Raamatukoi lugemislood

  Imelik on see, et alati jäävad näppude külge niisugused raamatud, mis räägivad hetkel mulle olulistel teemadel. See raamat räägib Süüria sõjapõgenikest. Autor on töötanud vabatahtlikuna Ateenas sõjapõgenike keskuses ja kogunud kokku inimeste lood. Nendest on sündinud see raamat. Peategelane Nuri on mees, kes toimetas koos sugulasega Aleppo linna lähistel mesinikuna. Koos oma naise Afra ja väikese poja Samiga elasid nad rahulikku lihtsa inimese elu. Ja siis tuleb sõda. Perekond näeb ja teeb läbi kirjeldamatuid koledusi, nad kaotavad poja, kunstnikust naine jääb nähtud koleduste tulemusel pimedaks.  Ühel hetkel ei jää muud üle kui põgeneda. Aga mitte keegi ei taha ju oma kodu ja kodumaad maha jätta. Ometi tuleb seda teha. Edasi järgnevad erinevad raskused põgenikelaagrites, kohtumised inimestega, kes teiste häda ja viletsust ära kasutavad.  Kogu lugu on pandud kirja Nuri sisevaatluse võtmes, seega ei ole see pelgalt lihtne sündmuste kirjeldus. Selles on armastust, tragöödiat ja lootust

  Lugesin seda raamatut teist korda. Esimesel korral ei haakunud ma teemaga, sest parasjagu oli selline periood, kus pigem tahtsin olla omaette. Seekordsel lugemisel sain täiesti teistsuguse elamuse - niisiis tasub mõnda raamatut lugeda mitu korda.  Me ei saa eitada, et oleme sündinud inimestena inimeste maailma ja kui väga ka ei tahaks, me ei ela vaakumis. Vajame elus toimetulekuks teisi inimesi. Raamat räägib networkimisest. See on moodne ja hirmutav sõna, aga sisu on tegelikult aegumatu: me loome enda ümber olevatest inimestest sotsiaalse võrgustiku. Ja mida mitmekesisem on inimeste hulk, seda rikkalikumat elu elame. Seejuures on oluline suhete kvaliteet, sest pealiskaudsed suhted ei anna kummalegi poolele mitte midagi väärtuslikku. Niisiis - raamat räägib sotsiaalse võrgustiku TEADLIKUST kujundamisest ja toob näpunäiteid nii vana hea näost näkku suhtlemise kui ka digitaalse võrgustiku loomise valdkonnast. Viimane on veidi ehk võõristamapanev, aga me ei saa ju eitada, et elame digia

  Kaasasündinud kurjust ei ole olemas. Kurjust luuakse. Aga ma usun ikkagi, et on olemas selline asi nagu kaasasündinud  headus. (lk 476) Jälle üks põhjamaine krimilugu. Seekord ikka väga jäine. Ja kirjutatud on see ka väga jäiselt. See ei ole tüüpiline põnevuslugu, mis pidevalt pinget üleval hoiab, pigem on see pikaldane mõtisklus elu ja asjade üle. Sellest ka siin toodud tsitaat, ehkki praegusel hetkel on raske mõista, kui suurt kurjust elu ikkagi sünnitada suudab... Südatalvel leitakse puu otsast rippumast meesterahva surnukeha, tapmine on toimunud omamoodi rituaalsel moel. Kõik viitab sellele, et on olemas seos muistse aasiusundiga. Juhtumit hakkab uurima inspektor Malin Fors. Rootsi kirjanikud ilmselt eelistavadki peategelastena näha pigem naisi, tuues välja nende tundlikkuse asju ja inimesi sügavalt mõista. Mängu tulevad paljud tegevusliinid ja saatused, kusjuures eriliseks teeb raamatu see, et toimuvat vaatab teispoolsusest pealt kadunukene ise. Siia on palju põimitud mõtisklusi