Raamatukoi lugemislood

  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...

  Viimasel ajal on krimikirjanduses hakatud teatud tüüpi teoseid tähistama mõistega Nordic noir. Ei saagi täpselt aru, millised põhjamaade romaanid selle mõiste alla kvalifitseeruvad ja millised mitte. Kas piisab sellest, kui tegevus toimub karges pimedas kliimas ja mängus on mingi kaugest minevikust tulenev müstiline salapära? Aga tegelikult on igasugune klassifitseerimine nagunii tinglik, oluline on pigem raamat ise. Selle romaani puhul ei tekkinud tunnet, et seda ei saaks käest ära panna. Kuidagi tiksuv ja rahulik oli see kõik. Oli nagu laipu, aga mingi jahedus käis selle kõigega kaasas. Kirge justkui ei olnud. Ja samas ei saanud ka lõpuni lugemata jätta, sest ikkagi säilis uudishimu, kuidas täiesti erinevate inimeste surmad omavahel seotud on.  Mõni tegelaskuju oli päris värvikas. Näiteks Jakob, Soomest Islandile tulnud politseipraktikant, kelle hobiks on islandi kampsunite kudumine. Meeskudujaid leiab harva, veel vähem politseinikest meeskudujaid, kes arutelude kõrval nob...

  See raamat on nagu palavik: see on ebamugav, painav ja samas kuum. Ja sa ei saa sellest välja enne, kui see lihtsalt otsa saab. Sinust sõltumata. Lugesin seda kodus, aga enne puhkusereisi jäi poolsada lehekülge ripakile. Ma ei saanud teisiti, kui raamat kaasa võtta ja nüüd olen kusagil Euroopas kiirteel ning kirjutan. Sest see autor on eriline.  Kui uurida kirjaniku tausta, siis selgub, et ta võiks vanuse poolest vabalt mu laps olla. Jääb arusaamatuks, kuidas saab üks laps kirjutada midagi nii ägedat. Aga võib-olla ongi asi selles, et ma ei taju iseenda vanust: minu meeltes olevad lapsed on tegelikult täiesti tõsiseltvõetavad täiskasvanud. Sama tunnet olen kogenud arsti juures, kui anestesioloog tundub alles olevat rinnast võõrutatud ja sa endalt küsid: kas ma tõesti peaks oma elu selle nunnukese kätte usaldama? Kindlasti on viga siin minus, mitte neis lastes. Pean lihtsalt aru saama, et elu voolab ja ma ise ei tohiks tarduda... Tehniliselt võttes jutustab kirjanik iseenda i...

  Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna.  Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks.  Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ...

  On olemas krimiromaanid, head krimiromaanid ja sellised krimiromaanid, mis võtavad vägisi tüki su ööunest, sest neid lihtsalt ei saa käest ära panna. Sain täna öösel napilt viis tundi magada, nii et võib arvata, millisesse kategooriasse kuulub Ragnar Jonassoni "Udu". Ei mäletagi, millal ennast niimoodi lugema unustasin. Aga see on hea võimalus korraks reaalsusest põgeneda.  Romaani alguses loeb üks tegelaskujudest, Erla, raamatut. Ja tema tunne on just nimelt see, mis tekitab minus äratundmise: Lugemine pakkus Erlale suuremat naudingut kui ükski teine asi maailmas. Hea raamat suutis ta viia kaugele eemale, teistsugusesse maailma, teise riiki, teise kultuuri, kus kliima oli soojem ja elu lihtsam. (lk 19-20) See raamat viib lugeja samuti teistsugusesse maailma, teise riiki, kus kliima on külmem ning elu üksildane ja pime. Kummalisel kombel on see köitev. Ilmselt põhjuseks on see, et ülesehituselt ei ole see teps mitte klassikaline krimiromaan. Ja ühte kolmest tegevusliinist o...

  Kui tahad midagi tõeliselt absurdset lugeda, siis see on õige valik. Arvasin, et Jonas Jonasson on euroopaliku absurdi tipp ja et Kivirähk on ainulaadne, aga see raamat ei jää nimetatutele mitte millegi poolest alla.  Üks ülbe karjeristist telesaatejuht Kim Lange keskendub ainult karjäärile, ronib üle laipade ja jätab pere täiesti unarusse. Ta arvab, et nii ongi õige elada. Kuni talle kukub ootamatult pähe Vene kosmoselaevalt langenud pesukauss. Kim ärkab sipelgana. Ja siis selgub, et sellise ümbersünni on põhjustanud halb karma. Kim hakkab kibekiiresti head karmat koguma, teeb läbi lugematuid ümbersünde ja üritab iga hinna eest oma perega taas kokku saada. Seejuures vaatleb ta looma(de)na inimeste maailma ja hindab oma väärtused täielikult ümber.  Raamatu teeb väärtuslikuks hea huumor ja visuaalne kujundikeel. Seda lugedes on tunne, nagu vaataksid täiskasvanutele mõeldud multikat. Sellist joonistatud varianti, umbes nagu "Kaka ja kevad". Kui asja uurima hakkasin, siis ...

  Nagu naistekas ja nagu krimi. Põgenemiseks kõlbab küll. 

  Wistingu sarja raamatuid võib vist lõputult lugeda. Need ei tüüta ära, sest autoril on piiramatu fantaasia. Mitte ühegi seni loetud raamatu süžee ei kattu eelmisega mitte mingis punktis. Kõik mõjub väga kvaliteetsena, mis sellest, et tegemist on klassikaliste krimipõnevikega. Võib-olla nende väärtus seisnebki selles, et autor ei ürita teiste omataolise seast eristuda ega hakka vigurdama.  Raamat algab looduskatastroofiga. Rannikul on toimunud maalihe ja kümmekond majapidamist on hävinud. Aga siis leitakse laip. Selgub, et tegemist ei ole õnnetuse ohvriga, vaid surnukeha on olnud seal juba 48 tundi varem. Siit hakkab lugu hargnema. Siin on nii draamat kui märulit, Wistingu kohta ehk isegi ebaharilikult palju.  Pealkiri viitab sellele, et kusagil on reetur. Kuni loo lõpuni jääb selgusetuks, kes see reetur siis päriselt on...

  Väga naiselik kiriminull. Nagu roosa vahukomm. On justkui mõrv, tegelikult isegi mitu, aga tähelepanu on rohkem sellel, mis kellelgi seljas on ja kui palju see maksab. Peategelane Maria Kallio on endine politseinik, kes töötab advokaadibüroos. Aga oma nina topib ikka igale poole. See kõik näeb välja natuke nagu "Kättemaksukontor". Ilmselt on Wistingu lood mu lati nii kõrgele tõstnud, et vähemaga on raske leppida. 

  Veel üks Wistingu lugu. Seekord on asi päris verine. Kõigepealt leitakse juhuslikult ühe veerand sajandit tagasi kaduma läinud neiu laip. Siis visatakse üks raskete kehavigastustega noormees sõitvast autost välja. Edasi kaob jäljetult veel üks neiu. ja lõpuks lastakse üks vanamees maha. Üks pulss üks pluss üks pluss üks on neli. Tuleb välja, et need inimesed on omavahel seotud, aga kuidas? Tegevusliinis on paar eksitavat kohta, justkui oleks aimatav, millega tegu. Aga tulemus on üllatav. 

  Jälle William Wisting. Seekord läheb märuliks kohe alguses ja sellepärast eristub see raamat tavapärastest põnevikest. Lisaks sellele on juhuse tõttu põimunud mitme grupeeringu tegevused, mis teeb asja eriti segaseks. Tegevuse käigus käib Wisting korra Vilniuses ära. Selle linna kirjeldus norraka pilgu läbi on väga huvitav lugemine, sest Vilniusest on aastate jooksul saanud minu jaoks kodune linn. Vaesusega on natuke üle võlli aetud, nii hullud need asjad seal minu kogemuse põhjal küll ei ole. Ja turg ei paista mitte kuidagi ohtlik olevat.  Aga Wistingu sarja on mõnus lugeda. Praegu on mulle sellist põgenemist eriti vaja. Ilmselt võtan varsti veel ühe ette. 

