Raamatukoi lugemislood

Viimasel ajal hakkab mulle tõesti tunduma, et kõige targem on minna raamatukogusse, riiuli kõrval silmad kinni pigistada, tõmmata sealt välja esimene ettejuhtuv raamat ja hüüda: "Bingo!" Mõni aeg tagasi kirjutasin raamatust, mis rääkis sellest, kuidas inimeste telefonid kaduma lähevad ning et see on väga hirmus. Selle raamatu puhul tuleks astuda vähemalt seitse sammu edasi ning kujutleda, et ärkad ühel hommikul maailmas, kus telefonid ei tööta, internetiühendus on katkenud, telekas vaid virvendab ning raadio sahiseb. Ühe sõnaga: täielik infosulg. Lisaks sellele märkate üllatusega, et kõik inimesed peale teie on lihtsalt haihtunud. Ja pole mingit jälge sellest, kuhu nad läksid või mis on juhtunud. Ja siis asute tegutsema täiesti üksi. Kuus nädalat jutti. Kõik eluks vajalik on olemas. Täiesti karistamatult võib astuda suvalistesse poodidesse või teiste inimeste kodudesse ning võtta sealt kõike, mida hing ihaldab. See meenutab veidi Aadama ja Eeva olukorda paradiisiaias enn

Väga teistmoodi raamat. Alates sõnastusest kuni süzheeni välja. Viimast nagu peaaegu polegi või kui on, siis õige veidike ja äraspidiselt. See on üheaegselt nukker ja naljakas jutustus keskealise mehe pilgu läbi. Et mida ta siis kirjeldab? Eks ikka oma elu ja mõtteid. Mees on allakäinud muusikapoe omanik ning hindab nii muusikat kui ka elu väga dogmaatilisel viisil: ta paneb kõik edetabelitesse. Igal pool on mõõdupuuks TOP5. Ja samas - kui tal endal palutakse korraga välja öelda lemmiklugude TOP, jääb ta korraga jänni.  Mees on justkui iseendaga hädas ning ei tea ikka veel, mida ta elult tegelikult tahab. On justkui rahulolematu, aga kui pannakse reaalselt küsimuse ette, mida ta tahab, siis mõistlikku vastust sealt ei tule. Lisaks tabeldamisele on läbi kogu raamatu kirjeldatud ühe suhte arengut: selle tõuse ja mõõnasid. Peamiselt mõõnasid ikka. Ja see on peategelase üks valupunkt. Siis, kui kõik on justkui jälle hästi, siis ei saa ta ikkagi aru, kas ta tahab, et kõik oleks hästi.

Kunagi oli aeg, mil lugesin järjest kümneid elulooraamatuid. Siis tundsin, et olen neist küllastunud. Mõni nädal tagasi raamatupoodide kataloogides tuhnides hakkas mulle see raamat silma ja ma tundsin, et tahan seda lugeda. Ei oskagi korraga seletada, miks. Lihtsalt. Niisiis - lugesingi. Mäletan, et lapsena vaatasin vana kooli näitlejaid nagu inimesi teiselt planeedilt. Need, kes mängisid filmides, ei saanud ju olla päris inimesed, nad pidid olema kuidagi teistmoodi. Küllap olidki, aga muidugi ei suutnud ma sel ajal mõelda nende inimeste inimlikule küljele, pigem lõppesid minu arutlused rollide tasandil. Nüüd siis küsisingi endalt: mis inimene ta oli? Sain vastuse: ta oli Suur Inimene. Just niisugune, kes suudab välja kanda need rollid, mida ta mängis. Ja niisugune, kes ei võtnud oma kutsumust ning tööd ülejala (ja kas näitleja seda üldse saabki?). Mulle meeldib see, et autor kirjeldab Abeli elu, jäädes ise täiesti märkamatuks. Tekst ei sisalda ülespuhutud emotsionaalsust, mis m

"Ma armastasin teda" on Anna Gavalda esimene romaan. Raamatu sisu on peidus kaanekujunduse keerdkäikudes. Just niimoodi näebki välja peategelaste tundeelu: ühtaegu ilus, keeruline ja sügav. Raamatu tegevus toimub vaid paaril päeval. Noor naine, kelle ta mees on äsja maha jätnud, saab lohutajaks oma äia. Kogu romaani sisu koosnebki tegelikult kahekõnest, millele on õige napilt lisatud emotsioone ja tegevust. Peategelased on üksteise vastu ausad, vahest ehk liigagi. Ja samas ka teravad, süüdistades teineteist kõiksugustes alatustes. Kahekõne käigus rulluvad lahti nende elude peidetud ja natuke vähem peidetud keerkäigud. Mees, kes on muidu vägagi sõnakehv, toob lagedale oma kõige suuremad saladused. Niisiis selgub, et pealkiri on petlik. Võiks ju arvata, et see vihjab mahajäetud naisele, aga võta näpust... Kuigi see on Gavalda esimene romaan, seejuures mahult kõige väiksem, pean seda seniloetutest parimaks. Selles ei ole raasugi galvadalikku magusust, mis mind veidi häiri

Keeldun jätkuvalt tablettidest ning seetõttu otsustasin kasutada maarohtude ja naeruteraapia kombineeritud raviversiooni. Nüüd ei teagi täpselt, kas kõhulihased on valusad naeru või köhimise tõttu. Raamat räägib täpselt sellest, mida ütleb pealkiri: saja-aastane põgeneb oma sünnipäeval vanadekodust, sest talle ei meeldi ees ootav suurejooneline sünnipäevapidu. Kogemata sattub tema kätte kurikaelte kohver viiekümne miljoni krooniga. Nimelt ei mahu poiss, kes on kohvri omanik, koos sellega tualetti (aga tal on ju vaja minna) ning palub vanakesel seda valvata. Vahepeal sõidab ette esimene juhuslik buss, vanake siseneb koos kohvriga ning sõidab suvalises suunas. Ja siis hakkab alles juhtuma...  Loomulikult võtab asja käsile kuritegelik organisatsioon, kuhu poiss kuulub, samal ajal tegutseb ka politsei. Vürtsi lisab lakkamatult vusserdav ajakirjandus. Vanakesega liitub veel hulk imelikke tegelasi: mahajäetud raudteejaamas elav petis Julius, kiirtoidukoha omanik, kellel on lugematul h

Olen jätkuvalt palavikus, aga keeldun kangekaelselt igasugustest tablettidest ning püüan looduslike vahendite (loe: kõikvõimalikud rohuteed ja mesi pluss küüslauk, sibul ja muu hää kraam) abil teki all higi toota. Tuleb välja küll. Ja kuidas sa, hing, siin teki all ikka oled kui raamatut kaissu ei saa? Võtsin siis selle ka läbi. Baricco on kindlasti minu selle aasta leid. Pean teda elavaks klassikuks. Kui tutvustused ütlevad, et tegemist on filosoofi ja muusikuga, siis esimene joon tuleb selles teoses selgelt esile. Tegemist on üpris raskesti loetava raamatuga, mis on täis pikitud religioonifilosoofilisi arutlusi, põimituna seksuaalsuse ja moraaliga. Kuni selleni välja, et autor kasutab ümberjutustusi evangeeliumidest. Sellest siis ka pealkiri, sest üks kesksetest lugudest kirjeldab Emmause teel Jeesuse jüngitega  juhtunut. Samas ei maksa siit otsida dogmaatilist lähenemist, pigem on tegemist omamoodi äraspidise mõttelaadiga, milles ei ole raasugi pühaduserüvetamist. Autor kirje

Baricco "See lugu" jättis nii sügava mulje, et otsustasin koju haarata kõik selle autori raamatud, mis näppu jäid.  Kirjandusžanrides ei oska ma vist üldse orienteeruda, sest tutvustuses nimetatakse raamatut lühiromaaniks, aga mina peaksin seda pigem novelliks. Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, kust lõppeb novell ja algab romaan, siis oleks hea küll. Igal juhul kulus selle läbilugemiseks enam-vähem sama palju aega kui Eestil Iisraelile korvpallimängus kaotamiseks. Ega see pikkus ju midagi ei tähendagi, pigem ikka sisu. Seda siin võib pidada abstraktseks sõjalooks. Kuigi nimed on hispaaniapärased, ütleb autor, et kasutas neid lihtsalt kõla pärast. Tegelikult ei ole see lugu ei ajas ega kohas kuidagimoodi identifitseeritav. Sõda on justkui juba läbi, aga üksikisikute hinges käib ta ikka veel edasi. Ja nii nad käituvad jätkuvalt, nagu oleks sõda. Siit siis küsimus: millal lõppeb sõda? Ja kas ta mõne inimese jaoks üldse kunagi lõppeb? Tundub, et mitte. Eks see ole te

Raamatukogus ringi luusides on tark usaldada oma intuitsiooni. Tihti on nii, et kõnnid riiulite vahel ringi ning mõni raamat lihtsalt ütleb sulle: "Võta mind, võta mind!". Just nii selle raamatuga juhtuski. Mitte keegi ei osanud mulle selle kohta midagi mõistlikku öelda, aga mina võtsin ja ei kahetse. Sellest sai hea seltsiline minu palavikus-olemise kaheks päevaks. Kuna tegemist on niivõrd segase, uskumatu ja mitmekihilise looga, siis siin ma seda ümber jutustama ei hakka. See ei oleks aus ei autori ega ka lugeja suhtes. Niisiis piirdun nende mõne killuga, mis minus midagi liigutasid ja mis ehk teistelegi huvi võiksid pakkuda. Ja nii nagu ka teiste raamatute puhul, tasub meeles pidada: kõik on subjektiivne. Paljud meist elavad ülimalt rahulikku ja turvalist elu: pangalaenuga ostetud maja (soovitavalt looduskaunis kohas), mees/naine, lapsed, koer, kass, auto, kindel töökoht. Ja suur osa sellest seltskonnast tunneb justkui midagi jääks puudu. Mäletan seda tunnet rohkem