Raamatukoi lugemislood

  Kaanel seisab sõna "dokumentaalromaan". Ma ei nimetaks seda üldse romaaniks. Ma ei oska seda raamatut üldse mitte kuidagi liigitada. Võib-olla siis kogemuslugu. Aga see räägib teemadel, millest ühiskond vaikib. Intsestist ei taha keegi rääkida, aga see lihtsalt on. Me ei saa ju pead liiva alla peita. Eneselõikumisest ei räägita ka suurt midagi. Pigem on ühiskonnas hoiak, et need, kes seda teevad, vajavad lihtsalt tähelepanu ja kerjavad seda haiglasel viisil. Ja psühhiaatriapatsiendid on nagunii lõbustustele suunatud rahvamasside jaoks arusaamatud tegelased.  Raamatul on kaks autorit: ühe kogemusest on kirjutatud, teine aitas tal selle kogemuse raamatuks vormida. Peategelase varjunimeks on Ida, samas ei varja mina-tegelane oma tegelikku isikut, sest raamatuni jõudis ta läbi oma kogemuse jagamise erinevatel loengutel. Seeläbi on ta aidanud paljusid inimesi, kes oma lapsepõlves toimunust mitte kunagi rääkida ei ole tihanud. Ja lugedes tundub kõik nii kohutavalt masendav ja loo

  Mõned raamatud on ajatud. Vahet pole, millal nad on kirjutatud, ikka on neist midagi õppida. Ja neid tasub aeg-ajalt üle lugeda, ühest korrast lugemisest ei piisa. Ma ei osta endale koju raamatuid, mida loen vaid ühe korra. Aga neid, millel on pikaajaline väärtus, ostan küll. See siin on just niisugune raamat. Kõik teavad Carnegié raamatut "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi". Sama hinnaline on ka see raamat. Sõna "maagia" pealkirjas ei tohiks hirmutada. Mitte midagi müstilist selles raamatus jutuks ei tule.

  Ohlssoni kolmas raamat. Lugesin selle läbi mõnda aega tagasi ja sisu õieti ei mäletagi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, lihtsalt teised raamatud on hiljem ilmselt tugevama mulje jätnud. Nii õudne see ka ei ole, nagu kaanel väidetakse. Võivad küll nõrganärvilised ka lugeda.  Pigem on huvitav järelsõna. Kui paljud autorid näevad raamatute kirjutamisel ränka vaeva, siis Ohlsson  ütleb, et hakkas pelgalt igavusest kirjutama. Ja uued raamatud lihtsalt tulevad, iseenesest. Imeline. 

  Hjoth ja Rosenfeldt on kaks autorit, kes koos on kirjutanud krimisarja. See siin on sarja esimene raamat. Tegelikult ei juhtu midagi, kui neid raamatuid vales järjekorras lugeda. Minul on kaks viimast läbi loetud ja nii sai lugeda küll. See on üks haarav põhjamaine krimi, üks paljude seast. Aga see on nii hästi kirjutatud, et raske on käest panna. Mõnus põgenemine reaalsusest. Tunnen, et krimiraamatutest ei ole suurt midagi uut kirjutada. Mulle meeldib neid lugeda, aga midagi erilist esile tuua ei ole. Niisiis - postitan need edaspidi küll siia, aga teen seda pigem selleks, et ei võtaks sama raamatut kogemata riiulist teist korda kaasa. Lihtsalt selleks, et endal meeles oleks, mida lugenud olen. Seega on krimiteemadel oodata minult pelgalt lühikesi märkusi. 

  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike

  See põnevik räägib noorest neiust ja salapärasest majast New Yorgis. Tüdruk, kellel puudub peaaegu igasugune sotsiaalne võrgustik ja perekond, saab pakkumise. Nimelt on tal võimalus hakata korterihoidjaks ühes luksuslikus elamus. Neiu on pärit kehvadest oludest, tema vanemad on surnud ja õde kadunud. Nii tundub, et kolm kuud lihtsalt ühes kenas korteris elada ja selle eest kopsakas summa saada on muinasjutuline pakkumine.  Majas elavad prominentsed inimesed - endised senaatorid, näitlejad, kirjanikud. Lisaks sellele on veel paar korterit, kuhu on paigutatud hoidjatena noored inimesed. Paar päeva on sissekolimisest möödunud, kui hakkavad juhtuma mõistatuslikud asjad. Üks korterihoidjatest kaob keset ööd. Nii hakkab peategelane asja uurima. Selgub, et sarnaseid lugusid on juhtunud varemgi. Mida sügavamale teemasse neiu kaevub, seda kummalisemaks asjad lähevad. Tundub, justkui majas toimiksid mingid kurjad jõud, kummitused, vaimud... Jutt kisub kangesti õuduka sarnaseks. Lahendus on sii

