Haruki Murakami. Norra mets

 

Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega. 

Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev. 

Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see on armastus erinevates vormides erinevate inimeste  (eelkõige siiski naiste) vastu. On olemas õrn ja tabamatu armastus taastusasutuses viibiva neiu vastu. On olemas elurõõmus armastus naissoost ropuvõitu ülikoolikaaslase vastu. On olemas seletamatu armastus (või seksuaalne iha) vanema naise vastu. Kõrvalliinina jookseb sisse ka lesbiline suhe, mis kujuneb psühholoogiliseks vägivallaks. Kui esmapilgul tundub, et selles raamatus õieti ei toimugi midagi, siis lähemalt uurides jõuad taipamiseni, et kõik oluline toimub tegelaste sees, kusagil pinna all. 

Lõppsõnas ütleb Murakami, et talle on ette heidetud enesetappude rohkust selles romaanis. Jah, on küll. Hulk noori inimesi otsustab erinevatel aegadel ja üksteisest sõltumatult elust lahkuda. Igaühel on selleks oma põhjus, mõnikord ei saagi aru, miks keegi oma elu lõpetas. Väliselt oli ju kõik hästi. Raamat lahkab surma olemust ja annab aimu, et täisväärtuslikku elu saabki elada ainult surma pidevalt silmas pidades. Alles surma taustal saab elu väärtuse. Ja elu sisaldab oma olemuselt nagunii surma, see lihtsalt ei saa olla teisiti.

Taipan selle raamatu väärtust alles ajaliselt distantsilt. Sees olles ja parasjagu lugedes tundub kõik paras segadus. Mõni päev hiljem läheb tervikpilt kokku ja tegelikult ei oska ennustada, milliseks see nädalate või kuude pärast muutub...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik