Raamatukoi lugemislood

Vampiiride teema ei kuulu kindlasti minu lemmikute hulka. Aeg-ajalt sattub ikkagi poolkogemata selleteemalisi raamatuid kätte. See raamat sai kätte võetud täitsa meelega. Lihtsalt selleks, et ennast kursis hoida uuema kodumaise kirjandusega.  Kogumik sisaldab tegelikult kaheksat täiesti eraldiseisvat lugu ja "Suudlevad vampiirid" on vaid üks nendest. Võtan nad siis siin järgemööda läbi. "Suudlevad vampiirid" - tegevus toimub õige mitmes maailma paigas ning läbi fantaasiaprisma arutleb autor inimkonna olemuse üle. See ei ole tavaline kommertslik vampiirijutt. Videviku-saagaga ei ole siin suurt midagi ühist. Küllalt palju on sügavuti minevaid arutelusid maailma asjade üle. Kohati küll natuke üle võlli, aga ikkagi mõtlemapanevaid. Nagu näiteks see, et ainsad vandenõud, mis läbi löövad, on need, mis suudavad ennast legaliseerida. Ja demokraatia on just üks seesugustest vandenõudest. Tasub mõelda... Igatahes on selles loos põnevust küllaga. "Minu päevad Lii

Tegelikult ma seda ei lugenudki. Kuulasin hoopis Ülle Kaljuste loetud audioraamatut. Ühest küljest kahju, et piltidest ilma jäin, teisest küljest andis hääl loetule kõvasti värvi. Panin kurke purkidesse ja üritasin neid talveks säilitada, taustaks mängimas "Kaka ja kevad". Iseenesest on see töö, mis mulle ei meeldi, aga mis sa teed, kui kevadel maha pandud kuus taime nii hullusti kannavad, et korraga ära süüa ei jaksa. Kivirähk on Kivirähk. Olgu siis lastele või täiskasvanutele. Paneb mõtlema, mispidi selle inimese aju küll pähe on kasvanud, et ta nii meeletul hulgal geniaalseid lollusi suudab välja mõelda. Ilmselt on see üpriski individuaalne, aga minu huumorikoht on just täpselt selle koha peale arenenud, mis need naljad hästi kinni võtab. Igal juhul ei saa nende lugude puhul rääkida puhtakujulisest lasteraamatust, soovitaksin seda igas vanuses inimestele, sest sellest leiab iva igaüks, kes leida tahab. Eriti meeldisid mulle lasteaiajutud. Võib-olla sellepärast, et ma

Peategelane - neljakümne ringis naine  lahkab oma perekonna lugu läbi põlvkondade. Kogu raamatu sisu on tegelikult vaid üks pikk ja valus mõtisklus mineviku ja oleviku üle. Läbi selle jõuab peategelane taas kaotatud iseendani. Ja tunneb, et olevikus elamisel pole vigagi. Tegelikult saab asi alguse tema venna enesetapust, millega seotud sündmused - surnukeha identifitseerimine, hüvastijätu- ja matusetseremoonia - põimuvad autori mõtisklustesse. Selles on suure pere laste omavahelist nägelust ja tõsisemaid konflikte, arusaamatuid täiskasvanuid, lasteahistamist, iirlaste rahvuslikku painet (ikka see traditsiooniline katoliiklus, alkohol ja vastuolud inglastega), rutiinseks muutunud abielu. Imelik raamat. Justkui veidi igav, aga käest ära panna ka ei saa. Ja väga valus lugeda. Nii valus, et kui korraks eemale astud, hakkab ta su mõtetes painama ja ei lase enam lahti. Omamoodi lõks. Ma saan vist aru, küll, miks selle eest Bookeri auhind anti. Muide - erinevate väljendite poolest väga

Raamat ei pea olema alati kergesti loetav. Ja nali pole ka obligatoorne. Raamatute maailma võlu just selles seisnebki, et paarikümnest ja veidi rohkemast tähemärgist saab kokku panna lõpmatuid variatsioone, mis moodustavad eraldi maailmad. See siin on kindlasti omaette maailm. Ja lihtne seda lugeda ei ole. Kui aga vastu pidada ja lõpuni jõuda, siis ei kahetse. "See lugu" on Ultimo Parri lugu. See on poiss, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia kolkas ning näeb nelja-aastaselt esimest korda autot. Tema isa võiks pidada pooleldi hulluks, sest pärast seda, kui ta on oma elus ühte autot näinud, otsustab ta avada sealsamas kolkas autoremonditöökoja. Ei ole autosid, ei ole oskusi. On vaid unistus. Aga ta teeb selle unistuse omal kombel teoks (siinkohal tõmbaks paralleeli nende kaasaja hulljulgetega, kes vaimustuvad uuendustest, panustavad sinna kõik, seejuures teadmata, kas selles kõigest ka pikemas perspektiivis asja saab).  Poissi aga ei võlu autod, vaid hoopi