  Jonasson ei tüüdanud ära, seega võtsin kohe järgmise raamatu. Paraku ei saanud ma Pimeduse sarja teist osa kätte, niisiis seekord neljas. Kuna tegemist on iseseivate lugudega, siis see asja ei sega.  Kaks uurivat inimest, kolm lugu. Kolmest loost saab lõpuks kaks. Tegevus toimub Põhja-Islandil, kohad on päriselt olemas, küll aga olustik ja inimesed on kirjaniku fantaasia.  Aki Thor on politseinik. Linn, milles ta elab, on karantiinis, sest keegi rändur on sisse toonud ohtliku nakkuse. Ilmselt on kirjanik siin inspiratsiooni saanud mõne aasta tagusest ajast, sest olustik ja piirangud on selgelt äratuntavad. Keegi mees tuleb Aki juurde, kaasas pilt 1950. aastatest. Nimelt on pildil tema ema, isa, ema õde, keegi võõras noormees ja tema ise beebina. Pildistaja on ilmselt ema õemees. Kogu seltskond elab inimtühjas paigas üksikus talus. Pildi tooja ei tea, kes on noormees, aga ema õde suri samas paigas segastel asjaoludel. Väidetavalt olevat ta sooritanud enesetapu, võttes rotimürki. Kuna

  See on triloogia "Peidus Island" esimene osa. Hulda Hermannsdottir on 64-aastane politseiuurija, kes saab teate, et tal tuleb nädala pärast minna pensionile. Ta saab oma ülemuselt loa, et tohib sellel viimasel nädalal uurida ükskõik missugust vana lahendamata juhtumit. Nii kaevabki ta välja aastavanuse loo, mis on ametlikult lõpetatud, kuid see ei anna talle rahu. Nimelt leiti rannast uppununa üks venelanna, kes taotles Islandil elamisluba. Uurimise käigus tuleb välja, et kadunud on veel üks vene tüdruk. Oma tegevusega saab Huldast tahtmatult pind politsei silmas ja sellepärast lühendatakse tema aega politseis kolmele päevale. Hulda võiks vabalt need viimased päevad lihtsalt mööda saata, aga ta ei anna alla. Ja lahendus on õõvastav... Paralleelselt pealiiniga on juttu ühest vanast loost, mis räägib üksikemast, kes  on ühiskonna poolt ära põlatud ja seetõttu peab oma lapsest loobuma. Aga ta ei anna alla ja otsustab oma last ise kasvatada... Lisaks sellele painab Huldat mäles

  Seersant Washington Poe on veidrik. Ta elab tagasitõmbunult koos oma spanjeliga mägionnis ja tal on väga vähe sõpru. Üks tema sõpradest, patoloog Estelle Doyle, lavastatakse süüdi oma isa mõrvas.  Poe on täiesti kindel, et Estelle ei ole süüdi. Probleemiks on aga see, et äsja maha sadanud lumel on ainult ühed jäljed ja need on naise omad. Mõrvar oleks justkui majast minema hõljunud. Ometi on Poe täiesti kindel, et Estelle süüdi ei ole. Samal ajal tegutseb mõrvar, keda hakatakse kutsuma Bioloogiks. Ta saadab inimestele, kes on ühiskonnas skandaalse kuulsusega, kuivatatud lilleõisi ja mõni aeg pärast seda ohver sureb. Mitte keegi ei saa aru, kuidas ta suudab kõrgendatud valvega isolatsioonipalatisse paigutatud inimese mürgitada. See kõik pälvib avalikkuse tähelepanu, meedia on tagajalgadel, müüakse temaatilisi T-särke. Poe tegeleb ka selle juhtumiga ja lõpuks jooksevad mõlemad mõistatused omavahel kokku.  Selle raamatu väärtuseks on lisaks originaalsele loole hea mehelik huumor. Meesko

  Mingitel hetkedel oma elus puutume varem või hiljem kokku manipulaatoritega, inimestega, kellel on isiksusehäired. Stephanie Wood räägib selles raamatus oma loo. See ei ole romaan, kaugeltki mitte naistekas.  Wood on varases keskeas üksik naisajakirjanik, kes on pühendunud oma karjäärile, kuid igatseb päris tõelist armastust. Niisiis hakkab ta läbi kohtingusaidi endale kaaslast otsima. Ta kohtub Joega, lambakasvataja, kinnisvaraärimehe ja arhitektiga. Kuigi sisetunne annab märku, et midagi justkui ei klapi, tundub mees ikkagi igati usaldusväärne: tal on purunenud abielu, kaks varateismelist last, lambafarm kusagil maakohas ja ta ajab väga kõrgel tasemel kinnisvaraäri. Suhte arenedes hakkavad ilmnema asjaolud, mis tunduvad arusaamatud. Väga sageli, kui on kokku lepitud kohtumine, juhtub midagi: koer saab maolt hammustada, tütrel on astmahoog, endine naine läks hulluks, ärikõnelused kestavad pikemalt... vabandusi on lõputult. Aeg-ajalt kaob mees mitmeks päevaks, koguni nädalaks, ja tem

