Urmas Vadi. Kuu teine pool

 

Kas see ongi kaasaja "Tõde ja õigus"? Sõltub vaatenurgast, aga mingil määral võib nii öelda küll. Tammsaare räägib elust, Vadi räägib elust, aga nad teevad seda erinevas kontekstis. Keskkond on muutunud, aga inimesed jäävad samaks. Suhted samuti. Inimene nagu tahaks armastust, aga kardab ka. Ja lapsi tahab, aga kardab ka. Ja hästi elada tahab, aga siis keerab ise kõik jälle nässu. 
Kui ma alustasin lugemist, siis tundus see väga naljakas raamat. Just mõtlesin, et pole korralikult naerda saanud, aga seda romaani lugedes tegin seda kohati päris valjult. Mida kaugemale jõudsin, seda tõsisemaks lugu läks. Tegelikult ei ole tegemist sugugi naljaraamatuga, olgugi, et tekst on täis mahlakaid väljendeid ja võrdlusi. See ongi Eesti algupärase kirjanduse väärtus: rikas keel. Tõlkekirjandusest seesugust ei leia. Ja lõpuks võin öelda, et Urmas Vadi on minu näol ühe fänni juurde saanud. 
Peategelane on Toomas, kes kirjeldab lihtsalt oma elu. Ja nii võibki seda lugeda: inimesed sünnivad ja surevad, tülitsevad ja lepivad jälle ära, kolivad kokku ja lahku. Aga kui veidi järele mõelda, siis ehk ei olegi Toomas loo peategelane. Võib-olla on selleks hoopis ema Kaja. Kui raamatut tervikuna vaadata, siis pigem ongi põhiteemaks ema ja poja vahelised suhted. Need loovad mustreid, mis mõjutavad poja otsuseid ja elukäiku. Kui ema lahkub, siis näib, et pojas toimub vabanemine. Mustrid on läinud, saab lõpuks elama hakata. Nii panebki mõtlema, kas me vanematena kuidagi kammitseme oma laste valikuid? kas nad pidevalt mõtlevad sellele, kas nende valikud mulle sobivad, kas ma kiidan need heaks. Need mustrid kerkivad esile automaatselt, ilma, et me selleks midagi teeme ja hea on, kui me neid märkame. Et ahhaa: see on nüüd jälle see. Ma pean olema hea laps ja tegema kõike nii, nagu peab. 
Sama võib näha ka õe-venna vahelistes suhetes. Midagi jääb lapsepõlvest alles, mingi võrdlemine, rivaliteet, võistlus. See toimib isegi siis, kui teineteisega harva suhelda. 
Sellel raamatul on nii palju kihte. Seda võib lugeda nagu lihtlabast komejanditamist (klassivend Hans, kes palja tilliga ringi käib ja kes hiljem pargis liputamisega vahele jääb). Aga siit võib leida ka väga mõtlemapanevaid seoseid just mustritest, mis meid kannavad. Igaüks valib oma. 
Ja veel - kuigi lugemine muutub viimasel kolmandikul veidi tüütuks, siis täit laksu enne kätte ei saa, kui raamat on läbi. On esimene kaas ja tagumine kaas ja nende vahel on tervik. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave