Raamatukoi lugemislood

  See on üks lobe ja naljakas lugemine. Jutt käib 1990ndatest, kus reegleid ei olnud ja kõik oli võimalik. See ei pruugi nooremaid inimesi kõnetada, aga need, kes Kaspirovski aegu mäletavad, peaksid siit vahva äratundmiskogemuse saama.  Mina-tegelane on kaheksanda klassi poiss, kes lihtsalt jutustab oma elust. Kuna tema isa on venelane ja ema eestlane, siis tekib kohati küsimus, kes tema siis on ja milline peaks olema tema roll iseseisvas Eestis. Parasjagu kütavad kirgi üles kodakondsuse teemad ja paljud venelased on nördinud, et peavad hakkama eesti keele eksamit tegema. Just nimelt eksamit tegema, mitte keelt õppima. Poisi emapoolsed vanavanemad on marurahvuslased, isapoolsed käivad aga Dvigateli juures punaseid lippe lehvitamas. Nii ongi keeruline. Kummalisel kombel satub noormees ekstrasensside maailma ja väidetavalt tal avastatakse erilised võimed, mida ta ise sugugi ei tunne. Ta mängib lihtsalt kaasa ja lihtsalt uhhuutab üritustel veidike. Aga siit leiab ta endale hea tuluallika,

  See on "Annabelle" järg. Peategelaseks on taas naispolitseinik Charlie, kes läheb tagasi oma kodukülla Gullspangi. Eelmisel korral lahendas ta noore tüdruku Annabelle kadumise lugu ja töö käigus tulid välja saladused tema enda minevikust. See raamat jätkab sama joont.  Charlie on üle töötanud ja vajab puhkust. Ta otsustab taas minna kodukülla appi sõbrannale, kes on hädas. Välja ilmub ka ajakirjanik, kellega tal olid eelmises raamatus segased suhted. Selgub, et samast külast on mõni aeg varem kadunud veel üks noor tüdruk ja Charlie asub asja omal käel uurima. Tegemist on tüüpilise külaeluga, kus kõik teavad kõike, aga kellelegi ei räägi. Pika pinnimise peale ilmub ikka midagi välja, aga millegipärast ei ole inimesed huvitatud sellest, et tõde välja tuleks. Asi läheb suisa ohtlikuks. Loomulikult tuleb kõik lõpuks välja, aga uurimise käigus leiab Charlie veelgi huvitavaid fakte oma päritolust. Lõpus kisub asi suisa muinasjutuliseks.  Viidates "Harakamõrvadele": lood

  Raamatu kaanel olev märge "Midsomeri mõrvade autorilt" tekitab eelarvamusi. Kohe tekib tunne, et tegemist on naiivsevõitu külaelu kirjeldusega, kus muuhulgas toimuvad ka mõrvad, ja et tegelased on nunnud lihtsakesed. Tegelikult on see aga väga filigraanselt kirjutatud mitmekihiline raamat ja Midsomeri lamedusega ei ole sellel midagi pistmist.  Raamatu ülesehitus on väga eriline. Selle sees on teine raamat. On mõrvalugu ja siis raam, mis on ka mõrvalugu. Seejuures on mõlemad lood kirjutatud täiesti erinevas stiilis: raamatu sees olev raamat vastab täiesti Midsomeri idüllile, samas selle ümber olev lugu on hoopis teist masti. Olen näinud unenägusid, kus lähen magama ja näen und, nii et unenäo sees on teine unenägu. Selle raamatu ülesehitus on just selline ja minu meelest on see geniaalne.  Alan Conway on kirjanik, kes vorbib kirjutada ülimenukat krimiromaanide sarja. Selle peategelaseks on detektiiv Atticus Pünd. Just on ilmumas sarja viimane, üheksas osa. Ta on käsikirja kir

  Paljud Aafrika kogukonnad jagavad inimesed kolme kategooriasse: need, kes on elus maa peal; need, kes on surnud, aga keda maapealsed veel mäletavad; need, keda enam mitte keegi elavatest ei mäleta. Keskmine kategooria ei ole päriselt surnud, vaid nad elavad edasi vahemaailmas. Ja kui sureb viimane inimene, kes neid mäletab, siis lahkuvad nad päriseks.  Kevin Brockmeier lähtub sellest maailmavaatest ja kirjutab loo. Tegevus toimub paralleelselt Antarktikas ja müstilises Linnas. Laura on Antarktikas Coca-Cola lähetatud ekspeditsioonil, kui sidevahendid korraga üles ütlevad. Tema kaks kaaslast lähevad abi otsima ja kaovad. Nii et Laura jääb nädalateks ja kuudeks täiesti üksi. Lõpuks otsustab ka tema teistest uurimisjaamadest abi otsida ja nii algab ta teekond. Selgub, et maailmas on puhkenud epideemia, mis tapab inimesi mõne tunniga. Nii ei olegi tsiviliseeritud maailmas enam kedagi, kellega sidet pidada. Kuidagi on see viirus jõudnud ka teise uurimisjaama, nii et Laura jõuab küll kohal