See võis olla umbes seitse aastat tagasi. Annamiia oli siis veel varateismeline. Igatahes pidime Tartus paar ööpäeva vennat ootama ja õhtuti polnud suurt midagi teha. Läksime siis raamatupoodi ja ma ostsin lapsele raamatu. Mäletan, kuidas me selle koos riiulist võtsime, suvalisest kohast lahti tegime ja naersime sealsamas poes nagu pöörased. Paar päeva tagasi käis mul üks noor tore külaline. Seis oli põhimõtteliselt sama, nagu seitse aastat tagasi - ta oli siin mitu päeva. Leidsin juhuslikult riiulist selle raamatu ja ta luges selle päevaga läbi. Ise aeg-ajalt itsitas tasakesi. Mul tuli siis tuju, et ma tahan ka nalja saada. Lugesingi. Ja mitte ei itsitanud, vaid suisa naersin ohjeldamatult. Mulle see inglise huumor ikka istub, olen sellest juba varem aru saanud. See on 14-aastase Georgia Nicolsoni päevik. Ta arvab, et tal on suur nina ja ta tahaks olla blond, aga vanemad ei luba blondeerida. Eriti sarkastiline on ta isa suhtes, kellel olevat teletupsu mõtteviis, ainult et tüki

Mõnikord on päris huvitav võtta raamatukogus riiulist suvaline raamat, millest midagi arvata ei oska. Nii juhtus sellega siin. Keerutasin seda tükk aega käes ning ei suutnud otsustada, kas tasub võtta või mitte. Lõpuks viisin koju ja lugesin läbi. Kaanekujundus jätab mulje, justkui oleks tegemist eriti lihtsakoelise naistekaga. Halvasti töödeldud inimfiguurid rohekashallil maailmakaardil mõjuvad kuidagi labaselt ja kommertslikult. Eriti litsakalt mõjub see punases kleidis naine. Aga üllatus-üllatus - sisu on üllatavalt hea ja sugugi mitte väga kergesti loetav. See on niisugune lugu, mis võtab su maailma tükkideks ja hakkab seda siis tasapisi uuel moel kokku panema. Lõpuni ta sind selles asjas ei aita, suur osa tööst tuleb hiljem ise ära teha. Ja seejärel tundub maailm täiesti uus, kuid selles on vanad turvatunnet andvad elemendid. Allpool siis mõned mõtted, mis lugedes välja koorusid: Ühiskond on süsteem. Mida võimsam süsteem, seda pisem mutrike on inimene selles suures masinavä

Jälle ilus raamat. Kaas lausa kutsub lugema. Paraku - kui "Lohutaja" läbitud, jääb see siin veidike varju. Ilmselt oleks pidanud vastupidises järjekorras lugema. "Koos, see on kõik" on tüüpiline naistekas: üsna kergekaaluline, täis emotsioone ja intriige, peategelaste eneseotsinguid ning loomulikult õnneliku lõpuga. See kõik teeb loo natuke liiga magusaks. Samas - suvisel ajal aeg-ajalt kättevõtmiseks on see hea küll. Huvitav on see, et lugesin väikeste lõikude kaupa ning seejuures ei tekkinud mingit probleemi raamatut uuesti kätte võttes, et järje peale ei saaks. Niisiis - mugav lugemine. Kui sa oled unustanud, kuidas väikestest asjadest rõõmu tunda, siis see siin on hea õpik. Autor kirjeldab kampa veidrikke, kellest igaühel on kapis  omad luukered: noor kunstnikuhakatis, kes elab sisuliselt tänaval, aadlijuurtega noormees, kes kuidagi ei haaku kaasajaga ning elab minevikus, kokapoiss, kes üritab endast eriti raju muljet jätta ning vanaproua, kes enam endaga h

See on jälle üks põhjamaine raamat. Kaanele on kirjutatud, et tegemist on põnevusromaaniga. Tegelikult ei ole see üldsegi klassikaline määratlus, pigem on see üks väga mitmekihiline lugu. Raamatu esimesel poolel ei saa üldsegi aru, millega on tegemist. Erinevate peatükkide ja lõikude vahel on nii lõdvad seosed, et ei oska neid kuidagi omavahel seostada. Sisu peaks justkui põnev olema, sest kogu loo taustaks on räpased poliitilised saladused. On üks surnud rootslane ja üks kadunud hiinlane ning endisest politseinikust peategelane, kes omal käel asjasse selgust üritab tuua. Samas võtab autori keelestiil pinge täiesti maha, nii et lugejal ei ole probleemi vajadusel raamat käest ära panna ja hiljem edasi lugeda. Klassikaliste põnevusromaanidega tavaliselt nii ei juhtu. Asi on selles, et laused on lühikesed ja kohati ebamäärased ning see ei lase pinget üles kruvida. Ilmselt on see kirjaniku stiil, sest vaevalt et tõlkimine seda nii palju suudaks mõjutada. Raamatu teisel poolel, kui asj