  Inimesed jagunevad kaheks: need, kes "eneseabiraamatuid" mitte mingil juhul ei loe ja need, kes Sharmat autori ja õpetajana väga hindavad. Igaühel on õigus oma arvamusele ja nii ongi hea.  Igast raamatust on midagi õppida ja mõnikord on hea teiste mõtteid varastada ja need päriselt enda omaks teha.  Loo raamiks on jutustus sellest, kuidas kaks inimest lähevad legendaarse esineja seminarile. Seal saavad nad kokku kodutuga, kes osutub miljardäriks. Mees kutsub nad - tegemist on ettevõtja ja kunstnikuga - oma villasse Mauritiusel ja hakkab neid õpetama. Raamatu sisu on õpetus, mida edasi antakse ja nagu pealkirjast välja võib lugeda: jutt käib varajasest ärkamisest ja esimeste hommikutundide kasutamisest. Mina ei hakka siin Sharma õpetust edasi andma, aga olen juba aastaid kell 5 ärganud. Sellele järgneb trenn, vaikne nohistamine iseendaga ja raamatulugemine. Lisaksin siia juurde ka kvaliteetse hommikusöögi. Just sellised pikad hommikud on parim aeg minu päevast. Ma olen puhan

  Variautor on inimene, kes kirjutab mõne tuntud persooni biograafiat. Ta töötab koos peategelasega, aga loo kirjutab üles tema. Samas ei ole tema nimi autorina raamatukaanel. Loo autoriks on see, kellest raamat räägib. Variautor saab oma töö eest lihtsalt rahal  Selle romaani peategelaseks on variautor, keda kutsutakse kirjutama lugu endisest peaministrist. Mees, kes enne teda sama tööd pidi tegema, suri arusaamatutel asjaoludel. Justkui oleks pidanud tegemist olema enesetapuga, aga laiba leiukoht kusagil rannal ei käi kuidagi kokku sealsete hoovustega.  Juba töö alguses ilmneb, et poliitik, kellega peaks hakkama koostööd tegema, on antud sõjakuritegude pärast Haagi kohtusse. See muudab olukorra pinevaks. Ühest küljest on kirjanik survestatud töö tähtajaga ja sellega kaasneva kolossaalse summaga, teisest küljest aga üritab ta mõista tõde. Nii hakkab ta hoopis uurima oma hukkunud eelkäija jälgi ja seab oma elu ohtu.  See on poliitiline põnevik ja selline žanr pole mulle kunagi istunud.

  Mäletan, et vanasti oli Mirabilia justkui kvaliteedimärk. Selles sarjas ilmunud raamatud olid eranditult kõik rohkem kui keskpärased. Seetõttu võtsingi selle raamatu kätte. Temaatika tundus huvitav, pealgi on tutvustuses toodud välja võrdlus Agatha Christiega, mis annab põhjust arvata, et tegemist on äärmiselt peene psühholoogilise mänguga. Paraku see siiski nii ei ole. Grupp koolikaaslasi läheb Šotimaal inimtühjas paigas asuvasse jahilossi uut aastat vastu võtma. Kooli lõpust on möödas kümmekond aastat, igaühel on oma elu, aga kokku saades võetakse ikka samad rollid, mis olid kooliajal. Kas pole tuttav? Olen käinud nii mõnelgi klassikokkutulekul ja just täpselt nii inimesed käituvad. Sõltumata sellest, kes nad hetkel on, võtavad nad tagasi kooliaegse rolli. See toimub kuidagi automaatselt, iseendale teadvustamata ja kõrvalt seda vaadata on kohati naljakas.  Üks seltskonnast leitakse surnuna ja näib, et tegemist on vägivaldse surmaga. Politsei kohale tulla ei saa, sest ilm on kehv ja

  Wikipedia annab teada, et see romaan on žanrilt nordic noir ja et see on saanud Klaasist Võtme auhinna. Iseenesest fakt, et romaani kohta on eestikeelses Wikipedias eraldi artikkel, on tähelepanuväärne. Ja see lugu on seda väärt. Tegemist on paksu ja raskesti loetava raamatuga, mida ühe ampsuga läbi ei võta. Samas ei saa ka lugemisse pikki vahesid jätta, sest ülesehitus on sedavõrd keeruline, et pärast pikemat pausi ei saa enam mitte millestki aru. Kogu lugu valgustatakse erinevate inimeste vaatenurkadest, sisse on pikitud rohkelt põikeid aastatetagustesse sündmustesse. On aasta 1961, Kongslundi väikelastekodu beebidetoas on seitse last. Kõik lapsed adopteeritakse ja nelikümmend aastat hiljem viivad asjaolud nad jälle kokku. Igaüks neist tunneb mingil määral pettumust, justkui kasuvanemad oleks neile valetanud, igaüks neist tahab teada oma tõelist päritolu. Aga asjad on keerulisemad, kui nad oskavad arvata.  Kongslundi lastekodu on luksuslik koht, mida peetakse ülal maksumaksja rahag

