Raamatukoi lugemislood

  Daisy sündis raske südamerikkega. Ainus, kes temast näib hoolivat, on tema vanaema. Vanaproua 80. juubelile tuleb kogu pere. See on äärmiselt kirju seltskond, kes omavahel sugugi läbi ei saa. Igaüks on omaette isiksus. Kunagi ammu on vanaemale ennustatud, et ta sureb kaheksakümneselt. Ja siis keskööl ongi vanaema ootamatult surnud. Pidu toimub vanaema kodus Cornwallis, saarel, kust tõusuajal minema ei pääse. Ja nii istubki kogu perekond hommikuni lõksus. Ja telefoniühendust ka ei ole... Aga siis järgneb teine surm, kolmaski veel... Tundub, nagu liiguks keegi majas ringi ja notiks kogu perekonna maha. Ikka üks igal tunnil. Asja teeb dramaatiliseks see, et kogu tegevus toimub haloweeniööl. Kõik õudusjutule omased tavalised elemendid on siin esindatud.  Lugu ise on üsna klassikaline ja lihtsakoeline õudusjutt. Lihtsalt üks lihtne lugemispuhkus. Aga loo lõpp on mõnevõrra ootamatu. Mis siis juhtub, kui elu ja surm lootusetult sassi lähevad?

  Mõnikord ei oskagi selgitada, miks raamat on hea. Lihtsalt on. Ja mingit põhjendust ei olegi. Selle romaani lugemine on puhas nauding. Seda tuleb teha aeglaselt ja mõnuga, sest muidu võib mõni piisk kaduma minna. Ja kogu lugemise ajal on kõrvus prantsuse keele kõla, selline mahe, nagu taustamuusika.  Poeesia ei ole peidus dramaatilistes sündmustes ja erilistes inimestes, vaid lihtsate inimeste lihtsates eludes. Ja ikkagi on igaühe elu eriline, ükskõik kui tasane ja tiksuv ta siis ka ei oleks. Selles loos põimuvad erinevate inimeste elulood, saades kokku üheks suureks Looks.  Violette Toussaint on ühes väikelinnas kalmistuvaht. Iga päev puutub ta kokku surmaga. Päevil, mil pole matust, hooldab ta inimeste haudu. Ta teab iga hauda nimepidi, ta teab paljude seal puhkavate inimeste lugusid.  "Mu naabrirahvas ei lähe verest välja. Neil pole muresid, nad ei armu, ei näri küüsi, ei usu juhustesse, ei anna lubadusi, ei lärma, neil pole sotsiaalkindlustust, nad ei nuta, ei otsi oma võtme

  Kuigi kaanel on naisterahva nimi, oli lugedes kogu aeg tunne, et autor on mees. See on krimiromaani ja paroodia piiril olev lugu. Ja selles on nii palju just mehelikku huumorit. Lugedes kerkivad üles mingid paralleelid Jonas Jonassoni lugudega, sest situatsioonid, millesse peategelane ennast paneb, on kohati ikka väga jaburad.  Peategelaseks on vana mees, kes kuulub minekukaaslaste gruppi. Minekukaaslased on inimesed, kes oma juuresviibimisega toetavad vabatahtlikult parandamatult haigeid, kes enam elada ei taha ja otsustavad endalt elu võtta. Seejuures ei tohi nad oma aktiivsusega asjale mitte mingil moel kaasa aidata, nad on lihtsalt juures, kui enesetapp teos saab.  Aga juhtub nii, et kogemata sureb vale inimene ja seda võib kvalifitseerida mõrvaks. Nii satub vanamees kahtlusaluste nimekirja, ta on tahtmatult sooritanud mõrva. Ühest küljest ta kahetseb ja plaanib ennast üles anda, aga teisest küljest tahaks ka oma asju edasi ajada. Olukord on ülimalt jabur. Loomulikult selgub, et

  Dunkerlandi sarja eelmine osa lõppes nii, et lausa kutsus järgmist lugema. Ma ei tea, kas asi on selles, et teema ja tegelased on minu jaoks ammendunud, aga see romaan enam niimoodi ei köitnud. Tegelased on kõik samad, ikka pusivad nad oma elude kallal. Ja seekord toimub kogu tegevus pandeemia ajal. See on vist esimene minu loetud raamat, millesse pandeemia on sisse kirjutatud. Ikka siin-seal tulevad ette piirangud toidukohtades, maskikandmise kohustus ja raskused ettevõtete püstihoidmisel.  Karen Eiken on lapsepuhkusel, aga ta kutsutakse ühe hilisteismelise poisi uppumissurma uurima. Paar päeva hiljem leitakse ka üks tapetud tüdruk. Ohvrid on ühevanused. Kuna uppunud poisi puhul mõrva ei kahtlustata, siis hoitakse uurimised lahus. Lõpuks saavad nad ikkagi kokku. Uurimise käigus on kõvasti märulit ja kirge, nii et igav ei ole. Adolfssoni eesti keeles ilmunud raamatud on mul nüüd kõik läbi loetud. Ja hea on. 

