Raamatukoi lugemislood

Vihmane ilm on raamatukoi unistus. Millal veel saaks nii süüdimatult teki all nurru lüüa ja raamatut lugeda? "Maskeraad" on selleks puhuks just nimelt õige tükk, sest nagunii ei saa seda käest panna enne, kui kõik loetud.  Lars Saabye Christensen on "süüdi" selles, et üldse raamatutest kirjutama hakkasin. "Poolvend" mõjus niivõrd võimsalt, et saadud emotsiooni ei olnud võimalik endale hoida. Pikemalt ajaliselt distantsilt vaadatuna tundus kohati, et tegemist oli pigem lugeja emotsionaalse seisundiga, mitte raamatu endaga. "Maskeraad" lükkas selle hüpoteesi ümber: taas sain erakordse lugemiselamuse.  See  on imetlusväärne, kuidas üks kirjanik suudab lihtsate lausete taha panna nii palju. Kirjanik jälgib ühe poisi kasvamist perekonnas, mis on täis saladusi. Poiss küll näeb ja kuuleb, kuid enamasti ei mõista ning teeb seetõttu asjadest oma järeldused. Ja need järeldused on enamasti veidi äraspidised. Nii on tal raske mõista, mis on õige ja mis

Nagu näha, väga pitsiline raamat. Pitsiline küll, aga mitte magus, pigem on tegemist tõsisemapoolse lugemisega. Raamatu autor on luuletaja, kes tundis huvi Emily Dickinsoni loomingu ja elu vastu. See romaan ongi tegelikult tema uurimistöö tulemus, ainult et ilukirjanduslikus vormis. Emily siiski raamatu peategelane ei ole. Selleks on hoopis Miranda Chase, kelle elu kulgeb 19. sajandi keskpaiga Ameerika Ühendriikides. Kõrvaltegelasena tuuakse sisse Emily Dickinsoni jõuline isiksus. Tegemist on oma ajastus äärmiselt erilise naisega. See, et ta oli valinud täieliku eraldatuse ühiskonnast ning et tema luuletusi ei avaldatud, on kuulda olnud varemgi. Tuleb välja, et tegemist oli väga enesekeskse naisega, kelle armuiha oli tohutu, kuid kes ei suutnud seda reaalses elus kogeda ning seetõttu pidi elama fantaasiamaailmas. Ning kogu oma fantaasia elas ta välja kirjades oma ihalusobjektidele, ükskõik, kas need olid siis mehed või naised. Seejuures ei saa siin rääkida armastusest selle tradit

Suvel kipub lugemisvara üpris kerglaseks muutuma. Bridget Asheri raamat on selles meeleolus nagu rusikas silmaauku. Midagi on selles annagavaldalikku. Mäletan, et lugesin eelmisel suvel umbes samal ajal Anna Gavalda "Lohutajat" ja see tundus hea. Ilmselt olen vahepeal kriitilisemaks muutunud, aga see raamat tundub loetav: vihale ei aja, aga hõiskama ka ei pane. Siiski on nende kahe raamatu vahel sarnasusi ridamisi. Lugu räägib noorest ameeriklannast, kes on mõni aasta tagasi õnnetuse läbi kaotanud oma mehe. Selles olukorras ei tahagi ta oma eluga edasi minna, lihtsalt leinab ja vegeteerib. Ja siis mõtlevad tema õde ja ema, keda raamatus kujutatakse üsna vastuoluliste ja enamasti tüütute naistena, välja plaani, et õnnetuke tuleb omast keskkonnast välja saada. Nii annavad nad talle ülesande sõita koos väikese pojaga Prantsusmaale, kus perekonnal on maamaja. Kuna see on hiljuti põlenud, siis vajatakse kedagi, kes olukorrale pilgu peale viskaks. Nii ta siis lähebki. Nagu nai

Võtsin riiulist jälle suvalise raamatu. Esmane lehitsemine tõukas pigem eemale, sest esimesed leheküljed on täis ajakirjanduses avaldatud kiidulaule käesolevale raamatule. See andis lugemisele suhteliselt lääge meki. Lisaks leidsin lõpust kordamisküsimused. See tundus kuidagi naljakas ning meenutas pigem põhikooli ajalooõpikut, kus iga peatüki lõpus on küsimused. Ja siis andsin romaani Annamiiale lugeda. Ta tõi selle järgmisel päeval tagasi, öeldes, et tema nii primitiivset asja lugeda ei saa. Niisiis - tore algus. Tegelikult ei ole asi nii hull. See on hea kerge suvine lugemine, mis ei nõua erilist pingutust, aga samas ei ole ka sisutühi. Tõsise tahtmise korral on siit võimalik mõtteainet saada küll. Ja kaasahaarav on see ka. Minul näiteks jäi viimase öö uneaeg veidi napiks. Lugu jutustab Hawaii ühest mõjukamast perekonnast, kelle ema on koomas. Mina-tegelane on tema abikaasa, kes alles niisuguses olukorras avastab isaks-olemise keerukuse. Tütred on teismelised ja seega on oluk

Mankell paneb aja tagurpidi käima. Alguses ilmusid küpses keskeas Wallanderiga juhtunud lood ning alles nüüd saame teada, mis oli enne. Erinevalt eelmistest ei ole see siin terviklik romaan, vaid koosneb üksikutest lugudest. Lugemise teeb see mugavaks, sest niisuguse pikkusega lugusid on võimalik ühe hooga läbi võtta ilma, et igapäevaelu selle all kannataks. Mankell on toimuva ka kenasti dateerinud, nii et lugejal on võimalus jälgida tema enda arengut. Ja mitte ainult - ka seda, mis toimub tema perekonnas, kuidas ta loob suhte, kuidas see areneb ning lõpuks puruneb. Eelnevalt ilmunud lood on ju kõik lahutatud Wallanderist, kelle elus figureerib endine naine Mona. Nüüd saame teada, kes ta selline on ja mis õieti juhtus. Mõnes mõttes meenutab seesugune mõrvauurija kuvand katoliku preestri oma: see vajab nii jäägitut pühendumist, et perekonna jaoks lihtsalt ruumi ei jätku. Nagu tahaks, aga pole võimalik. Mis puudutab lugude pealiini, siis see on jätkuvalt sama: ikka tuleb kõrvaldad