  Mõni aeg tagasi sain regulaarse liikumisega emotsionaalsest madalseisust üle. Mind jäi vaevama küsimus, mis siis täpselt toimus. Mis muutus mu peas? Ja miks on nii, et kui jätan hommikutrenni vahele, läheb kogu päev aia taha? Vastused leidsin ANDERS HANSENI RAAMATUST „TUGEV AJU“. Piirdun isu tekitamiseks siinkohal vaid mõne mõttega, sest kui tahaksin välja öelda kõik, mida teada sain, kujuneks mu postitus ülipikaks. Miks me oleme laisad? Miks nii paljudele meeldib diivanil lesida, telekat vaadata ja midagi head suhu pista? Autor toob siin välja järgmise hüpoteesi. Inimese aju ei arene sama kiiresti kui elukeskkond. Kütid-korilased pidid energiat kokku hoidma ja võimalusel midagi rammusat sööma – ja seda nii palju kui hetkel oli. Sest keegi ei teadnud, millal jälle saab ja siis tulid üleliigsed varud kehas mängu. Seesama küttide aju töötab meis endiselt, aga tänapäeva külluse juures hakkab see meile vastu töötama. Ja ka toiduvalikud on teised. Miks me pärast trenni rahulolu tunn

  Daisy sündis raske südamerikkega. Ainus, kes temast näib hoolivat, on tema vanaema. Vanaproua 80. juubelile tuleb kogu pere. See on äärmiselt kirju seltskond, kes omavahel sugugi läbi ei saa. Igaüks on omaette isiksus. Kunagi ammu on vanaemale ennustatud, et ta sureb kaheksakümneselt. Ja siis keskööl ongi vanaema ootamatult surnud. Pidu toimub vanaema kodus Cornwallis, saarel, kust tõusuajal minema ei pääse. Ja nii istubki kogu perekond hommikuni lõksus. Ja telefoniühendust ka ei ole... Aga siis järgneb teine surm, kolmaski veel... Tundub, nagu liiguks keegi majas ringi ja notiks kogu perekonna maha. Ikka üks igal tunnil. Asja teeb dramaatiliseks see, et kogu tegevus toimub haloweeniööl. Kõik õudusjutule omased tavalised elemendid on siin esindatud.  Lugu ise on üsna klassikaline ja lihtsakoeline õudusjutt. Lihtsalt üks lihtne lugemispuhkus. Aga loo lõpp on mõnevõrra ootamatu. Mis siis juhtub, kui elu ja surm lootusetult sassi lähevad?

  Mõnikord ei oskagi selgitada, miks raamat on hea. Lihtsalt on. Ja mingit põhjendust ei olegi. Selle romaani lugemine on puhas nauding. Seda tuleb teha aeglaselt ja mõnuga, sest muidu võib mõni piisk kaduma minna. Ja kogu lugemise ajal on kõrvus prantsuse keele kõla, selline mahe, nagu taustamuusika.  Poeesia ei ole peidus dramaatilistes sündmustes ja erilistes inimestes, vaid lihtsate inimeste lihtsates eludes. Ja ikkagi on igaühe elu eriline, ükskõik kui tasane ja tiksuv ta siis ka ei oleks. Selles loos põimuvad erinevate inimeste elulood, saades kokku üheks suureks Looks.  Violette Toussaint on ühes väikelinnas kalmistuvaht. Iga päev puutub ta kokku surmaga. Päevil, mil pole matust, hooldab ta inimeste haudu. Ta teab iga hauda nimepidi, ta teab paljude seal puhkavate inimeste lugusid.  "Mu naabrirahvas ei lähe verest välja. Neil pole muresid, nad ei armu, ei näri küüsi, ei usu juhustesse, ei anna lubadusi, ei lärma, neil pole sotsiaalkindlustust, nad ei nuta, ei otsi oma võtme

  Kuigi kaanel on naisterahva nimi, oli lugedes kogu aeg tunne, et autor on mees. See on krimiromaani ja paroodia piiril olev lugu. Ja selles on nii palju just mehelikku huumorit. Lugedes kerkivad üles mingid paralleelid Jonas Jonassoni lugudega, sest situatsioonid, millesse peategelane ennast paneb, on kohati ikka väga jaburad.  Peategelaseks on vana mees, kes kuulub minekukaaslaste gruppi. Minekukaaslased on inimesed, kes oma juuresviibimisega toetavad vabatahtlikult parandamatult haigeid, kes enam elada ei taha ja otsustavad endalt elu võtta. Seejuures ei tohi nad oma aktiivsusega asjale mitte mingil moel kaasa aidata, nad on lihtsalt juures, kui enesetapp teos saab.  Aga juhtub nii, et kogemata sureb vale inimene ja seda võib kvalifitseerida mõrvaks. Nii satub vanamees kahtlusaluste nimekirja, ta on tahtmatult sooritanud mõrva. Ühest küljest ta kahetseb ja plaanib ennast üles anda, aga teisest küljest tahaks ka oma asju edasi ajada. Olukord on ülimalt jabur. Loomulikult selgub, et

  Dunkerlandi sarja eelmine osa lõppes nii, et lausa kutsus järgmist lugema. Ma ei tea, kas asi on selles, et teema ja tegelased on minu jaoks ammendunud, aga see romaan enam niimoodi ei köitnud. Tegelased on kõik samad, ikka pusivad nad oma elude kallal. Ja seekord toimub kogu tegevus pandeemia ajal. See on vist esimene minu loetud raamat, millesse pandeemia on sisse kirjutatud. Ikka siin-seal tulevad ette piirangud toidukohtades, maskikandmise kohustus ja raskused ettevõtete püstihoidmisel.  Karen Eiken on lapsepuhkusel, aga ta kutsutakse ühe hilisteismelise poisi uppumissurma uurima. Paar päeva hiljem leitakse ka üks tapetud tüdruk. Ohvrid on ühevanused. Kuna uppunud poisi puhul mõrva ei kahtlustata, siis hoitakse uurimised lahus. Lõpuks saavad nad ikkagi kokku. Uurimise käigus on kõvasti märulit ja kirge, nii et igav ei ole. Adolfssoni eesti keeles ilmunud raamatud on mul nüüd kõik läbi loetud. Ja hea on. 

  Kes mu juustu siis ära näppas? Spencer Johnson kirjutab lihtsa loo abil lahti inimeste hoiakud ja harjumused. Mis siis meiega juhtub, kui kõik ei ole enam vanaviisi ja me peame loobuma millestki, mis on meile harjumuspärane?  Raamatu tuumaks on mõistujutt, mis on pandud raamidesse. Grupp inimesi saab klassikokkutulekul jälle omavahel jutu peale ja igaüks räägib alguses sellest, kui hästi tal on läinud, aga hiljem selgub, et igaühel on seljataga mingi pettumus. Asjad ei lähe nii, nagu nad tahavad. Alati tuleb millestki loobuda. Ja siis räägib üks mees mõistujutu. Ühes labürindis elavad kaks hiirt ja kaks mini-inimest. Siin-seal on juustuladu ja mida suurem see on, seda parem. Aga hiired ja inimesed käituvad erinevalt. Hiired on alati valmis ootamatusteks, aga inimesed hakkavad juustu enda omaks pidama ja usuvad, et see on nende oma. Aga siis äkki saab suur juustuladu tühjaks ja puhkeb paanika. Hiired ei tee asjast probleemi ja asuvad uutele otsingutele, aga inimesed on nõutud. Siit tu

  Ma ei ole ammu enam midagi nii tõsist ja nii head lugenud. Ja kui raamatu tagakaanel ei oleks märgitud, et tegemist on autori debüütteosega, siis ei oskaks seda iialgi arvata. See on nii terviklik, tasakaalus ja küps. Selles on nii palju erinevaid tasandeid ja see lugu ei lähe venima. Mida lõpule lähemale, seda suuremaks naudinguks lugemine muutub. Justkui kahjugi, et läbi sai... Markus kolib 1983. aastal koos perega Helsinkist Berliini, olles seal väliskorrespondendiks. Ja mees usub, et sotsialism on ainuõige maailmakorraldus, millest ei saa loobuda. Aga siis pöördub kogu tema elu pea peale, sest tema ellu ilmub veel üks naine... Pärast isa surma 2011 leiab Vilja - Markuse tütar - tühjaks jäänud korterit koristades paki armastuskirju kelleltki Margotilt. Kirjad on adresseeritud Erichile. Vilja hakkab asja uurima ja selgub, et kirjutaja räägib kellestki Tüdrukust, kelles Vilja tunneb ära iseenda. Naine otsustab asjasse selgust saada ning asub jälgi ajama. Kes on Margot? Kes on Erich?

  Võtsin selle raamatu kätte eelarvamusega. Mulle näis, et tegemist on ärihai suurustlemisega, ja see ei ole asi, mis mind köidaks. Tegelikult tahtsin lugedes, et see raamat ei saakski otsa. Ja seda ma maha ei müü, sest mingi aja pärast tahan seda kindlasti uuesti lugeda.  Phil Knight räägib Nike kaubamärgi algusaegadest. Ta räägib oma ümbermaailmareisit, suurest unistusest ja teekonnast, mis viis läbimurdeni. Aga selleni oli keeruline. Mulle ettevõtjana tulid paljud olukorrad tuttavad ette ja see on lohutav: ka teistel on samad probleemid. Ilmselt käivad need vaba ettevõtlusega kaasas. Nagu näiteks see, et äripartnerid ei pea oma lubadustest kinni. Või see, et tarbija ootab kaupa, aga see viibib kusagil ja ei jõua õigeks ajaks kohale. Või see, et ettevõtte laiendamiseks on pidevalt vaja kapitali ja seda pole lihtne leida.  Aga see raamat ei ole rahast, vaid meeskonnavaimust. Keskne on see, kuidas Nike meeskond luuakse ja kuidas näiliselt kamp veidrikke ikkagi suurepärast koostööd teeb

  See on justkui kriminull ja ei ole ka. See on õnnetute laste lugu. Ja lugu sellest, kuidas raha inimesed lolliks ajab.  "Beatrice" on Lina Bengtsdotteri kolmas raamat. Kõigi romaanide ühine joon on see, et pealkirjaks on naisenimi, tegevus toimub ümber noorte tüdrukute ja kesksel kohal on Gullspangi väikelinn. Beatrice on üheksakuune beebi, kes kaob. Uurija Charlie Lager on pärit samas väikelinnast, aga elab ja töötab Stockholmis. Ka seekord peab ta kolleegidele appi minema. Ja ka seekord painab teda ema Betty ja selle esivanemad. Charliel on alkoholiprobleemid, ta tassib suvalisi mehi koju, tal on mitmed foobiad - üleüldse on ta oma eluga kõvasti kimpus. Aga sellegipoolest on tema kinnismõtteks laps üles leida.  Paralleelselt kadumislooga toimub tegevus ühes lastekodus. Alguses ei olegi mõistetav, kuidas need kaks lugu omavahel kokku sobivad. Gullspangist päriti Sara viiakse sinna ja ta peab elama ühes toas kellegi Loga. Loomulikult saavad lõpuks need kaks lugu kokku, aga