  Kes mu juustu siis ära näppas? Spencer Johnson kirjutab lihtsa loo abil lahti inimeste hoiakud ja harjumused. Mis siis meiega juhtub, kui kõik ei ole enam vanaviisi ja me peame loobuma millestki, mis on meile harjumuspärane?  Raamatu tuumaks on mõistujutt, mis on pandud raamidesse. Grupp inimesi saab klassikokkutulekul jälle omavahel jutu peale ja igaüks räägib alguses sellest, kui hästi tal on läinud, aga hiljem selgub, et igaühel on seljataga mingi pettumus. Asjad ei lähe nii, nagu nad tahavad. Alati tuleb millestki loobuda. Ja siis räägib üks mees mõistujutu. Ühes labürindis elavad kaks hiirt ja kaks mini-inimest. Siin-seal on juustuladu ja mida suurem see on, seda parem. Aga hiired ja inimesed käituvad erinevalt. Hiired on alati valmis ootamatusteks, aga inimesed hakkavad juustu enda omaks pidama ja usuvad, et see on nende oma. Aga siis äkki saab suur juustuladu tühjaks ja puhkeb paanika. Hiired ei tee asjast probleemi ja asuvad uutele otsingutele, aga inimesed on nõutud. Siit tu

  Ma ei ole ammu enam midagi nii tõsist ja nii head lugenud. Ja kui raamatu tagakaanel ei oleks märgitud, et tegemist on autori debüütteosega, siis ei oskaks seda iialgi arvata. See on nii terviklik, tasakaalus ja küps. Selles on nii palju erinevaid tasandeid ja see lugu ei lähe venima. Mida lõpule lähemale, seda suuremaks naudinguks lugemine muutub. Justkui kahjugi, et läbi sai... Markus kolib 1983. aastal koos perega Helsinkist Berliini, olles seal väliskorrespondendiks. Ja mees usub, et sotsialism on ainuõige maailmakorraldus, millest ei saa loobuda. Aga siis pöördub kogu tema elu pea peale, sest tema ellu ilmub veel üks naine... Pärast isa surma 2011 leiab Vilja - Markuse tütar - tühjaks jäänud korterit koristades paki armastuskirju kelleltki Margotilt. Kirjad on adresseeritud Erichile. Vilja hakkab asja uurima ja selgub, et kirjutaja räägib kellestki Tüdrukust, kelles Vilja tunneb ära iseenda. Naine otsustab asjasse selgust saada ning asub jälgi ajama. Kes on Margot? Kes on Erich?

  Võtsin selle raamatu kätte eelarvamusega. Mulle näis, et tegemist on ärihai suurustlemisega, ja see ei ole asi, mis mind köidaks. Tegelikult tahtsin lugedes, et see raamat ei saakski otsa. Ja seda ma maha ei müü, sest mingi aja pärast tahan seda kindlasti uuesti lugeda.  Phil Knight räägib Nike kaubamärgi algusaegadest. Ta räägib oma ümbermaailmareisit, suurest unistusest ja teekonnast, mis viis läbimurdeni. Aga selleni oli keeruline. Mulle ettevõtjana tulid paljud olukorrad tuttavad ette ja see on lohutav: ka teistel on samad probleemid. Ilmselt käivad need vaba ettevõtlusega kaasas. Nagu näiteks see, et äripartnerid ei pea oma lubadustest kinni. Või see, et tarbija ootab kaupa, aga see viibib kusagil ja ei jõua õigeks ajaks kohale. Või see, et ettevõtte laiendamiseks on pidevalt vaja kapitali ja seda pole lihtne leida.  Aga see raamat ei ole rahast, vaid meeskonnavaimust. Keskne on see, kuidas Nike meeskond luuakse ja kuidas näiliselt kamp veidrikke ikkagi suurepärast koostööd teeb

  See on justkui kriminull ja ei ole ka. See on õnnetute laste lugu. Ja lugu sellest, kuidas raha inimesed lolliks ajab.  "Beatrice" on Lina Bengtsdotteri kolmas raamat. Kõigi romaanide ühine joon on see, et pealkirjaks on naisenimi, tegevus toimub ümber noorte tüdrukute ja kesksel kohal on Gullspangi väikelinn. Beatrice on üheksakuune beebi, kes kaob. Uurija Charlie Lager on pärit samas väikelinnast, aga elab ja töötab Stockholmis. Ka seekord peab ta kolleegidele appi minema. Ja ka seekord painab teda ema Betty ja selle esivanemad. Charliel on alkoholiprobleemid, ta tassib suvalisi mehi koju, tal on mitmed foobiad - üleüldse on ta oma eluga kõvasti kimpus. Aga sellegipoolest on tema kinnismõtteks laps üles leida.  Paralleelselt kadumislooga toimub tegevus ühes lastekodus. Alguses ei olegi mõistetav, kuidas need kaks lugu omavahel kokku sobivad. Gullspangist päriti Sara viiakse sinna ja ta peab elama ühes toas kellegi Loga. Loomulikult saavad lõpuks need kaks lugu kokku, aga

  Camdeni surnukuuri vanemlaborant Cassie Raven on üks kummaline kuju. Vähe sellest, et ta on tätoveeringute ja kehaneetidega mustapäine noor naine, kes on kimpus viinaga. Lisaks kõigele räägib ta ka surnutega. Selles loos annab tema vanaema pärast insulti teada, et Cassie vanemad ei surnudki autoõnnetuses. Hoopis isa olevat tapnud ema ja läinud eluaegsesse vangistusse. Niisiis saab Cassie teada, et ta isa on elus. Pealegi on mees ennetähtaegselt vabanenud.  Cassie võtab endale pähe, et kohus tegi ülekohtuse otsuse ja tapja on keegi teine. Ta asub omal käel asja uurima. Juba varasemast on tal olnud kokkupuude seersand Flytega ja temalt palub ta info hankimisel abi. Lugu kisub väga segaseks, mängu tuleb mitmeid kõrvaltegelasi, kellel kõigil on lähiminevikus isiklik kokkupuude surmaga. Loomulikult jõuab Cassie lõpuks tõeni ja nii, nagu sedasorti raamatutele kohane, on lõpus ikka väike märul ka.  Selle raamatu peategelane ei ole Cassie. Peategelaseks on hoopis Surm, aga seda ei näidata si

  Hakkasin raamatut lugema ja umbes viiekümnendal leheküljel taipasin, et olen paar aastat tagasi seda lugenud. Üks situatsioon oli lihtsalt niivõrd eriline ja äratuntav. See oli niisugune: üks ema väljub korraks rongist ja jätab oma lapse magama. Loomulikult on tal plaanis lihtsalt hetkeks välja hüpata ja kohe tagasi tulla. Aga siis palub temalt abi üks naine, kelle koer on krampides. Ja nii sõidabki laps rongiga edasi, aga ema jääb maha. Kui rong Stockholmi jõuab, on laps kadunud.  Kuigi teadsin, et olen seda lugenud, ei saanud ma ikkagi raamatut käest ära panna. See on kvaliteedimärk. Või on mul siis hoopiski halb mälu? Tegelikult teadsin üldjoontes, kuidas lugu lõpeb, nii et kaldub ikkagi arvama, et tegemist on hea raamatuga.  See on krimilugu, üks paljudest. Aga ta on kirjutatud kuidagi elegantselt, puhtas stiilis. Ka veriseid lugusid saab kirjutada elegantseks. Siinkohal ei hakka ma jällegi kõike ümber jutustama. Sellel lugemisel köitis mind hoopiski meeskonnatöö. Hulk politseini

  Vähe on neid raamatuid, mida tasub mitu korda lugeda. Ma ei tea, mitmendat korda ma juba "Alkeemikut" loen. Ilmselt rohkem kui viiendat ja vähem kui kümnendat. Ma tean selle sisu peast, aga mingil hetkel tuleb jälle "Alkeemiku" isu - ja ma loen seda jälle. See on niisugune raamat, millest iga kord nopid välja just selle, mis praegusel hetkel vajalik.  See on mõistujutt, mille ridade vahele on palju peidetud. Jah, seda võib lugeda lihtsalt loona, aga siit võib leida midagi muud, seda, mis pole sõnadesse pandav. See on lugu inimeseks-olemisest, armastusest ja Oma Loo otsimisest. Tavaliselt tunnistame me alles kellegi kirstu kõrval, et see inimene elas mingit lugu. Aga iseenda loo peale me ei mõtle. Aga mis lugu ma siis elan? Millist teed käin ja mis on mu püüdlused? Ja kui palju ma seda kõike peaks juhtima? Sageli on nii, et tahame midagi saavutada ning selleni jõudmine on teekond. Ja kui oleme jõudnud lõpp-punti, siis selgub, et see kõik on olnud siinsamas, me liht

  See siin ei ole mingi arvustus. Selliseid raamatuid ei saa arvustada, need liigituvad igasugustest kategooriatest väljapoole. Küsimus on lihtsalt selles, kas lugeja võtab neid tõsiselt või mitte. Aga fakt on ju see, et igaühel on keha, emotsioonid ja mõtted. Ja igaühel on intellekt ja omaenda mina. Aga kus need kaks viimast on? Äkki on kadunud? Ilmselt enamusel ongi. Mõni tahab need üles leida, mõni mitte. Kui oled harjunud ringi tormama, pea tuult täis, siis on valus küll, aga midagi muuta ka ei julge. Ebamugav ju.  Aga ebamugav on nii või teisiti. Äkki oleks mõistlikum teha mõned valuvõtted, et endaga paremini läbi saama hakata. Iseendaga läbisaamine on elus vast kõige keerulisem. Öeldakse, et kõik inimesed sünnivad, surevad ja peavad nende kahe sündmuse vahel iseendaga elama. Tüütutest kaaslastest on võimalik hea tahtmise korral vabaneda, aga iseendast mitte. Ja see on probleem. Mida vanemaks me saame, seda rohkem taaka endaga kanname. Kõikvõimalikud seosed ja skeemid, mis pärivad

  Ma olen neid Doggerlandi raamatuid täitsa tagurpidi lugenud. See on nüüd siis vist esimene. Muidu oli kogu aeg küsimus, kuidas Kareni koju on saanud kolleegi tütar Sigrid ja kodutu muusik Leo. Siit tuleb see nüüd lõpuks välja. Ja veider on see, et lugem hakates tundus stiil kuidagi värske, justkui ma polekski varem selle kirjaniku raamatuid lugenud. Järelikult sobib.  Doggerland on väljamõeldud saarestik kusagil Põhjameres Inglismaa ja Taani vahel. Nii, nagu Põhjamaade krimile omane, on esindatud kaks elementi: tubli naispolitseinik ja veidi karmivõitu rand. Need lihtsalt peavad olema. Aga lugu ise on huvitava ülesehitusega ja lõpplahendus mõnevõrra ootamatu. Sellist varianti ei osanud lugedes küll arvata.  Karen magab purjus peaga kogemata oma ülemusega, kes on ülbe naistevihkaja. Hommikul hiilib ta hotellist välja ja loomulikult kahetseb oma tegu. Samal hommikul tapetakse sama ülemuse endine naine. Kuna ülemus ei saa juhtumi uurimist juhtida, siis peab seda tegema Karen. Aga väga k

  Jonas Jonasson on värvikate tegelaskujude loomise meister. Tema raamatute võlu ei seisne niivõrd tegevuses, kuivõrd just tegelastes, kes tema loodud seiklustesse sattuvad. Ja see raamat ei ole erand. Kui "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja..." on uudne ja värske, algusest lõpuni, siis järgnevad raamatud ei paku tegevuse osas suuri üllatusi: jaburad ja mingit otsa pidi poliitilised sündmused, mis viivad absurdsuseni. Aga tegelaskujud - see on pärl. Siin nad on: Idioot. Johan, lapsest peale suure venna poolt ära lollitatud ja taga kiusatud ilma, et ta ise sellest aru saaks. Kogu elu on talle sisendatud, et ta on täielik idioot ja sellena ta ka käitub. Ta ei tule toime postiljoniametiga, sest lihtsalt eksib linnas ära. Ta ei tea, et Rooma ei asugi Hispaanias. Ta ei õpi kunagi autot juhtima, sest ringristmikul keerab ta vasakule ja ajab piduri- ning gaasipedaali jätkuvalt segamini (tean teisigi, kes garaažiukse koos piitadega sedasi maha on sõitnud).  Kogu elu on ta oma vend

  Mul on hüpnoositeemaga mingi suhe tekkinud. Juba mitmendat raamatut järjest jookseb see läbi.  Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajapunktis. Üks professor korraldab ülikoolis tudengitele eksperimendi, milles on vabatahtlikult nõus osalema ainult kaks üliõpilast. Katse sisu seisneb selles, et üliõpilased peavad läbi lugema ühe vana haigusloo. Ja raamatu sisu ongi just nimelt see dokument.  Klassikalises mõttes ei ole tegemist haiguslooga, see on sündmuste kirjeldus ühes elitaarses hooldekodust ühe ööpäeva vältel. Ja seal juhtuvad koledad asjad. Mees, keda kutsutakse Kaspariks,  leitakse sissesõiduteelt mälukaotusega. Oma õiget nime ega eelnenud elu ta ei mäleta. Samal ajal hakkavad majas juhtuma veidrad asjad. Mõni patsient põgeneb, mõni kaob sootuks, peaarst tapetakse... Üks paras märul on lahti. Kaspar üritab aru saada, mis toimub ja kes seda kõike korraldab. Paralleelselt sellega üritab ta välja selgitada, kes ta päriselt on. Aeg-ajalt kerkivad ta mälus esile pildid minevi

  Raamatu peategelane Harriet on politseitöötaja, kuid tal on sotsiaaltöö haridus. Seega ei saa ta päris täievolilise politseinikuna toimetada, paljudele õigustele puudub tal juurdepääs. Ta saab oma kodukohas Lervikenis tööd ja asub elama isa juurde. Juba esimesel tööpäeval avastatakse muidu nii rahulikus kandis mõrv. Mõisast leitakse naise laip. Mõni aeg hiljem tapetakse ka üks teismeline poiss, kes arvatavasti oli esimese mõrva pealtnägija.  Harriet on uurimisgruppi sulandumisega hädas, tema ülemus on ülimalt ebasõbralik ja ei lase tal paljusid toiminguid teha. Nii taandatakse ta pelgalt erinevaid registreid ja mobiiliväljavõtteid läbi kammima. Samas on ta selles kandis veetnud lapsepõlve, seega teab hästi kohalikke olusid. Nii topibki ta tööväliselt oma nina igale poole ja avastab asju, mis ilma temata päevavalgele poleks tulnud.  Loomulikult ei puudu ühel korralikul peategelasel ka eraelu. Tema emeriitprofessorist isa hakkab vananedes mälu kaotama ja teeb imelikke asju. Nii pendeld

  Jälle üks audioraamat. Olen avastanud selle kuulamiseks aina uusi võimalusi. Viimasel ajal panen hommikuse trenni ajaks klapid pähe ja nii saabki korraga trenn tehtud ja raamat loetud.  Olen varem ka Kepleri raamatuid lugenud ja nendes sisalduv pinge meeldib mulle. Ma ei tea, kas asi on selles, et nüüd oli tegemist lugemise asemel kuulamisega, aga see lugu tundus kuidagi eriti raju märul. Ei saagi päriselt öelda, kas see on krimi või pigem lihtsalt põnevik. Aga mõrvad ju on ja tegija leitakse ka üles.  Tegemist on Joona Linna sarja raamatuga. Alguses tundub, et Linnat ei olegi, sest vihjatakse tema surmale. Kusagil kolmandiku peal ilmub ta siiski välja ja asub otsima kedagi, kes stalgib naisi, paneb videod internetti üles ja siis tapab nad. Siin on niipalju  vihjeid ja saladusi ning süüdlase leidmine on üks paras mõistatus.  Loomulikult ületab Linna igasugused politseitöö piirid ja läheb vastuollu seadusega, et süüdlane leida. Ja paras tegu on politseile selgeks teha, et nad eksivad.

  Raamat on kirjutatud filmi põhjal - seega film oli enne raamatut. Ma ei ole filmi näinud, aga lugedes on tunne, justkui vaatakski filmi. See on ülilihtne lugemine, just paras suvepäeval aeda kaasa võtta ja linnulaulu saatel lugeda.  Raamat räägib Gustave Eiffelist ja tema torni valmimisest. Aga see ei ole pelgalt insenerteaduslik romaan, pigem on tegemist kirgliku armastuslooga. Eiffel on alustamas torni ehitamist, kui kohtab oma kakskümmend viis aastat tagasi kaotatud armastust. Siit saab alguse kirg, mida insener väljendab oma tornis. See on A-täht, samas matkib oma kumerustega naiselikke jooni.  Raamatu sündmused kulgevadki paralleelselt kahes ajastus, nii et lugeja saab samm-sammult teada, mis siis varem juhtus. Selles on intriigi, draamat, traagikat - kõike, mida ühes ajaloolises fiktsioonis olema peab. Ja ülesehitus on täpselt selline, nagu filmis: alguses idüll, siis takistused ja meeleheide, siis justkui lahendus, siis jälle takistused... ja siis kibedusega segatud võidurõõm.

