Maria Adolfsson. Äikesetuul
Dunkerlandi sarja eelmine osa lõppes nii, et lausa kutsus järgmist lugema. Ma ei tea, kas asi on selles, et teema ja tegelased on minu jaoks ammendunud, aga see romaan enam niimoodi ei köitnud. Tegelased on kõik samad, ikka pusivad nad oma elude kallal. Ja seekord toimub kogu tegevus pandeemia ajal. See on vist esimene minu loetud raamat, millesse pandeemia on sisse kirjutatud. Ikka siin-seal tulevad ette piirangud toidukohtades, maskikandmise kohustus ja raskused ettevõtete püstihoidmisel.
Karen Eiken on lapsepuhkusel, aga ta kutsutakse ühe hilisteismelise poisi uppumissurma uurima. Paar päeva hiljem leitakse ka üks tapetud tüdruk. Ohvrid on ühevanused. Kuna uppunud poisi puhul mõrva ei kahtlustata, siis hoitakse uurimised lahus. Lõpuks saavad nad ikkagi kokku. Uurimise käigus on kõvasti märulit ja kirge, nii et igav ei ole.
Adolfssoni eesti keeles ilmunud raamatud on mul nüüd kõik läbi loetud. Ja hea on.
Kommentaarid
Postita kommentaar