Thomas Schlesser. Mona silmad

 

Jostein Gaardner kirjutas kunagi raamatu "Sofie maailm". See räägib tüdrukust, kes saab salapäraseid kirju ja õpib seeläbi filosoofia ajalugu. Filosoofia ei ole ilmselt suupärane laiadele massidele, aga läbi Gaardneri romaani ja filmi sai nii mõnigi võhik selle ajalooga tuttavaks. Üks sakslasest teoloogiatudeng mainis mulle, et selle raamatu abil on nii mõnigi üliõpilane filosoofia eksami sooritanud.

Kunstiajalugu ei ole ka väga populaarne teema, eriti praegusel tiktoki ajastul, kus inimeste süvenemisvõime aina kahaneb. Üle minuti enam naljalt millelegi keskenduda ei suudeta, kogu aeg peab peale tulema midagi uut. Kohati tundub, et mida labasem, meelelahutuslikum ja lollim, seda parem. "Mona silmad" vastandub sellele üpris jõulisel moel.

Tegemist on romaaniga, mis räägib väikesest Monast, kes hakkab jõudma teismeikka. Ühel hetkel kaob  ajutiselt tüdruku nägemine, kuid mingit meditsiinilist põhjust sellele ei leita. Tema vanaisa, kartes, et laps jääb päriselt pimedaks, hakkab temaga külastama Pariisi muuseume ning nad keskenduvad aasta jooksul igal nädalal ühele kunstiteosele. Nii loodab taat, et kui laps ka pimedaks jääb, on tema mälestustes alles midagi ilusat. 

Niisuguse raamjutustuse taustal vormub tegelikult väike kunstiajaloo õpik. Aga see ei ole vaevaline ja igav lugemine, sest kõik on kirja pandud lapsele arusaadavas keeles. Tekst sisaldab teoste üksikasjalikke kirjeldusi ja see on väga suureks abiks reprode vaatamisel, sest nii mõnigi detail saab nähtavaks alles pärast lugemist. Kahju ainult, et reprod nii väikesed on, sest kohati kirjeldab tekst mõnda joont, kuid pildil on see pigem aimatav. Aga abiks seegi. Nii ongi hea lugeda seda raamatut kahe järjehoidja abil: üks hoiab järge tekstil ja teine piltidel. 

Teoste valik on mõnevõrra ebatraditsiooniline, vaid väike osa kirjeldatust on üldtuntud õpikumaterjal, ülejäänu jääb kunstivõhikule tundmatuks ja selle pärast on see väga hariv ja valgustav ekskurss kunstiajaloo radadel. Samuti õpetab see teoseid vaatama. Oleme harjunud piltidest lihtsalt mööda käima, heites neile vaid põgusa pilgu. Tundub nii, et musta ruutu valgel taustal ei ole ju mõtet põhjalikult uurida - mis seal siis ikka niiväga on. Mona ja vanaisa vaatavad töid alguses viisteist minutit, hiljem pikeneb aeg tunnini. Muuseumivalvuritele tundub see kahtlane.

Omaette väärtus on romaani raamjutustusel. See räägib tõsistel teemadel, millest eriliselt kerkivad esile alateadvuse jõud ja eutanaasia. Seejuures on tegemist väga elujaatava looga, siin ei ole midagi morbiidset. Mona ajab oma lahkunud vanaema jälgi, aga mitte keegi tema perest ei taha sellest rääkida. Selgub, et vanaema oli tulihingeline eutanaasia eest võitleja ja lahkus selliselt ka ise - oma vabal tahtel ja lähedaste heakskiidul. Vanaema esineb romaanis Colette Vuillemin`i nime all. 

Hakkasin uurima, kas selline inimene on päriselt elanud või mõtles autor ta välja. Küsisin chat gpt käest, kas Colette Vuillemin on reaalne inimene. Vastuseks sain, et sellist avaliku elu tegelast ei ole kunagi elanud. Edasi küsisin, kas Collete Vuillemin oli eutanaasia eestkõneleja ja sain jaatava vastuse. Nimelt olevat see isik Prantsusmaal eutanaasia eest võidelnud, ei saavutanud aga seal erilist edu, küll aga Belgias ja Šveitsis. Kuid tegemist olevat pigem nišitegelasega, mitte tuntud naisega. Kui aga küsisin, kas romaanis "Mona silmad" räägitakse samast inimesest, siis sain eitava vastuse. Seal ei olevat seda nime üldse mainitud ja eutanaasiast ei olevat seal ka juttu. Niipalju siis tehisintellekti võimetest... Just lugesin sellest romaanist nime ja sõna "eutanaasia" on seal suisa definitsioonina toodud. 

Mul on tunne, et olen seda raamatut hiiglama kaua lugenud. Tegelikult lugesin kümme päeva. Aga tegemist on pigem õpikuga, mis tahabki süvenemist. Ja kindlasti on see väga teistmoodi lugemine.