Belinda Bauer. Minek

 

Kuigi kaanel on naisterahva nimi, oli lugedes kogu aeg tunne, et autor on mees. See on krimiromaani ja paroodia piiril olev lugu. Ja selles on nii palju just mehelikku huumorit. Lugedes kerkivad üles mingid paralleelid Jonas Jonassoni lugudega, sest situatsioonid, millesse peategelane ennast paneb, on kohati ikka väga jaburad. 

Peategelaseks on vana mees, kes kuulub minekukaaslaste gruppi. Minekukaaslased on inimesed, kes oma juuresviibimisega toetavad vabatahtlikult parandamatult haigeid, kes enam elada ei taha ja otsustavad endalt elu võtta. Seejuures ei tohi nad oma aktiivsusega asjale mitte mingil moel kaasa aidata, nad on lihtsalt juures, kui enesetapp teos saab. 

Aga juhtub nii, et kogemata sureb vale inimene ja seda võib kvalifitseerida mõrvaks. Nii satub vanamees kahtlusaluste nimekirja, ta on tahtmatult sooritanud mõrva. Ühest küljest ta kahetseb ja plaanib ennast üles anda, aga teisest küljest tahaks ka oma asju edasi ajada. Olukord on ülimalt jabur. Loomulikult selgub, et mõrv see ongi, aga kogu tegevus on seotud petuskeemiga ja olukord pöördub pea peale. Ja tegelased, kes alguses tunduvad pahad, võivad olla head - ja vastupidi. 

See on ülimalt peenelt kirjutatud omapärane lugu, mis väljub kõikidest klassikalise krimiromaani raamidest ja mulle see meeldib.