Selles maailmas on huvitav vastuolu. Ühest küljest on tervisekultus omandanud enneolematud mõõtmed, teisest küljest püüavad toiduainetetootjad meile maha müüa puhast rämpsu. Mõlemate taga on suur äri ja koos toimivad nad suurepäraselt. Nende vahele jääb segaduses inimene, kellele pidevalt sisendatakse, et elagu tervislikult, aga poodi minnes sirutub käsi ikkagi justkui iseenesest millegi maitsva ja ebatervisliku järele. Sellele lisanduvad veel rohked müügimüüdid, mis teatavad, et just see toode on imeliselt tervislik. Ja nii me siis olemegi segaduses, et mis on õige ja mis vale. Fakt on see, et me ei saa oma keha olukorda meditsiinisüsteemi vastutusele anda, vaid peame ise selle eest hoolitsema. Aga kuidas? Viimasel ajal on ilmunud rohkelt raamatuid sellest, kuidas ise oma tervise eest hoolt kanda. Ka see tekitab segadust: kellel siis ikkagi on õigus ja milline uus teooria peab päriselt paika? Tahaks ju tervena elada, aga ei oska. Tundub, justkui oleks inimkeha viimase paari aastakümne

  Proovisin, kuidas Mirko töötab ja panin ennast audioraamatu laenutusjärjekorda. Kaks kuud läks mööda ja ma olin ammu käega löönud, sest arvasin, et see keskkond ei toimi. Eelmisel nädalal oli mu postkastis üllatuskiri, et raamat on laenutuseks vaba.  Ausalt öeldes oli veider raamatut niimoodi võtta. Lugemiseks seda ju nimetada ei saa, pigem võtmiseks. Sain kuulamise kõrvalt ühe tellitud vaiba lõpuks valmis heegeldada, nii et kokkuvõttes oli kõik hea. Lihtsalt kohati oli keeruline tegevust jälgida ja aru saada, kes on kes. Ei ole harjunud kuulama ja nimede kirjapilt annab asjas orienteerumisel palju juurde. Aga ikkagi on tore, kui keegi sulle ette loeb. Nagu unejuttu või nii... See lugu on üks paras pundar, kus erinevad tegevusliinid omavahel põimuvad ja lõpuks üheks saavad. On kriminaaluurija (muidugi naine), kellel on jalad otsast raiutud ja siis tagasi õmmeldud, on kaks eradetektiivi, kes teda uurimisel aitavad ja nende ümber kogu märul käib. Keegi tapab igal kuul viiendal kuupäeva

  Ma ei saa selle raamatu sisu siin lahti kirjutada, sest see oleks vale. Seda peab ise lugema, läbi teise inimese vaatevinkli läheb palju kaduma ja sellest oleks kahju. Saan ainult sellest rääkida, mida see raamat minuga tegi: muutusin palju rahulikumaks ja leplikumaks, lõpetasin (vähemalt mingi osa ajast) võitlemise sellega, mida ma nagunii muuta ei saa ja mõistsin, et maailmas on tõepoolest vähe asju, mis on väärt seda, et oma energiat neile kulutada.  Lugedes oli selline tunne, et see ongi baas. Kõige alus, põhi selle parimas tähenduses. Ja et need teised raamatud, mille abil olen üritanud iseendasse kaevuda, on küll head, aga käsitlevad vaid mingit kitsast pindmist aspekti inimeses toimuvast.  Lugesin seda raamatut kaua. Selle raamatuga lihtsalt ei ole nii, et loen läbi ja võtan teadmiseks. See tuleb endast läbi lasta, muidu pole asjast mingit kasu. Ja nii ma siis lugesingi kaks kuud. Seejuures olen kindel, et pean selle raamatu nüüd endale koju soetama, sest ühest korrast lugemis

Igaüks küsib endalt mõnikord, miks me siin maa peal üldse olemas oleme. Aga tavaliselt kaob see küsimus lugematutesse elutoimetustesse niimoodi ära, et me lihtsalt kulgeme ühes tegevusest teise, mõtlemata, kas ja milleks see kõik on vajalik. Kristi Ojasaare lugu paneb perspektiivid paika. See raamat on Mauri monument oma armastatud naisele Kristile. See on kirjutatud nii lihtsalt ja siiralt, et lihtsalt ei saa käest ära panna. Minul jäi ühe öö uni seetõttu väga napiks ja ma ei kahetse. Üle hulga aja hoidsin käes raamatut, mis mu täielikult alla neelas.  See lugu ei ole algselt üldse raamatuna mõeldud. Lihtsalt terapeut soovitas Mauril endast valu välja kirjutada. Sellepärast ei maksa siit otsida läbimõeldud ülesehitust ja ja keelelist filigraansust. Aga just see teebki selle raamatu nii eriliseks. Lihtsalt aus lugu sellest, kuidas kallis inimene su silme all kiiresti hääbub. Siin on jutuks võetud sellised teemad, mida avalikult ei räägita ja ausalt neist ei kirjutata. See siin on aus.

  Lihtsalt üks krimka. Mitte vaimustav, mitte ka kehv. Ja väga paks. Samas ei läinud venima, justkui kõik oli omal kohal ja krimiromaanile omased elemendid olid ka kõik olemas: naisuurija, kes on oma eraeluga kimpus ja lahendus, mis viib inimeseni, kellest seda kõige vähem oodata oskaks.  Üks vanamees on surnud. Kui politsei kohale tuleb, siis avastab tema aiast koeraaedikust kolme inimese luud. Need inimesed on juba varasemalt tapetud ja selgub, et tegemist on naisterahvastega, kes kõik erinevatel aastatel emadepäeva paiku kaduma läksid. Hiljem tuleb välja veel samadel asjaoludel kaduma läinud naisi, nii et põhjust on arvata, et tegemist on sarimõrvariga.  Surnud vanamehe enda naine kadus ka aastate eest teadmata asjaoludel. Ja see paar võttis pika aja jooksul enda hoole alla suure hulga lapsi, kellel ei olnud vanemaid. See viitab otseselt kellegi keerulisele suhtele oma emaga. Nii ongi. Romaani algusepoolel käib suur pusimine ja arutlemine, lõpupoole läheb madinaks ka. Ja kõikide teg

  See on üks lobe ja naljakas lugemine. Jutt käib 1990ndatest, kus reegleid ei olnud ja kõik oli võimalik. See ei pruugi nooremaid inimesi kõnetada, aga need, kes Kaspirovski aegu mäletavad, peaksid siit vahva äratundmiskogemuse saama.  Mina-tegelane on kaheksanda klassi poiss, kes lihtsalt jutustab oma elust. Kuna tema isa on venelane ja ema eestlane, siis tekib kohati küsimus, kes tema siis on ja milline peaks olema tema roll iseseisvas Eestis. Parasjagu kütavad kirgi üles kodakondsuse teemad ja paljud venelased on nördinud, et peavad hakkama eesti keele eksamit tegema. Just nimelt eksamit tegema, mitte keelt õppima. Poisi emapoolsed vanavanemad on marurahvuslased, isapoolsed käivad aga Dvigateli juures punaseid lippe lehvitamas. Nii ongi keeruline. Kummalisel kombel satub noormees ekstrasensside maailma ja väidetavalt tal avastatakse erilised võimed, mida ta ise sugugi ei tunne. Ta mängib lihtsalt kaasa ja lihtsalt uhhuutab üritustel veidike. Aga siit leiab ta endale hea tuluallika,

  See on "Annabelle" järg. Peategelaseks on taas naispolitseinik Charlie, kes läheb tagasi oma kodukülla Gullspangi. Eelmisel korral lahendas ta noore tüdruku Annabelle kadumise lugu ja töö käigus tulid välja saladused tema enda minevikust. See raamat jätkab sama joont.  Charlie on üle töötanud ja vajab puhkust. Ta otsustab taas minna kodukülla appi sõbrannale, kes on hädas. Välja ilmub ka ajakirjanik, kellega tal olid eelmises raamatus segased suhted. Selgub, et samast külast on mõni aeg varem kadunud veel üks noor tüdruk ja Charlie asub asja omal käel uurima. Tegemist on tüüpilise külaeluga, kus kõik teavad kõike, aga kellelegi ei räägi. Pika pinnimise peale ilmub ikka midagi välja, aga millegipärast ei ole inimesed huvitatud sellest, et tõde välja tuleks. Asi läheb suisa ohtlikuks. Loomulikult tuleb kõik lõpuks välja, aga uurimise käigus leiab Charlie veelgi huvitavaid fakte oma päritolust. Lõpus kisub asi suisa muinasjutuliseks.  Viidates "Harakamõrvadele": lood

  Raamatu kaanel olev märge "Midsomeri mõrvade autorilt" tekitab eelarvamusi. Kohe tekib tunne, et tegemist on naiivsevõitu külaelu kirjeldusega, kus muuhulgas toimuvad ka mõrvad, ja et tegelased on nunnud lihtsakesed. Tegelikult on see aga väga filigraanselt kirjutatud mitmekihiline raamat ja Midsomeri lamedusega ei ole sellel midagi pistmist.  Raamatu ülesehitus on väga eriline. Selle sees on teine raamat. On mõrvalugu ja siis raam, mis on ka mõrvalugu. Seejuures on mõlemad lood kirjutatud täiesti erinevas stiilis: raamatu sees olev raamat vastab täiesti Midsomeri idüllile, samas selle ümber olev lugu on hoopis teist masti. Olen näinud unenägusid, kus lähen magama ja näen und, nii et unenäo sees on teine unenägu. Selle raamatu ülesehitus on just selline ja minu meelest on see geniaalne.  Alan Conway on kirjanik, kes vorbib kirjutada ülimenukat krimiromaanide sarja. Selle peategelaseks on detektiiv Atticus Pünd. Just on ilmumas sarja viimane, üheksas osa. Ta on käsikirja kir

  Paljud Aafrika kogukonnad jagavad inimesed kolme kategooriasse: need, kes on elus maa peal; need, kes on surnud, aga keda maapealsed veel mäletavad; need, keda enam mitte keegi elavatest ei mäleta. Keskmine kategooria ei ole päriselt surnud, vaid nad elavad edasi vahemaailmas. Ja kui sureb viimane inimene, kes neid mäletab, siis lahkuvad nad päriseks.  Kevin Brockmeier lähtub sellest maailmavaatest ja kirjutab loo. Tegevus toimub paralleelselt Antarktikas ja müstilises Linnas. Laura on Antarktikas Coca-Cola lähetatud ekspeditsioonil, kui sidevahendid korraga üles ütlevad. Tema kaks kaaslast lähevad abi otsima ja kaovad. Nii et Laura jääb nädalateks ja kuudeks täiesti üksi. Lõpuks otsustab ka tema teistest uurimisjaamadest abi otsida ja nii algab ta teekond. Selgub, et maailmas on puhkenud epideemia, mis tapab inimesi mõne tunniga. Nii ei olegi tsiviliseeritud maailmas enam kedagi, kellega sidet pidada. Kuidagi on see viirus jõudnud ka teise uurimisjaama, nii et Laura jõuab küll kohal

