Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2011 postitused

Mari Järve. Esimene aasta

Kujutis
Seekord alustan lõpust: "Ta vaatas maailma lõppu ja nägi sellest läbi" . See on raamatu viimane lause. Kui seda ei oleks, siis poleks seda raamatut olemas. See on lugu laipadest. Minu jaoks on just see teema domineeriv. Tegelikult ma ju tean, et idee on hoopis mujal, aga minu jaoks jäid kummitama ainult laibad, laibad, laibad. Isegi unenägudesse tulid nad. Hea on lugeda kodumaise autori lihtsas keeles kirjutatud raamatut. Kuidagi kodune. Samas - sisu on masendav ning paneb paljude asjade üle järele mõtlema. Näiteks selle üle, mis siis saaks, kui peaksime loobuma tsivilisatsiooniga kaasnevatest mugavustest. Tean ju küll filmidest ja ajalooraamatutest, kuidas inimesed sõjaolukorras loomastuvad, aga see kirjeldus siin on kuidagi eriti räige. Ja ausalt öeldes ei leidnud ma positiivset suunda ka raamatu lõpust. Hoolimata ilusast lõpulausest. Kõik halb, mida lugu sisaldas, mattis selle pisukese hea, mida autor raamatu lõpuosas näpuotsaga pakkus.

Juha Vuorinen. Rasedusarmid.

Kujutis
Oh sa mu meie! Ma pole vist elus nii roppu raamatut lugenud. Soome naljadel on ikka täiesti äratuntav stiil. Kui keegi on vaadanud "Kinnuneni" (üks jabur soome film), siis see siin on "Kinnunen" kuubis. Aga nalja saab seda lugedes kõvasti. Enamik neist naljadest on muidugi tugevasti üle võlli, nii et kombekale inimesele see raamat arvatavasti ei sobi. Küllap ajab suisa vihaseks. Kuna mul aga viimasel ajal on kohutavalt kiire elutempo ja ma pean kogu aeg väga asjalik olema, siis jaburaks vahelduseks sobib see raamat küll. Autor kirjeldab seda, mida tunneb mees, kui tema naine on rase. Uskumatu - kas mehed siis tegelikult ka nii tunnevad? Siin käib võimas sisevõitlus - ühest küljest tahaks mees ju vabadust ja toredat elu, aga teisest küljest tunneb tohutut vastutust oma naise ja veel sündimata lapse ees. Viimane ehk ongi raamatu iva. Et peategelane töötab taksojuhina, siis omaette lugemisvara on tema klientide kirjeldus. Loomulikult käib ka siin jutt enamasti allapoo

Jaanus Harro. Uimastite ajastu

Kujutis
Nagu pealkirjast aimata võib, räägib raamat uimastitest. Võiks ju arvata, et see on viimastel aegadel rohkelt käsitletud teema, ometi on autor leidnud ainesele oma vaatenurga. Oleme harjunud, et uimastitest räägitakse tavaliselt vormis „oi kui paha, ei tohi“. Samuti on liikvel puhtalt spetsialistidele suunatud erialakirjandust, millega lihtsurelikul pole suurt peale hakata, sest need kubisevad terminitest, millest ilma eelneva koolituseta aru ei saa. Siin aga on tegemist tavainimesele suunatud raamatuga, mis lähtub teaduslikust vaatenurgast. Raamatu ülesehitus on mõneti ootamatu. Võiks ju arvata, et autor hakkab rühmiti süstemaatiliselt läbi võtma erinevaid uimasteid. Osaliselt see nii ka on, ometi ei järgi ta siin ette võetud mustrit, vaid toob raamatu keskel sisse toredaid inimlikult ja ühiskondlikult tasandilt lähtuvaid vahelugemisi. Juba lähenemine põhimõistetele on veidi tavatu. Mina lugejana pole varem kohanud nii selgelt välja öeldud mõtet, et uimasti on ravim. Samuti on võ