Lina Bengtsdotter. Beatrice

 

See on justkui kriminull ja ei ole ka. See on õnnetute laste lugu. Ja lugu sellest, kuidas raha inimesed lolliks ajab. 

"Beatrice" on Lina Bengtsdotteri kolmas raamat. Kõigi romaanide ühine joon on see, et pealkirjaks on naisenimi, tegevus toimub ümber noorte tüdrukute ja kesksel kohal on Gullspangi väikelinn. Beatrice on üheksakuune beebi, kes kaob. Uurija Charlie Lager on pärit samas väikelinnast, aga elab ja töötab Stockholmis. Ka seekord peab ta kolleegidele appi minema. Ja ka seekord painab teda ema Betty ja selle esivanemad. Charliel on alkoholiprobleemid, ta tassib suvalisi mehi koju, tal on mitmed foobiad - üleüldse on ta oma eluga kõvasti kimpus. Aga sellegipoolest on tema kinnismõtteks laps üles leida. 

Paralleelselt kadumislooga toimub tegevus ühes lastekodus. Alguses ei olegi mõistetav, kuidas need kaks lugu omavahel kokku sobivad. Gullspangist päriti Sara viiakse sinna ja ta peab elama ühes toas kellegi Loga. Loomulikult saavad lõpuks need kaks lugu kokku, aga uurimise käigus on nii palju valetamist ja varjamist, et tõe väljaselgitamine on paras peavalu. 

Selles loos on nii palju õnnetuid lapsi, aga ometi on see hea. Ja kui Bengstdotter ei oleks hea, ega ma siis tema kolmandat raamatut ei loeks. Kaks esimest on läbi loetud.