  Minult on küsitud, kas ma enam ei loegi. Olen sattunud käsitöö lainele. Tahaks võrdselt lugeda ja vaipu heegeldada, aga mind on ainult üks ja kõike korraga ei saa. Või siiski? Audioraamat ei ole päris see, mis ise lugemine, aga annab võimaluse mitut asja korraga teha. Ja kriminälg on suur. Nii leidsingi eile Jupiteri keskkonnast selle jutustuse ja kuulasin ära. Ehk saab ka seda raamatuks pidada? Vana hea Christie. Palun, palun, palun ärge hakake teda ümber kirjutama! Tema lood on etteaimatavad ja samas nauditavad. Kuigi jutt käib ümber mõrvade, sisendab ta alati turvalisust ja rahu. Neis on mingi vanade heade aegade hõng. Selle loo tegevus toimub ühes üksildases võõrastemajas. Noor abielupaar otsustab pansionit pidama hakata, kogemust neil selleks ei ole. Samal ajal tapetakse kusagil Londonis üks naine. Mõrvar viitab vanale lastelaulule "Kolm pimedat hiirt". Ja siis hakkavad hotellis juhtuma asjad. Üks naine tapetakse ka seal, samas kohalviibiv seltskond on kirju. Kohale il

  Kuulasin Mart Juure soovitusi eesti kirjanduse päeval. Nii saigi see raamat kätte võetud, puhtalt uudishimust. Huvitav on see et eesti keel tõlkeraamatus erineb oluliselt keelest, mida kasutavad eesti kirjanikud. Ma ei oska seda sõnastada, milles on erinevus, aga midagi justkui on. Kui kirjanik kasutab keelt emakeelena, siis tundub see kuidagi kodusem. Nagu räägiks köögilaua taga kohvitassi kõrval juttu. Ja ma ei saa aru, millest see tuleb.  Kogu raamat on ühe neljakümneaastase geimehe sisekõne. See viib mõttele, et kui igaüks kirjutaks oma sisekõne üles, siis tuleks sellest ikka päris veider supp. Nii siingi. Mõtleb mees, kes häbeneb oma kodu. Kogu raamatu jooksul kirjeldab ta seda, kui viletsat elu tema ema elab. Ja ega tema enda elu oluliselt parem ole. See tekitab häbi, sest teised elavad ju paremini. Ja siis püstitab ta küsimuse, miks mõned elavad rikkalt, aga mõned on suguvõsade kaupa vaesed. See oleks justkui saatus, mis inimesed selliselt jaotab. Nagu ise ei saakski enda heak

  Vahelduseks jälle Põhjamaade krimi. See stiil lihtsalt sobib mulle. Hea kindel kätte võtta, tead enamvähem, mis tulema hakkab.  Romaani tegevus toimub paralleelselt Kopenhaagenis ja Bornholmil. Ühest Kopenhaageni pargist leitakse kohver pooliku mitte just väga värske laibaga. Varsti leitakse ka teine kohver, milles on surnukeha teine pool. Vaadatakse üle kõik viimastel kuudel kadumaläinud meeskodanike juhtumid, aga vastust ikkagi ei tule. Jäljed viivad Bornholmile, mingid seosed oleks justkui seal tegutseva usurühmitusega. Ja tulemus on üllatav. See, kes on kadunud, ei olegi kadunud ja see, kes ei ole kadunud, on surnud. Segased lood. Lisaks veel natuke seebikat ka - ja ongi päris hea lugu koos.  Aga selle romaani väärtuseks on värvikad tegelaskujud. Seejuures on peategelast raske välja tuua, neid on siin mitu ja tegevus toimub paralleelselt mitmel liinil. Muidugi on olemas naisuurija Anette, kes elab Kopenhaagenis, aga peab pere juurest Bornholmiile sõitma. Tema on suhteliselt tuhm

  Noah Yuval Harari viitab oma raamatus sellele romaanile, sellepärast tekkis mul huvi see läbi lugeda. Imestan, kus ma varem elanud olen, et sellest midagi pole kuulnud.  Sellest romaanist on päris palju väljaandeid. Aga mina lugesin just seda, mis pildil. Väga nostalgiline: kollakad lehed, tihe kiri, vihikulaadne pehme köide. Alguses oli päris keeruline, aga sellega kohanes kiiresti. Pealegi - kuni keskkooli lõpuni saigi ju ainult selliseid köiteid loetud ja viga ei olnud midagi. Ega sisu sellest muutu.  Ulmeraamatud ei ole pärsi minu teema, aga see on natuke mustrist väljas. Kui inimene kirjeldab aastal 1934 ühiskonda, mis suuresti meenutab praegu maailmas toimuvat, siis on see veidi õõvastav. Kuidas ta teadis? See on ühiskond, kus kõik peavad olema õnnelikud. Kõik inimesed elavad täpselt ühesugust elu ja nad on kogu aeg uimastava aine soma mõju all. Need, kes üritavad oma peaga mõelda, saadetakse kaugele saarele jalust ära. Perekond ja kodu on mõisted, mida peetakse vastikuks, laps

  Raamatukogu uudiskirjanduse seast vaatas mulle vastu... siga!!! Ei saanud võtmata jätta, liitatigi tean inimesi, kelle jaoks siga on lemmikloom. Ma ei kahetse. See on üks ägedamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.  Kui üks ajaloolane võtab ette kirjutada raamat sigadest, siis on tulemus vägagi omanäoline ja köitev. Seda võiks pidada kogunisti omamoodi sigade ajalooraamatuks, aga mitte ainult.  Kristoffer Hatteland Endresen otsustab vaadata norra tööstuslikku seakasvatust seestpoolt. Ta näeb kõvasti vaeva, et pääseda ühe seafarmi siseringi. Ega omanikud teda alguses näha ei taha, sest äärmuslikud loomakaitsjad on nad hellaks teinud. Seega peab mees tõsiselt võitlema, et saada õigus töötada pool aastat seatalitajana. Selle aja jooksul vaatleb ta sigade elu alates vastsündinueast kuni tapamajani. Aga lisaks kirjeldustele sigade käitumisest ja omavahelistest suhetest annab ta väga mitmetahulise vaate seakasvatuse ja tõuaretuse teemadesse, ta vaatleb sigade kodustamise ajalugu,

  See on Fabian Riski krimipõneviku teine osa. Esimene oli nii hea, tahtsin teise ka läbi lugeda. Päris huvitav on see, et teise osa tegevus toimub pool aastat enne esimest. Alguses ei saagi aru, kas Risk on tagasi Stockholmi kolinud. Eelmises osas läks ta ju sealt ära. Aga pikapeale hakkab selgeks saama, et esimese osa vihjed keerulistele pereprobleemidele ja sündmused Iisraeli saatkonnas on just sellesse raamatusse pandud. Selles mõttes on tegemist natuke ebatraditisoonilise lähenemisega. Raamat algab sündmustega Lähis-Idas. Tegemist on justkui kellegagi, kes paneb armastuskirja teele. Kusagil raamatu keskel tullakse selle juurde tagasi ja peaaegu lõpuni on selgusetu, kuidas see võiks olla seotud brutaalsete mõrvadega Rootsis.  Sündmused toimuvad paralleelselt Rootsis ja Taanis, kumbki pool lahendab oma juhtumeid. Mõlema poole puhul on sarnane see, et politseiülemused on üsna vastikud. Rootslane ütleb otse välja, et ta on ammu minetanud illusiooni, justkui oleks võimalik tõde välja s

  Ajajuhtimisest on kirjutatud nii palju. Pidevalt üritatakse meile selgeks teha, et aega ei tohi raisata, et tuleb teha plaanid ja need siis täita. Ja tuleb olla võimalikult produktiivne, et oma eluga kusagile jõuda ja vastata ühiskonna standarditele. Ja edukas, edukas, edukas tuleb olla. Kuigi mitte keegi ei ütle väga täpselt, mis see edu siis on. Sellised raamatud annavad igal sammul tunda, et sa ei ole piisavalt hea, ükskõik kui palju sa siis ka ei pingutaks. Sa muudkui saavutad ja saavutad, aga saavutamata saavutused klopivad su uksele ning sa lihtsalt lähed selle kõige kätte hulluks. Ja sa elad oma elu, tehes asju, mis peaksid tooma sulle päris õige ja hea elu kunagi tulevikus. Aga tulevik nihkub kogu aeg eest ära. Millal sa siis elad? Elu ongi ju praegu! Oliver Burkeman kirjutas selle raamatu pandeemia ajal. Ta oli produktiivsusfanaatik ja kes üritas kõigega hakkama saada, aga ühel päeval istus ta pargipingil ja mõistis, et mida rohkem ta pingutab, seda rohkem ülesandeid ta ette

  Stockholmi lähedal on kaks asulat, teine teisel pool kiirteed. Üks on jõukate rootslaste elupaik, teises elavad hallides kortermajades sisserändajad. Need on kaks täiseti erinevat maailma, neis kehtivad erinevad reeglid ja tavad. Mänguväljakul saavad sõpradeks kaks poissi, kes on erinevatest asulatest. See on tavapäratu sõprus, mis kestab aastaid. Kuni ühel hilisõhtul kostab mänguväljakult lask. Üks sõpradest on maha lastud.  Uurimine annab sissevaate sõprade perekondadesse. See, mis pealt tundub ilus, ei olegi seda. Rikkad rootslased ei pruugi tegelikult olla rikkad. Selles peres ei pöörata lapsele mitte mingisugust tähelepanu ja see laps on sisuliselt üksi. Vanematel on piisavalt tegemist, et oma rahaprobleemidega toime tulla ja pidusid korraldada. Ja et selle kõigega toime tulla, siis põgenevad nad uimastite maailma. Kole pagulaspere ei pruugi olla nii kole. Mitmel kohal töötav paljulapseline üksikema hoolib väga oma lastest. Selles peres on armastus.  Poisid on üsna varakult satt

  Raamatu minategelane on Alexandra, kes kasvas peres, kus oli seitse last. Isa oli usufanaatikust arvutitehnik, ema lihtsalt laste kasvatamisega vaevatud ja koormatud. Ühel päeval saab täiskasvanud Alexandra teate, et ta ema on vanglas surnud. Selgub, et lapsed on emalt pärinud maja ja natuke raha. Alexandra otsustab, et majast peaks saama kogukonnakeskus, aga selleks on vaja kõigi õdede-vendade nõusolekut. Kuna aga kõik lapsed on adopteeritud, siis tuleb nad kõigepealt üles leida. See ei ole väga lihtne, sest adopteerimisandmed on salastatud. Asja teeb veel keerulisemaks see, et perel on seljataga väga sünge minevik ja omavahelised suhted sassis.  Raamatu ülesehitus on üsnagi ebatavaline. Iga peatükk räägib ühest lapsest - ja neid peatükke on kokku kuus. Miks mitte seitse? Jutt rändab pidevalt oleviku ja mineviku vahel, kohati on lausa raske mõista, mis parajasti teoksil on. Aga tasapisi hakkavad lahti rulluma väga õudsed lood. Lood sellest, kuidas isa läks hulluks, kuidas ta oma per