Meri Valkama. Sinu Margot

 

Ma ei ole ammu enam midagi nii tõsist ja nii head lugenud. Ja kui raamatu tagakaanel ei oleks märgitud, et tegemist on autori debüütteosega, siis ei oskaks seda iialgi arvata. See on nii terviklik, tasakaalus ja küps. Selles on nii palju erinevaid tasandeid ja see lugu ei lähe venima. Mida lõpule lähemale, seda suuremaks naudinguks lugemine muutub. Justkui kahjugi, et läbi sai...

Markus kolib 1983. aastal koos perega Helsinkist Berliini, olles seal väliskorrespondendiks. Ja mees usub, et sotsialism on ainuõige maailmakorraldus, millest ei saa loobuda. Aga siis pöördub kogu tema elu pea peale, sest tema ellu ilmub veel üks naine...

Pärast isa surma 2011 leiab Vilja - Markuse tütar - tühjaks jäänud korterit koristades paki armastuskirju kelleltki Margotilt. Kirjad on adresseeritud Erichile. Vilja hakkab asja uurima ja selgub, et kirjutaja räägib kellestki Tüdrukust, kelles Vilja tunneb ära iseenda. Naine otsustab asjasse selgust saada ning asub jälgi ajama. Kes on Margot? Kes on Erich? Miks räägib Margot temast niisuguse igatsuse ja hellusega? Mis õieti juhtus? Vilja sõidab Berliini, põikab läbi Ukrainast ja jõuab läbi Soome tagasi Saksamaale. Ta kaevab järelejätmatult minevikus, lõppeks ei suuda ta mõista, kes ta on ja millised on ta juured. 

Küsimus, kas ja miks on põhjust üldse minevikus tuhnida, kerkib raamatus pidevalt esile. Paljud lähikondlased ei mäleta, paljud aga lihtsalt suruvad valusad mälestused alla. Aga Vilja ei saa teisiti. Ta peab lõpuni minema. 

Pideva kõrvalliinina jookseb läbi Saksamaade ühinemise küsimus. Kui meile on alles jäänud pigem lihtsustatud vaatepunkt sellest sündmusest, siis siin toob autor välja hoopiski kannatused ja segaduse, mille ühinemine endise DDR-i elanikele kaasa tõi. Ja see ei pruugi olla roosiline, et kõik ilus, hea ja läänelik jõudis äkki nendeni ja paradiis oligi korraga käes. Asjad on palju keerulisemad ja korraks esitab autor küsimuse, kas see oli ühinemine või lõhkumine...

Ja siis see armastuslugu. Lihtsalt inimesed, nende tunded ja püüdlused, sõltumata poliitilisest olukorrast ja vahemaast. Inimesed jäävad alati inimesteks. Korraks esitab Markus endale küsimuse, kas mingi otsus saab olla üheaegselt parim valik ja elu suurim viga. Mõnikord ei olegi häid valikuid ja sellest kasvab välja otsustamatus, hirm teha valikuid. Ja reeglina jääb inimene niimoodi kõigest ilma.

See ei ole kindlasti naistekas. See ei ole ka poliitiline romaan. Ja ajalooromaan ka mitte. See on midagi enamat.