Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2024 postitused

Rosella Postorino. Hitleri toidumaitsjad

Kujutis
  On 1943. aasta. Hitler on peidus oma Hundikoopas Ida-Preisimaal. Kümme naist tuuakse iga päev kasarmusse ja nende ülesandeks on süüa. Nad on Hitleri toidumaitsjad. Neid kasutatakse selleks, et kindlaks teha, kas toit on mürgitatud. Pärast iga toidukorda peavad nad tund aega kohapeal istuma ja ootama, mis saab. Igaühel neist on oma lugu ja need lood hakkavad omavahel põimuma. Arenevad erinevad konfliktid ja sõprussuhted, aga Hitleri ees on kõik võrdsed. Nad on lihtsalt seedetraktid. Rosa on Berliinist põgenenud oma ämma ja äia juurde maale. Tema ema on pommitamisel surma saanud, isa suri juba varem. Mees Gregor, kellega ta jõudis abielus olla ainult aasta, on sõjas. Lapsi neil ei ole. Ühel päeval peatub SS-laste auto ämma ja äia maja ees ning Rosal palutakse kaasa tulla. Temast saab Hitleri toidumaitsja. Valikuid ei anta, asjad lihtsalt on. Nii jääb üle küsida, kui kaugele on inimene ellujäämise nimel valmis minema. Siin on keelatud armastust, vihkamist, reetmist, sõprust - kõike, mis

Johanna Mo. Öölaulik

Kujutis
  Üks täitsa tavaline krimiraamat, ei hea ega halb. Midagi erilist siin ei ole, samas kannatab lugeda lõpuni. Keel on lihtne, jutt koosneb peamiselt lihtlausetest. Väga palju on tüüpilisele krimiromaanile omaseid jooni:  - Naisuurija Hanna Duncker, kes on Stockholmist tagasi tulnud oma kodukohta ja peab hakkama saama oma mineviku saladustega. Paratamatult on kohalikel tema suhtes eelarvamused ja naine ise on segaduses, mida selle kõigega peale hakata. - Hulk erinevaid meeskolleege, kelle hulgas naisena töötada on paras peavalu. - Laisavõitu ülemus. - Kahtlaselt mõrvatud teismeline, kelle ema on juhtumisi Hanna endine sõbranna ja koolikaaslane. See teeb suhted keeruliseks.  - Väikeses kogukonnas liikuvad kuulujutud ja eelarvamused. Eriti keeruline on siin toime tulla soolistel vähemustel. 

Arnold Schwarzenegger. Ole kasulik

Kujutis
Ma olen tänulik inimesele, kes selle raamatu mulle tõi. Autor, pealkiri ega kaanekujundus ei kõnetanud mind üldse ja kindlasti ei oleks ma seda raamatut ise hankinud. Mis kasu võiks mul olla filmistaari, kulturisti ja poliitiku kogemustest? Need valdkonnad lendavad kaugelt üle minu pea. Aga mõnikord jätavad eelarvamused meid headest asjadest ilma. Tegelikult me ei teagi, kui tihti seda juhtub, sest paljudest asjadest ei saagi me kunagi teada. Lihtsalt eelarvamuste tõttu. Seekord mul vedas.  See on lihtsas keeles - ja samas hästi - kirjutatud raamat, mis on suunatud täiesti tavalisele inimesele. See ei ole eneseupitamine ega -kiitus, vaid lihtsalt kogemuste jagamine. Selliste kogemuste, mis käivad elu juurde. Ka väikese inimese tagasihoidliku elu juurde. Ja selliselt eristub see selgelt paljudest teistest memuaaridest ja eneseabiraamatutest.  See ei ole raamat autori elust kronoloogilises järjestuses. Ta toob siin välja üksikud seigad iseenda ja teiste inimeste elust, illustreerimaks se

Sherri Smith. Leia mind üles

Kujutis
  See on natuke teistmoodi põnevik, kus peaosas ei olegi politseinik. Mia on pärit väikelinnast, kuid siirdunud Chicagosse ja peab seal farmatseudiametit. Tal on ligipääs kõikidele legaalselt müüdavatele uimastitele ja rahustitele ning seetõttu on ta neist sõltuvuses. Mingil hetkel saab ta teate, et tema ikka veel kodulinnas elav kaksikvend on kadunud. Mia läheb teda otsima. Koostööst politseiga ei tule midagi välja, sest viimane lähtub ainult kuulujuttudest. Nimelt leitakse samal päeval, kui kaksikvend Lucas kaob, ühe tema õpilase surnukeha. Kohe teevad kurjad keeled järelduse, et Lucas on tapja... Mia ei ole nõus väitega, et Lucas on põgenenud ja asub iseseisvalt teda otsima. Politsei seevastu üritab järjekindlalt leida tõendeid Lucase süü kohta. Sest kõik ju räägivad... Mia saab jälile mitmetele mineviku saladustele, mis pööravad ta tõekspidamised täiesti pea peale. Kui raamatu keskpaigas hakkab tekkima kahtlus, kes võiks olla koolitüdruku tapja, siis lõpplahendus on täiesti ootamat

Mariana Leky. Mida siit näha võib

Kujutis
  Tõlkeraamatu kvaliteet sõltub väga suurel määral tõlkija ja toimetaja tööst. Siinkohal alustaksingi pigem sellest. Ma ei ole enam ammu nii suurepärast tõlketööd näinud. Leky kasutab väga mahlakaid ja vaimukaid ütlemisi ning need ei ole siin kaduma läinud. Ja see teeb lugemise naudinguks. Mõnikord pöördusin lugedes mõne väljendi juurde veel ja veel tagasi, sest see oli lihtsalt nii tabav. Tavaliselt ma ei pööra tähelepanu sellele, kes on raamatu tõlkinud, kuid seekord otsisin nimed üles. Aitäh, Katrin Kaugver ja Anne Arold! Kehvast asjast head ikka ka kõige parema tahtmise juures ei tee. Terve raamat on lihtsalt nii mõnus lugemine. Kirjanik räägib tõsistest asjades, aga teeb seda väga teravmeelses võtmes. Ta ei tee otseselt nalja, aga kogu tegevus on üles tähendatud justkui väga terava pliiatsiga. Tagakaane tutvustus laseb arvata, justkui oleks tegu üsna tavapärase naistekaga. Nii võib juhtuda, et nii mõnigi vaatab sellest raamatust lihtsalt mööda: tundmatu autor, lugu mingist keskeal