Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2011 postitused

Peeter Oja. 17x4

Kujutis
Üllatus, üllatus! Paras lugemisvara kiireks jõuluajaks. Ja piisavalt mõtteainet piparkookide küpsetamise kõrvale. Rohkem ei ütle! Kes tahab, loeb ise. :D

Carme Riera. Pool hingest

Kujutis
Kuidas oleks lugeda raamatut, milles praktiliselt mitte midagi ei toimu, aga ikka on huvitav? See ei ole kindlasti meelelahutuslik lugemine, sest autori mõtet peab hoolikalt jälgima. Kui ikka üritada lõpuni mõista seda, mida ta öelda tahab. Tegemist on hispaanlasest autoriga, kes kirjeldab olukorda, kus viiekümnendaid käiv naisterahvas saab äkitselt informatsiooni, mis paneb kahtlema tema seadusliku isa isaduses, ema tegutsemismotiivides ja tema surma üksikasjades. Autor püüb minavormi kasutades tekkinud sasipundart lahti harutada, seejuures lahkab ta üksikasjalikult iseenda tundeid kogu protsessi käigus. Kohati on mõttekäigud raskesti jälgitavad, sest tegevus kandub Franco diktatuuri aegsesse Hispaaniasse. Samuti puudutab autor tollaseid kultuuritegelasi, ja seda mitte ainult Hispaanias. Kindlasti on selle raamatu lugemisel hädavajalikud taustteadmised Hispaania XX sajandi ajaloost, sest muidu jääb suur osa loost täiesti mõistetamatuks. Mulle jääb lugedes täiesti arusaamatuks, kas teo

Karsten Dümmel. Öötolm ja koputus ehk Roberti toimik

Kujutis
Üle hulga aja siis raamat, milles ei ole ühtegi roppu sõna. Autor kirjeldab elu Teise maailmasõja järgses ja külma sõja aegses Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Kui tutvuda autori taustaga, siis on mõistetav, millest niisugune teema - ta ise on omal nahal õige palju kogenud. Raamat on väga raskesti jälgitav, sest kirja on see pandud toimikuna. See koosneb üksikutest peatükkidest, mille omavahelist seost on väga raske tabada. Päris palju tuleb tegelda sellega, et selgitada, kuidas tegelased omavahel seotud on. Paneb ikka mõtlema küll, kas totalitaarses ühiskonnas toimiski niisugune kõikehaarav luuresüsteem. Näib, et kõik on teada. Koputajaid on igal pool ning koputajate sappa on omakorda pandud pealekaebajad. Õudne. Küllap see siis nii oli. Ja sinna juurde see kõikehaarav viletsus! Näib, nagu tegelastel ei olekski elus ühtegi rõõmu, ainult probleem probleemi otsa. Vaid väga lähedased inimsuhted tunduvad olevat ainsaks rõõmu allikaks, aga... Siinkohal jätan pooleli, sest kui lause lõpetan

Nirti. Ja anna meile andeks meie võlad...

Kujutis
Viimast kahte raamatut lugedes võiks arvata, et kodumaised noorkirjanikud viljelevad ainult depressiivseid romaane. Seegi raamat on pungil kurvameelsusest ja sassiläinud eludest. Ometigi, erinevalt eelmisel nädalal loetust on siin vähem fantaasiat. Autor kirjeldab, loodetavasti pisut võimendatud ja kontsentreeritud kujul, kaasaegse Eesti häda ja viletsust. Seda, kuidas inimesed oma elud viletsaks mõtlevad ja siis täpselt oma mõtete järgi viletsat elu elavad. Seejuures mõistmata, et kõik sõltub sellest, mis nende enda peas toimub. Vähe sellest, nad sunnivad oma väljamõeldud elu elama ka lapsed. Ja see juba on kurjast. Sellest loost leidsin väga palju erinevaid seoseid: ema, kes laseb ennast kasvõi surnuks peksta, aga ei võta jalgu kõhu alt välja selleks, et koos lastega oma teed minna ja elada elu, millest vist unistadagi ei julge. Tavamõistes normaalset elu. Ja kuidas siis sellesama ema tütar täiskasvanuna hakkab elama sarnast elu sarnase mehega ega julge samuti lahkuda seni, kuni ta s

Mari Järve. Esimene aasta

Kujutis
Seekord alustan lõpust: "Ta vaatas maailma lõppu ja nägi sellest läbi" . See on raamatu viimane lause. Kui seda ei oleks, siis poleks seda raamatut olemas. See on lugu laipadest. Minu jaoks on just see teema domineeriv. Tegelikult ma ju tean, et idee on hoopis mujal, aga minu jaoks jäid kummitama ainult laibad, laibad, laibad. Isegi unenägudesse tulid nad. Hea on lugeda kodumaise autori lihtsas keeles kirjutatud raamatut. Kuidagi kodune. Samas - sisu on masendav ning paneb paljude asjade üle järele mõtlema. Näiteks selle üle, mis siis saaks, kui peaksime loobuma tsivilisatsiooniga kaasnevatest mugavustest. Tean ju küll filmidest ja ajalooraamatutest, kuidas inimesed sõjaolukorras loomastuvad, aga see kirjeldus siin on kuidagi eriti räige. Ja ausalt öeldes ei leidnud ma positiivset suunda ka raamatu lõpust. Hoolimata ilusast lõpulausest. Kõik halb, mida lugu sisaldas, mattis selle pisukese hea, mida autor raamatu lõpuosas näpuotsaga pakkus.

