Mariana Leky. Mida siit näha võib

 

Tõlkeraamatu kvaliteet sõltub väga suurel määral tõlkija ja toimetaja tööst. Siinkohal alustaksingi pigem sellest. Ma ei ole enam ammu nii suurepärast tõlketööd näinud. Leky kasutab väga mahlakaid ja vaimukaid ütlemisi ning need ei ole siin kaduma läinud. Ja see teeb lugemise naudinguks. Mõnikord pöördusin lugedes mõne väljendi juurde veel ja veel tagasi, sest see oli lihtsalt nii tabav. Tavaliselt ma ei pööra tähelepanu sellele, kes on raamatu tõlkinud, kuid seekord otsisin nimed üles. Aitäh, Katrin Kaugver ja Anne Arold!

Kehvast asjast head ikka ka kõige parema tahtmise juures ei tee. Terve raamat on lihtsalt nii mõnus lugemine. Kirjanik räägib tõsistest asjades, aga teeb seda väga teravmeelses võtmes. Ta ei tee otseselt nalja, aga kogu tegevus on üles tähendatud justkui väga terava pliiatsiga.

Tagakaane tutvustus laseb arvata, justkui oleks tegu üsna tavapärase naistekaga. Nii võib juhtuda, et nii mõnigi vaatab sellest raamatust lihtsalt mööda: tundmatu autor, lugu mingist keskealisest naisest, kes vaatab tagasi minevikku. Tundub ju tavapärane. Seejuures ei toimu tegevus sugugi eksklusiivses keskkonnas, lihtsalt ühes väikses külas Saksamaal. Siit ei saa ju midagi huvitavat tulla. Aga saab.

Raamatu mina-tegelane on Luise, kes on raamatu alguses 10-aastane. Aga ma ei peaks Luiset siin peategelaseks. Minu jaoks on peategelaseks Selma, Luise vanaema. Selma elab majas, kus võib põrandast läbi kukkuda, seepärast on ohtlikud kohad punase joonega tähistatud. Ja seda juba aastaid. Selma teeb igal pärastlõunal pooletunnise jalutuskäigu mööda kindlat ja muutumatut rada. Selmat armastab optik, aga ta ei julge seda välja öelda, kuigi kõik teavad. Kui Selma näeb unes okaapit,  siis sureb külas keegi. Nii on see alati olnud...

Ma ei kirjuta siin sisu ümber, seda polegi võimalik teha, sest raamat on nii originaalne, et mitte ükski ümberjutustus ei annaks seda edasi. See räägib inimeseks-olemisest, hirmudest, armastusest ja surmast nii ausalt ja ilusti, täpselt sellises võtmes, et on-nagu-on. Ei mingit asjade üledramatiseerimist ega labastamist. Lihtsalt - on-nagu-on.

Tõmban nüüd raamatu suvalisest kohast lahti ja hakkan lahedaid väljendeid otsima. 

- Selma viis oma mõtted jalutama

- Süda ei olnud nii suure tähelepanuga harjunud ja kloppis seetõttu häirivalt kiiresti

--Armastus saab su kätte ja astub sisse nagu kohtutäitur

See oli siis pelgalt lehekülg 142. Aga seda rõõmu jagub palju rohkematele lehekülgedele. Mul on tunne et see raamat tasuks endale koju osta, sest mõne aja pärast tahaks seda uuesti lugeda.