Keith Ferrazzi ja Tahl Razz. Ei ühtki einet üksi

 

Lugesin seda raamatut teist korda. Esimesel korral ei haakunud ma teemaga, sest parasjagu oli selline periood, kus pigem tahtsin olla omaette. Seekordsel lugemisel sain täiesti teistsuguse elamuse - niisiis tasub mõnda raamatut lugeda mitu korda. 
Me ei saa eitada, et oleme sündinud inimestena inimeste maailma ja kui väga ka ei tahaks, me ei ela vaakumis. Vajame elus toimetulekuks teisi inimesi. Raamat räägib networkimisest. See on moodne ja hirmutav sõna, aga sisu on tegelikult aegumatu: me loome enda ümber olevatest inimestest sotsiaalse võrgustiku. Ja mida mitmekesisem on inimeste hulk, seda rikkalikumat elu elame. Seejuures on oluline suhete kvaliteet, sest pealiskaudsed suhted ei anna kummalegi poolele mitte midagi väärtuslikku. Niisiis - raamat räägib sotsiaalse võrgustiku TEADLIKUST kujundamisest ja toob näpunäiteid nii vana hea näost näkku suhtlemise kui ka digitaalse võrgustiku loomise valdkonnast. Viimane on veidi ehk võõristamapanev, aga me ei saa ju eitada, et elame digiajastul. Miks mitte siis seda kasutada?
Allpool toon välja mõned aegumatud lähtepositsioonid, mille autor sõnastab:
  • Kohtle iga inimest austusega, sõltumata tema positsioonist. Igal inimesel on mõni omadus või oskus, mida saaksid temalt õppida.
  • Ära suhtu inimestesse hoiakuga "mida ma temalt saan". Pigem mõtle sellele, mida sinul teistele pakkuda on. Maakera on nagunii ümmargune ja kõik, mille välja annad, tuleb paratamatult ringiga tagasi. Niisiis - alusta ANDMISEST.
  • Hea suhte aluseks on usalduslik avatud vestlus. Selleks pead päriselt KUULAMA, et mõista, mis inimest puudutab. Mis motiveerib teda hommikuti voodist välja tulema? Sa ei saa pakkuda mitte midagi, mida inimesel vaja ei ole. Aga sa pead teadma, mida ta vajab. 
  • Ära püüa olla keegi teine. Ole alati sina ise. Just sellisena oled sa huvitav ja jääd silma. Ka haavatavus ja nõrkused kuuluvad sinu isiksuse juurde ja neid ei tasu varjata, sest see tekitab usaldust. 
Raamatus on kirjas hulgaliselt praktilisi nõuandeid, kuidas teadlikult oma suhtlusvõrgustikku laiendada.
  •  Kuna inimesi on palju ja erinevaid, siis tasuks olulised asjad (ka nimed) üles kirjutada, sest kõike ei jõua ju nagunii meeles pidada. Selleks on mõistlik luua oma süsteem.
  • Käi kohtades, kus on inimesi: konverentsidel, kohvikutes, huvigruppides ja organisatsioonides. Ei maksa oodata, et kohtad kedagi uut, kui liigud igapäevaselt tööle-poodi-koju trajektooril. 
  • Hoia kohtakti. Ühekordne kohtumine ei ole piisav usaldusliku suhte tekkimiseks, sa võid eneselegi teadmata kaotada tulevase sõbra. 
  • Ära ole kontaktide jagamisega kitsi, vii inimesi omavahel kokku ja nad on sulle selle eest tänulikud. 
  • Ole inimestele tänulik ja ütle see ka välja. 
  • Jäta ruumi spontaansusele. Kui jälgid kiivalt plaani, siis võib nii mõnigi õnnelik juhus märkamata jääda. 
Omaette osa raamatust on pühendatud digitaalsele suhtlemisele. Me oleme harjunud, et sotsiaalmeedia on pigem meelelahutuslikku laadi. Aga miks ei võiks sellele anda asjalikuma funktsiooni?
  • Vaata, mis kuvandi sa endast jätad. Kõik, mida postitad, moodustab sinu digitaalse ajaloo.  Kas sa tahad päriselt selline välja paista? Seejuures ei ole sa kunstlikult kauni, õnneliku ja edukana kuigi usutav. Ole aus, sest see kõnetab inimesi.
  • Iga postitus, mille teed, peaks vaatajale mingit väärtust pakkuma ja kui ta seda ei tee, siis milleks üldse postitada?
  • Laikimine ei ole nõme. Kui miski sulle päriselt meeldib, siis näita seda välja. See ei võta ju tükki küljest, kui teed kellelegi heameelt. Sama on jagamisega. Kui miski on väärt jagamist, siis miks mitte? Nii toimid sa digimaailmas ühendajana ja viid omavahel erinevaid inimesi kokku. 
Oi kui pikk jutt sai. Ja see on ainult tühine osa kõigest olulisest, mida raamat sisaldab. Nii et - pigem tasub ise lugeda. Ja kui sellest kasvõi kümnendiku rakendada suudaks, siis muutuks elu palju vahvamaks. 
Võib juhtuda, et Ameerika kontekstis kirjutatud nõuanded mõjuvad meile veidi imelikuna. Aga kas ikka on? inimesed on igal pool inimesed ja hirm võõrastega suhtlemise ees on seesama. Mul on tunne, et me püüame oma põhjamaist kinnist päritolu pigem ettekäändena kasutada, et oma hirmu peita. Sellega petame ainult iseennast. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja