Tauno Vahter. Hea venelane

 

See on üks lobe ja naljakas lugemine. Jutt käib 1990ndatest, kus reegleid ei olnud ja kõik oli võimalik. See ei pruugi nooremaid inimesi kõnetada, aga need, kes Kaspirovski aegu mäletavad, peaksid siit vahva äratundmiskogemuse saama. 

Mina-tegelane on kaheksanda klassi poiss, kes lihtsalt jutustab oma elust. Kuna tema isa on venelane ja ema eestlane, siis tekib kohati küsimus, kes tema siis on ja milline peaks olema tema roll iseseisvas Eestis. Parasjagu kütavad kirgi üles kodakondsuse teemad ja paljud venelased on nördinud, et peavad hakkama eesti keele eksamit tegema. Just nimelt eksamit tegema, mitte keelt õppima. Poisi emapoolsed vanavanemad on marurahvuslased, isapoolsed käivad aga Dvigateli juures punaseid lippe lehvitamas. Nii ongi keeruline.

Kummalisel kombel satub noormees ekstrasensside maailma ja väidetavalt tal avastatakse erilised võimed, mida ta ise sugugi ei tunne. Ta mängib lihtsalt kaasa ja lihtsalt uhhuutab üritustel veidike. Aga siit leiab ta endale hea tuluallika, mille eest saab osta Rock Summeri pileti, videomaki ja veel palju muud meelepärast. Selles loos on ärimehi veel ja veel. Näiteks vanamees Viljandimaalt, kes korraldab keelelaagreid (see seisneb selles, et võtab lihtsalt kaks last enda juurde tallu nädalaks tööd tegema) ja peab samal ajal kosjakontorit. Ja uuhuutamise plaanis ei ole sugugi selge, kes rahvast lollitab ja kas keegi üldse midagi sisulist teeb või on see üks suur etendus. Aga rahvas on näljas ja tormab üritustele kohale. Ja loomulikult vaatab suur osa rahvast Kaspirovski seansse telekast. 

Kui inimene ise ei ole sellises maailmas elanud, siis tundub see kõik jabur. Muidugi on Vahter selle asja veidike üle võlli ajanud, aga põhimõtteliselt selline see elu oligi. Ainult et seestpoolt vaadates ei saanud aru, kui naljakas see tegelikult on. Mingit väga sügavat mõtet siit raamatust otsida ei tasu, aga maailm ongi imelik. Kes teab, võib-olla kirjutab keegi kolmekümne aasta pärast tänasest päevast raamatu ja me kõik naerame?