Rosella Postorino. Hitleri toidumaitsjad

 

On 1943. aasta. Hitler on peidus oma Hundikoopas Ida-Preisimaal. Kümme naist tuuakse iga päev kasarmusse ja nende ülesandeks on süüa. Nad on Hitleri toidumaitsjad. Neid kasutatakse selleks, et kindlaks teha, kas toit on mürgitatud. Pärast iga toidukorda peavad nad tund aega kohapeal istuma ja ootama, mis saab. Igaühel neist on oma lugu ja need lood hakkavad omavahel põimuma. Arenevad erinevad konfliktid ja sõprussuhted, aga Hitleri ees on kõik võrdsed. Nad on lihtsalt seedetraktid.

Rosa on Berliinist põgenenud oma ämma ja äia juurde maale. Tema ema on pommitamisel surma saanud, isa suri juba varem. Mees Gregor, kellega ta jõudis abielus olla ainult aasta, on sõjas. Lapsi neil ei ole. Ühel päeval peatub SS-laste auto ämma ja äia maja ees ning Rosal palutakse kaasa tulla. Temast saab Hitleri toidumaitsja. Valikuid ei anta, asjad lihtsalt on. Nii jääb üle küsida, kui kaugele on inimene ellujäämise nimel valmis minema. Siin on keelatud armastust, vihkamist, reetmist, sõprust - kõike, mis käib inimeseks olemise juurde. 

Head ei ole päriselt head ja pahad ei ole päriselt pahad. Igaühel on oma valud vaja ära kannatada, ka SS-ohvitseridel. Ja selleks, et armastada, ei olegi vaja põhjalikult teineteist tunda, piisab lähedusest... Ja mõnikord on nii, et see, kes on määratud sind tapma, päästab hoopis su elu.

Raamatu lõpus on tähenduslik stseen. Juba vanaks saanud Rosa istub 1990. aastal haigla sööklas ja sööb ube. Ja kui ta on lõpetanud, siis istub ta seal umbes tunni ja ootab...

See on raamat sellest, kuidas sõda inimesi üksteisele lähendab ja lahku viib. Mõnikord on nii, et kaks varasemalt  lähedast inimest ei saagi enam teineteisele pärast selliseid kogemusi lähedaseks. 

Kogu jutustus on nii kaasakiskuv ja filmilik, et ma loodan: keegi teeb sellest kunagi filmi. Mina vaataksin. Ja tegelikult ei olegi siinkohal oluline, kuivõrd palju on selles loos ajaloolist tõde. See on ilukirjandus.