  Camdeni surnukuuri vanemlaborant Cassie Raven on üks kummaline kuju. Vähe sellest, et ta on tätoveeringute ja kehaneetidega mustapäine noor naine, kes on kimpus viinaga. Lisaks kõigele räägib ta ka surnutega. Selles loos annab tema vanaema pärast insulti teada, et Cassie vanemad ei surnudki autoõnnetuses. Hoopis isa olevat tapnud ema ja läinud eluaegsesse vangistusse. Niisiis saab Cassie teada, et ta isa on elus. Pealegi on mees ennetähtaegselt vabanenud.  Cassie võtab endale pähe, et kohus tegi ülekohtuse otsuse ja tapja on keegi teine. Ta asub omal käel asja uurima. Juba varasemast on tal olnud kokkupuude seersand Flytega ja temalt palub ta info hankimisel abi. Lugu kisub väga segaseks, mängu tuleb mitmeid kõrvaltegelasi, kellel kõigil on lähiminevikus isiklik kokkupuude surmaga. Loomulikult jõuab Cassie lõpuks tõeni ja nii, nagu sedasorti raamatutele kohane, on lõpus ikka väike märul ka.  Selle raamatu peategelane ei ole Cassie. Peategelaseks on hoopis Surm, aga seda ei näidata si

  Hakkasin raamatut lugema ja umbes viiekümnendal leheküljel taipasin, et olen paar aastat tagasi seda lugenud. Üks situatsioon oli lihtsalt niivõrd eriline ja äratuntav. See oli niisugune: üks ema väljub korraks rongist ja jätab oma lapse magama. Loomulikult on tal plaanis lihtsalt hetkeks välja hüpata ja kohe tagasi tulla. Aga siis palub temalt abi üks naine, kelle koer on krampides. Ja nii sõidabki laps rongiga edasi, aga ema jääb maha. Kui rong Stockholmi jõuab, on laps kadunud.  Kuigi teadsin, et olen seda lugenud, ei saanud ma ikkagi raamatut käest ära panna. See on kvaliteedimärk. Või on mul siis hoopiski halb mälu? Tegelikult teadsin üldjoontes, kuidas lugu lõpeb, nii et kaldub ikkagi arvama, et tegemist on hea raamatuga.  See on krimilugu, üks paljudest. Aga ta on kirjutatud kuidagi elegantselt, puhtas stiilis. Ka veriseid lugusid saab kirjutada elegantseks. Siinkohal ei hakka ma jällegi kõike ümber jutustama. Sellel lugemisel köitis mind hoopiski meeskonnatöö. Hulk politseini

  Vähe on neid raamatuid, mida tasub mitu korda lugeda. Ma ei tea, mitmendat korda ma juba "Alkeemikut" loen. Ilmselt rohkem kui viiendat ja vähem kui kümnendat. Ma tean selle sisu peast, aga mingil hetkel tuleb jälle "Alkeemiku" isu - ja ma loen seda jälle. See on niisugune raamat, millest iga kord nopid välja just selle, mis praegusel hetkel vajalik.  See on mõistujutt, mille ridade vahele on palju peidetud. Jah, seda võib lugeda lihtsalt loona, aga siit võib leida midagi muud, seda, mis pole sõnadesse pandav. See on lugu inimeseks-olemisest, armastusest ja Oma Loo otsimisest. Tavaliselt tunnistame me alles kellegi kirstu kõrval, et see inimene elas mingit lugu. Aga iseenda loo peale me ei mõtle. Aga mis lugu ma siis elan? Millist teed käin ja mis on mu püüdlused? Ja kui palju ma seda kõike peaks juhtima? Sageli on nii, et tahame midagi saavutada ning selleni jõudmine on teekond. Ja kui oleme jõudnud lõpp-punti, siis selgub, et see kõik on olnud siinsamas, me liht

  See siin ei ole mingi arvustus. Selliseid raamatuid ei saa arvustada, need liigituvad igasugustest kategooriatest väljapoole. Küsimus on lihtsalt selles, kas lugeja võtab neid tõsiselt või mitte. Aga fakt on ju see, et igaühel on keha, emotsioonid ja mõtted. Ja igaühel on intellekt ja omaenda mina. Aga kus need kaks viimast on? Äkki on kadunud? Ilmselt enamusel ongi. Mõni tahab need üles leida, mõni mitte. Kui oled harjunud ringi tormama, pea tuult täis, siis on valus küll, aga midagi muuta ka ei julge. Ebamugav ju.  Aga ebamugav on nii või teisiti. Äkki oleks mõistlikum teha mõned valuvõtted, et endaga paremini läbi saama hakata. Iseendaga läbisaamine on elus vast kõige keerulisem. Öeldakse, et kõik inimesed sünnivad, surevad ja peavad nende kahe sündmuse vahel iseendaga elama. Tüütutest kaaslastest on võimalik hea tahtmise korral vabaneda, aga iseendast mitte. Ja see on probleem. Mida vanemaks me saame, seda rohkem taaka endaga kanname. Kõikvõimalikud seosed ja skeemid, mis pärivad

  Ma olen neid Doggerlandi raamatuid täitsa tagurpidi lugenud. See on nüüd siis vist esimene. Muidu oli kogu aeg küsimus, kuidas Kareni koju on saanud kolleegi tütar Sigrid ja kodutu muusik Leo. Siit tuleb see nüüd lõpuks välja. Ja veider on see, et lugem hakates tundus stiil kuidagi värske, justkui ma polekski varem selle kirjaniku raamatuid lugenud. Järelikult sobib.  Doggerland on väljamõeldud saarestik kusagil Põhjameres Inglismaa ja Taani vahel. Nii, nagu Põhjamaade krimile omane, on esindatud kaks elementi: tubli naispolitseinik ja veidi karmivõitu rand. Need lihtsalt peavad olema. Aga lugu ise on huvitava ülesehitusega ja lõpplahendus mõnevõrra ootamatu. Sellist varianti ei osanud lugedes küll arvata.  Karen magab purjus peaga kogemata oma ülemusega, kes on ülbe naistevihkaja. Hommikul hiilib ta hotellist välja ja loomulikult kahetseb oma tegu. Samal hommikul tapetakse sama ülemuse endine naine. Kuna ülemus ei saa juhtumi uurimist juhtida, siis peab seda tegema Karen. Aga väga k

  Jonas Jonasson on värvikate tegelaskujude loomise meister. Tema raamatute võlu ei seisne niivõrd tegevuses, kuivõrd just tegelastes, kes tema loodud seiklustesse sattuvad. Ja see raamat ei ole erand. Kui "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja..." on uudne ja värske, algusest lõpuni, siis järgnevad raamatud ei paku tegevuse osas suuri üllatusi: jaburad ja mingit otsa pidi poliitilised sündmused, mis viivad absurdsuseni. Aga tegelaskujud - see on pärl. Siin nad on: Idioot. Johan, lapsest peale suure venna poolt ära lollitatud ja taga kiusatud ilma, et ta ise sellest aru saaks. Kogu elu on talle sisendatud, et ta on täielik idioot ja sellena ta ka käitub. Ta ei tule toime postiljoniametiga, sest lihtsalt eksib linnas ära. Ta ei tea, et Rooma ei asugi Hispaanias. Ta ei õpi kunagi autot juhtima, sest ringristmikul keerab ta vasakule ja ajab piduri- ning gaasipedaali jätkuvalt segamini (tean teisigi, kes garaažiukse koos piitadega sedasi maha on sõitnud).  Kogu elu on ta oma vend

  Mul on hüpnoositeemaga mingi suhe tekkinud. Juba mitmendat raamatut järjest jookseb see läbi.  Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajapunktis. Üks professor korraldab ülikoolis tudengitele eksperimendi, milles on vabatahtlikult nõus osalema ainult kaks üliõpilast. Katse sisu seisneb selles, et üliõpilased peavad läbi lugema ühe vana haigusloo. Ja raamatu sisu ongi just nimelt see dokument.  Klassikalises mõttes ei ole tegemist haiguslooga, see on sündmuste kirjeldus ühes elitaarses hooldekodust ühe ööpäeva vältel. Ja seal juhtuvad koledad asjad. Mees, keda kutsutakse Kaspariks,  leitakse sissesõiduteelt mälukaotusega. Oma õiget nime ega eelnenud elu ta ei mäleta. Samal ajal hakkavad majas juhtuma veidrad asjad. Mõni patsient põgeneb, mõni kaob sootuks, peaarst tapetakse... Üks paras märul on lahti. Kaspar üritab aru saada, mis toimub ja kes seda kõike korraldab. Paralleelselt sellega üritab ta välja selgitada, kes ta päriselt on. Aeg-ajalt kerkivad ta mälus esile pildid minevi

  Raamatu peategelane Harriet on politseitöötaja, kuid tal on sotsiaaltöö haridus. Seega ei saa ta päris täievolilise politseinikuna toimetada, paljudele õigustele puudub tal juurdepääs. Ta saab oma kodukohas Lervikenis tööd ja asub elama isa juurde. Juba esimesel tööpäeval avastatakse muidu nii rahulikus kandis mõrv. Mõisast leitakse naise laip. Mõni aeg hiljem tapetakse ka üks teismeline poiss, kes arvatavasti oli esimese mõrva pealtnägija.  Harriet on uurimisgruppi sulandumisega hädas, tema ülemus on ülimalt ebasõbralik ja ei lase tal paljusid toiminguid teha. Nii taandatakse ta pelgalt erinevaid registreid ja mobiiliväljavõtteid läbi kammima. Samas on ta selles kandis veetnud lapsepõlve, seega teab hästi kohalikke olusid. Nii topibki ta tööväliselt oma nina igale poole ja avastab asju, mis ilma temata päevavalgele poleks tulnud.  Loomulikult ei puudu ühel korralikul peategelasel ka eraelu. Tema emeriitprofessorist isa hakkab vananedes mälu kaotama ja teeb imelikke asju. Nii pendeld

