Anthony Horowitz. Minu harakamõrvad

 

Raamatu kaanel olev märge "Midsomeri mõrvade autorilt" tekitab eelarvamusi. Kohe tekib tunne, et tegemist on naiivsevõitu külaelu kirjeldusega, kus muuhulgas toimuvad ka mõrvad, ja et tegelased on nunnud lihtsakesed. Tegelikult on see aga väga filigraanselt kirjutatud mitmekihiline raamat ja Midsomeri lamedusega ei ole sellel midagi pistmist. 

Raamatu ülesehitus on väga eriline. Selle sees on teine raamat. On mõrvalugu ja siis raam, mis on ka mõrvalugu. Seejuures on mõlemad lood kirjutatud täiesti erinevas stiilis: raamatu sees olev raamat vastab täiesti Midsomeri idüllile, samas selle ümber olev lugu on hoopis teist masti. Olen näinud unenägusid, kus lähen magama ja näen und, nii et unenäo sees on teine unenägu. Selle raamatu ülesehitus on just selline ja minu meelest on see geniaalne. 

Alan Conway on kirjanik, kes vorbib kirjutada ülimenukat krimiromaanide sarja. Selle peategelaseks on detektiiv Atticus Pünd. Just on ilmumas sarja viimane, üheksas osa. Ta on käsikirja kirjastusele üle andnud, seda hakkab lugema toimetaja Susan Ryeland. Siis kukub Alan Conway oma kodus kõrgelt alla ja saab surma. Kõik viitab enesetapule, aga Susan hakkab asja uurima ja mida rohkem ta asjasse süveneb, seda kindlam ta on, et tegemist on mõrvaga. Tegelikult ei hakkagi ta alguses täpselt seda uurima. Uuel käsikirjal on lõpust paar peatükki puudu ja nii ei saa seda välja anda (meenub aprillinali, kus raamatukogu lubas riiuliruumi tekitamiseks kõikidel krimiromaanidel kümme viimast lehekülge välja rebida). Susan otsib puuduvaid lehekülgi, et kirjastust päästa, aga asi hakkab lõhnama hoopis mõrva järele. 

Traditsiooniliste krimilugude kõrval on siin veel päris palju mõtteainet. Autor analüüsib klassikalise hästi müüva krimiromaani ülesehitust ja seda, kuivõrd see üldse saab olla seotud reaalse eluga. Ta toob välja plagiaaditeema ja kirjanikevahelise suhtlemise eetikaküsimused. Ja väga teravalt puudutab ta krimikirjaniku traagikat: ta tahab kirjutada hoopis midagi muud, aga on sattunud sarja lõksu, ja seda tööd ta ise ei hinda. Ta teab, et see on laiadele massidele suunatud keskpärasus, alguses hakkas ta seda tegema raha pärast, aga hiljem ei saanud sellest lõksust välja. Tundub, et Horowitz on iseennast siia raamatusse pannud, sest lõpus viitab ta väga peenelt "Midsomeri mõrvade " primitiivsusele. Selles on tugev annus eneseirooniat. Ta justkui vaatab krimikirjanduse maailma ühest küljest seestpoolt ja teisest küljest eemalt, suure pildina. Ja siin toob ta välja ka põhjused, miks inimesed krimit loevad.

See raamat on väga teistmoodi. See ei ole pelgalt krimiromaan(id), siin on palju rohkem.