Belinda Bauer. Minek

 

Kuigi kaanel on naisterahva nimi, oli lugedes kogu aeg tunne, et autor on mees. See on krimiromaani ja paroodia piiril olev lugu. Ja selles on nii palju just mehelikku huumorit. Lugedes kerkivad üles mingid paralleelid Jonas Jonassoni lugudega, sest situatsioonid, millesse peategelane ennast paneb, on kohati ikka väga jaburad. 
Peategelaseks on vana mees, kes kuulub minekukaaslaste gruppi. Minekukaaslased on inimesed, kes oma juuresviibimisega toetavad vabatahtlikult parandamatult haigeid, kes enam elada ei taha ja otsustavad endalt elu võtta. Seejuures ei tohi nad oma aktiivsusega asjale mitte mingil moel kaasa aidata, nad on lihtsalt juures, kui enesetapp teos saab. 
Aga juhtub nii, et kogemata sureb vale inimene ja seda võib kvalifitseerida mõrvaks. Nii satub vanamees kahtlusaluste nimekirja, ta on tahtmatult sooritanud mõrva. Ühest küljest ta kahetseb ja plaanib ennast üles anda, aga teisest küljest tahaks ka oma asju edasi ajada. Olukord on ülimalt jabur. Loomulikult selgub, et mõrv see ongi, aga kogu tegevus on seotud petuskeemiga ja olukord pöördub pea peale. Ja tegelased, kes alguses tunduvad pahad, võivad olla head - ja vastupidi. 
See on ülimalt peenelt kirjutatud omapärane lugu, mis väljub kõikidest klassikalise krimiromaani raamidest ja mulle see meeldib. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Jonas Jonasson. Prohvet ja idioot

Kujutis
  Jonas Jonasson on värvikate tegelaskujude loomise meister. Tema raamatute võlu ei seisne niivõrd tegevuses, kuivõrd just tegelastes, kes tema loodud seiklustesse sattuvad. Ja see raamat ei ole erand. Kui "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja..." on uudne ja värske, algusest lõpuni, siis järgnevad raamatud ei paku tegevuse osas suuri üllatusi: jaburad ja mingit otsa pidi poliitilised sündmused, mis viivad absurdsuseni. Aga tegelaskujud - see on pärl. Siin nad on: Idioot. Johan, lapsest peale suure venna poolt ära lollitatud ja taga kiusatud ilma, et ta ise sellest aru saaks. Kogu elu on talle sisendatud, et ta on täielik idioot ja sellena ta ka käitub. Ta ei tule toime postiljoniametiga, sest lihtsalt eksib linnas ära. Ta ei tea, et Rooma ei asugi Hispaanias. Ta ei õpi kunagi autot juhtima, sest ringristmikul keerab ta vasakule ja ajab piduri- ning gaasipedaali jätkuvalt segamini (tean teisigi, kes garaažiukse koos piitadega sedasi maha on sõitnud).  Kogu elu on ta oma vend
Lisateave