Christy Lefteri. Aleppo linna mesinik

 

Imelik on see, et alati jäävad näppude külge niisugused raamatud, mis räägivad hetkel mulle olulistel teemadel. See raamat räägib Süüria sõjapõgenikest. Autor on töötanud vabatahtlikuna Ateenas sõjapõgenike keskuses ja kogunud kokku inimeste lood. Nendest on sündinud see raamat.

Peategelane Nuri on mees, kes toimetas koos sugulasega Aleppo linna lähistel mesinikuna. Koos oma naise Afra ja väikese poja Samiga elasid nad rahulikku lihtsa inimese elu. Ja siis tuleb sõda. Perekond näeb ja teeb läbi kirjeldamatuid koledusi, nad kaotavad poja, kunstnikust naine jääb nähtud koleduste tulemusel pimedaks. 

Ühel hetkel ei jää muud üle kui põgeneda. Aga mitte keegi ei taha ju oma kodu ja kodumaad maha jätta. Ometi tuleb seda teha. Edasi järgnevad erinevad raskused põgenikelaagrites, kohtumised inimestega, kes teiste häda ja viletsust ära kasutavad. 

Kogu lugu on pandud kirja Nuri sisevaatluse võtmes, seega ei ole see pelgalt lihtne sündmuste kirjeldus. Selles on armastust, tragöödiat ja lootust ning kõike seda kannab armastus mesilaste vastu. Ja selleks, et mitte lõplikult murduda, tulevad appi illusioonid: "Vahel on meil vaja just selliseid võimsaid illusioone, et mitte pimedusse uppuda."

Just armastus on see, mis hoiab kogu seda ja häda ja viletsust üleval. Paralleelselt füüsilise teekonnaga teeb paar läbi vaimse eemaldumise teineteisest. Ja teekond taasleidmiseni on vähemalt sama vaevaline kui seiklused Euroopas. 

Raamatu lõpust ka veel üks tsitaat: "see lugu peab lõppema just nii, sest rohkem kaotusvalu meie südamed ei kannata."