  Jälle üks audioraamat. Olen avastanud selle kuulamiseks aina uusi võimalusi. Viimasel ajal panen hommikuse trenni ajaks klapid pähe ja nii saabki korraga trenn tehtud ja raamat loetud.  Olen varem ka Kepleri raamatuid lugenud ja nendes sisalduv pinge meeldib mulle. Ma ei tea, kas asi on selles, et nüüd oli tegemist lugemise asemel kuulamisega, aga see lugu tundus kuidagi eriti raju märul. Ei saagi päriselt öelda, kas see on krimi või pigem lihtsalt põnevik. Aga mõrvad ju on ja tegija leitakse ka üles.  Tegemist on Joona Linna sarja raamatuga. Alguses tundub, et Linnat ei olegi, sest vihjatakse tema surmale. Kusagil kolmandiku peal ilmub ta siiski välja ja asub otsima kedagi, kes stalgib naisi, paneb videod internetti üles ja siis tapab nad. Siin on niipalju  vihjeid ja saladusi ning süüdlase leidmine on üks paras mõistatus.  Loomulikult ületab Linna igasugused politseitöö piirid ja läheb vastuollu seadusega, et süüdlane leida. Ja paras tegu on politseile selgeks teha, et nad eksivad.

  Raamat on kirjutatud filmi põhjal - seega film oli enne raamatut. Ma ei ole filmi näinud, aga lugedes on tunne, justkui vaatakski filmi. See on ülilihtne lugemine, just paras suvepäeval aeda kaasa võtta ja linnulaulu saatel lugeda.  Raamat räägib Gustave Eiffelist ja tema torni valmimisest. Aga see ei ole pelgalt insenerteaduslik romaan, pigem on tegemist kirgliku armastuslooga. Eiffel on alustamas torni ehitamist, kui kohtab oma kakskümmend viis aastat tagasi kaotatud armastust. Siit saab alguse kirg, mida insener väljendab oma tornis. See on A-täht, samas matkib oma kumerustega naiselikke jooni.  Raamatu sündmused kulgevadki paralleelselt kahes ajastus, nii et lugeja saab samm-sammult teada, mis siis varem juhtus. Selles on intriigi, draamat, traagikat - kõike, mida ühes ajaloolises fiktsioonis olema peab. Ja ülesehitus on täpselt selline, nagu filmis: alguses idüll, siis takistused ja meeleheide, siis justkui lahendus, siis jälle takistused... ja siis kibedusega segatud võidurõõm.

Selles maailmas on huvitav vastuolu. Ühest küljest on tervisekultus omandanud enneolematud mõõtmed, teisest küljest püüavad toiduainetetootjad meile maha müüa puhast rämpsu. Mõlemate taga on suur äri ja koos toimivad nad suurepäraselt. Nende vahele jääb segaduses inimene, kellele pidevalt sisendatakse, et elagu tervislikult, aga poodi minnes sirutub käsi ikkagi justkui iseenesest millegi maitsva ja ebatervisliku järele. Sellele lisanduvad veel rohked müügimüüdid, mis teatavad, et just see toode on imeliselt tervislik. Ja nii me siis olemegi segaduses, et mis on õige ja mis vale. Fakt on see, et me ei saa oma keha olukorda meditsiinisüsteemi vastutusele anda, vaid peame ise selle eest hoolitsema. Aga kuidas? Viimasel ajal on ilmunud rohkelt raamatuid sellest, kuidas ise oma tervise eest hoolt kanda. Ka see tekitab segadust: kellel siis ikkagi on õigus ja milline uus teooria peab päriselt paika? Tahaks ju tervena elada, aga ei oska. Tundub, justkui oleks inimkeha viimase paari aastakümne

  Proovisin, kuidas Mirko töötab ja panin ennast audioraamatu laenutusjärjekorda. Kaks kuud läks mööda ja ma olin ammu käega löönud, sest arvasin, et see keskkond ei toimi. Eelmisel nädalal oli mu postkastis üllatuskiri, et raamat on laenutuseks vaba.  Ausalt öeldes oli veider raamatut niimoodi võtta. Lugemiseks seda ju nimetada ei saa, pigem võtmiseks. Sain kuulamise kõrvalt ühe tellitud vaiba lõpuks valmis heegeldada, nii et kokkuvõttes oli kõik hea. Lihtsalt kohati oli keeruline tegevust jälgida ja aru saada, kes on kes. Ei ole harjunud kuulama ja nimede kirjapilt annab asjas orienteerumisel palju juurde. Aga ikkagi on tore, kui keegi sulle ette loeb. Nagu unejuttu või nii... See lugu on üks paras pundar, kus erinevad tegevusliinid omavahel põimuvad ja lõpuks üheks saavad. On kriminaaluurija (muidugi naine), kellel on jalad otsast raiutud ja siis tagasi õmmeldud, on kaks eradetektiivi, kes teda uurimisel aitavad ja nende ümber kogu märul käib. Keegi tapab igal kuul viiendal kuupäeva