  William Wistingu põnevik. Kaks naist on kakskümmend aastat tagasi kadunud. Wisting kaevab juhtumid uuesti välja ja hakkab uurima. Seose loob paber, mis on jäänud ühe kadunud naise köögilauale. Sellel on mingi kood... Väga-väga mõnus krimi, rahulik pusimine ja mõttetöö. Ja ei mingeid brutaalseid stseene. 

  Igaühel on kusagil oma paradiis. Mõni leiab selle siin maa peal üles, aga mõni on nii rahutu, et jääbki otsima. Ehk siis seal teisel pool leiab... Kohta, kus elan, olen juba mõnda aega oma paradiisiks nimetanud. Oluline ei ole see, kas see on klantsitud, vuntsitud ja mis teised sellest arvavad. Tähtis on, et see on minu oma mull ja sinna väljapoole jääb suur, kuri maailm. Nii mulle tihtipeale tundub. Aga siin on teine elu. Kui just telekat käima ei pane ja interneedust oskamatult ei tarvita. Aga see on juba oma valik. Oma maailma teen ma endale ise ja mul on võimalus seda jagada nendega, kes oskavad seda hinnata. Kõigile pole vajagi, ega see siin lõbumaja ole. Veider ongi see, et mul on siin paras segasumma suvila, aga inimestele, kes tagasi tulevad, see meeldib. Ei mingit suurt mugavust, paras hulk kola, aga nalja ja lusti kui palju. Kõik ei pea olema "nii, nagu peab". Segasumma suvilaga seoses: raamat, mida lapsepõlves kõige rohkem lugesin, oli "Pipi Pikksukk". ...

  See on  tõsi, et Tartul on eriline energia. See on kuidagi teistmoodi linn, justkui kaetud kuldse uduga. See neelab su endasse ja on kaks võimalust - kas sa tunned seda või mitte. Ma ei tea, mis seda teeb. Ülikool võib-olla? Pallase vaim? Ma ei tea mis, aga midagi on. Seda vaimu on võimalik tajuda ainult kesklinnas, eriti Toomel. Lõunakeskuses on teine maailm, see on justkui Tallinna pikendus, täiesti teistmoodi. Aga eks aeg teeb oma töö. Seda Tallinna vaimu imbub tasapisi ka kesklinna ja küllap on see paratamatu. Aga Toomel veel ei ole. Seal on Tartu.  Kunagi elasin aastakese Emajõe tänaval pallaslasest vanatädi kostilisena. Seal oligi päris vana Tartu. Tuba oli täis maale, õlivärvide lõhn hõljus õhus ja aknast paistis Emajõgi. Püüdsin minagi siis noorukesena kultuurikihtidesse sulanduda, aga küllap jäi sel ajal enesekindlusest puudu. Paljud minu eakaaslased justkui mängisid kedagi teist, püüdsid olla omapärased ja boheemlikud, et keskkonda sulanduda. Aga just see püüd...

  See raamat on jälle esitatud krimiloona, aga päris tavapärane krimi see küll ei ole. Ei saa ka selle kohta öelda psühholoogiline põnevik, sest tegevus on pigem osaliste sisemaailmas. Väliselt toimub väga vähe. Aga see teebki asja mõnusalt loetavaks. Tavapärased krimiromaanid, kus on mõrv ja rühm uurijaid, eristuvad harva üksteisest. Sama võib öelda nende lugude kohta, kus käib algusest lõpuni katkematu märul. Mitte et nad halvad oleksid, aga vahelduseks on päris hea lugeda midagi teistsugust.  Selle raamatu lugemisel oli see fenomen, et see oli huvitav, aga seda lugedes jäin tihtipeale magama. Ei saagi aru, miks nii, sest igav ju ei olnud. Võib-olla lihtsalt jõuluväsimus.  Üheks peategelaseks on varateismeline poiss, kelle onu on kakskümmend aastat tagasi lapsena teadmata kadunud. Tema kadumise järel võetakse kinni üks sarimõrtsukas, kes on teadaolevalt piinanud ja tapnud neli last. Onu surnukeha ei ole leitud, seega ei saa päris kindel olla, et sama mõrtsukas mängus on...