. Ja kogu lu...

Sõna "luule" on pealkirjas mitmeti mõistetav. Ka sisus. Peategelane on luulelise mõtteilmaga Luule, kes läheb Brüsselisse mutter-ametnikuks. Uus maailm, uued kombed. Kodukootud väikelinnamiljöö ja kunstiõpetaja amet asenduvad peegelklaasi, teraskonstruktsiooni ja ametnikumaskiga. Ja Luule selle kõige sees, südames ikka kodukootud Eesti. Üheskoos on paljudest rahvustest inimesi erinevate kommete ja tõekspidamistega.  Ilma armuliinita ei saa ka kuidagi hakkama: Luule ellu ilmub prantslasest mees, kellega tal kujuneb äärmiselt vastuoluline suhe. Ühest küljest ülim romantiline õnn, teisest küljest paras annus armukadedust. Mis teha, eks need lõunamaise verega mehed olegi ühed toredad flirtijad. Ja Luule mõtleb ning tunneb nii, nagu ebakindlale naisele kohane. See on tüüpiline pilt suhtes oleva naise sisemisest ebakindlusest, mis kasvab üle piinavaks armukadeduseks. Seejuures käib pidev võrdlus enda ja konkurentide välimuse, tubliduse ja edasipüüdlikkuse vahel. Täpselt see, m...

Liblikakoguja ei ole sama, mis liblikapüüdja. Pealkirjad on ju sarnased. Tegelikult on sarnasusi ka sisus: liblikasõbrad, kelle kollektsioon ei piirdu vaid putukatega. Aga kui püüdja on vägivaldne, siis koguja pole seda teps mitte.Pigem vastupidi. Naaberrahvaste uudiskirjandusega peab ennast kursis hoidma. Sellest siis ka põhjus, miks selle raamatu riiulist üles korjasin. Peategelane avastab ühel päeval, et keegi tundmatu on talle maja pärandanud. Alguses arvab ta, et tegemist on lihtsalt eksitusega, kuid kogu paberimajandus näitab midagi muud. Nii hakkab ta käima tundmatu kadunu jälgedes, et mõista, miks nii läks ja kellega on tegu. Ja miks just tema on see, kes saab vana maja, täis erinevaid liblikaid. Tundmatu mehe päeviku jälgedes reisib ta Euroopa mitmes paigas ja püüab mõista, mis tegelikult juhtus. Ja sisetunne ei valeta, kinnitust sellele saab ta siis, kui on tagasi Soomes. Nii selgubki, et lapsepõlves juhtunu, millest ei ole kunagi räägitud, mõjutab tema elu veel keskea...

Juba tükk aega tahtsin seda lugeda, aga ei saanud kusagilt kätte. Nüüd siis sain. Kunagi oli aeg, kui elasin Võrumaal. Selle sees oli veidi lühem aeg, kui töötasin Lepistu koolis. Ja selle sees oli veel lühem aeg, kui sõitsin olude sunnil rattaga Rõugest Lepistu kooli tööle ja siis õhtul jälle tagasi. Läbi Sänna. Ikka Ala-Sännast läbi, saeveskist mööda ja läbi metsa, üle Mustjõe kuni koolimajani välja. Adsoni ja Jaigi vaim kuklakarvades lehvimas.  Sestap siis hea kodune lugemine. Ajaga on võrokestel üldse kummalised lood. See kulgeb ja tiksub rahulikult omasoodu, kusagile pole kiiret. Ja sellises ajas elamine ei väsita närve. Kõik asjad saavad tehtud kuidagi pingevabalt. Isegi koolitunni nelikümmend viis minutit on sealkandis kuidagi teisiti seatud. Ei teagi kohe, kas see on künklik maastik, mis inimesi selliselt mõjutab. Kusjuures kõik saab tehtud, iga asi omal ajal ja seejuures on enamik inimesi palju asjalikumad ja produktiivsemad kui mõni linnavurle. Küllap sellepärast, ...