Juha Vuorinen. Rasedusarmid.

Kujutis
Oh sa mu meie! Ma pole vist elus nii roppu raamatut lugenud. Soome naljadel on ikka täiesti äratuntav stiil. Kui keegi on vaadanud "Kinnuneni" (üks jabur soome film), siis see siin on "Kinnunen" kuubis. Aga nalja saab seda lugedes kõvasti. Enamik neist naljadest on muidugi tugevasti üle võlli, nii et kombekale inimesele see raamat arvatavasti ei sobi. Küllap ajab suisa vihaseks. Kuna mul aga viimasel ajal on kohutavalt kiire elutempo ja ma pean kogu aeg väga asjalik olema, siis jaburaks vahelduseks sobib see raamat küll. Autor kirjeldab seda, mida tunneb mees, kui tema naine on rase. Uskumatu - kas mehed siis tegelikult ka nii tunnevad? Siin käib võimas sisevõitlus - ühest küljest tahaks mees ju vabadust ja toredat elu, aga teisest küljest tunneb tohutut vastutust oma naise ja veel sündimata lapse ees. Viimane ehk ongi raamatu iva. Et peategelane töötab taksojuhina, siis omaette lugemisvara on tema klientide kirjeldus. Loomulikult käib ka siin jutt enamasti allapool

Jaanus Harro. Uimastite ajastu

Kujutis
Nagu pealkirjast aimata võib, räägib raamat uimastitest. Võiks ju arvata, et see on viimastel aegadel rohkelt käsitletud teema, ometi on autor leidnud ainesele oma vaatenurga. Oleme harjunud, et uimastitest räägitakse tavaliselt vormis „oi kui paha, ei tohi“. Samuti on liikvel puhtalt spetsialistidele suunatud erialakirjandust, millega lihtsurelikul pole suurt peale hakata, sest need kubisevad terminitest, millest ilma eelneva koolituseta aru ei saa. Siin aga on tegemist tavainimesele suunatud raamatuga, mis lähtub teaduslikust vaatenurgast. Raamatu ülesehitus on mõneti ootamatu. Võiks ju arvata, et autor hakkab rühmiti süstemaatiliselt läbi võtma erinevaid uimasteid. Osaliselt see nii ka on, ometi ei järgi ta siin ette võetud mustrit, vaid toob raamatu keskel sisse toredaid inimlikult ja ühiskondlikult tasandilt lähtuvaid vahelugemisi. Juba lähenemine põhimõistetele on veidi tavatu. Mina lugejana pole varem kohanud nii selgelt välja öeldud mõtet, et uimasti on ravim. Samuti on võ

John Irving. Lesk üheks aastaks

Kujutis
Otsustasin, et loen läbi kõik, mis Irvingilt eesti keeles kättesaadav on. See on tõeliselt nauditav. Siiski - see raamat on väga-väga tõsine. Kuigi kriitikud nimetavad seda tragikoomiliseks, on siin võrreldes Garpi maailmaga nalja vähe. Ja hea ongi - kahekümneaastase vahega kirjutatud raamatutest on näha, et kirjaniku käsitluslaad on oluliselt muutunud. Ma ütleks, et sügavamaks. Samas - kolme raamatu põhjal näib, et kirjanikku painavad mõningad "läbivad teemad". Kõigis kolmes (lugesin kunagi ammu ka "Kuni ma su leian") raamatus käsitleb Irving rohkemal või vähemal määral prostitutsiooniteemat. Tundub, et kirjanikul on sellega mingi isiklik kokkupuude (mis ei pruugi ju tähendada teenuste kasutamist). Samuti on kõigis põhiteemaks laste ja vanemate sassiläinud suhted. Kirjanik üritab edasi anda seda, mida tunneb laps, kelle üks vanem on arusaamatul kombel maha jätnud ja mis juhtub siis, kui pärast aastakümnete möödumist taas kohtutakse. Selle loo teeb pikantseks noore

Maeve Binchy. Frankie perekond

Kujutis
Perekonnata laps, kellel on perekond... Pärast Irvingit tundub see raamat mannetult keskpärane. See räägib tüdrukust, kelle esimene elupäev on ühtlasi tema ema viimane. Nii satub väike Frankie elama oma isa juurde, see omakorda on oma (väidetavast) isadusest saanud teada veidi aega varem. Seega - laps elupõletajate juhuslikust seksuaalvahekorrast. Raamat on tüüpiline naistekas, samas mitte liiga lääge. Nii et lugesin selle ikka lõpuni. See kirjeldab noore isa muutumist - loomulikult positiivses suunas. Laiemas mõttes käsitleb see ühe Dublini töölisrajooni väiketänava asukate elu, tehes seda ülimalt üksikasjalikult. Minu jaoks on see kõik veidi laialivalguv, sest tegelasi on palju ja igaühe elu üritab kirjanik edasi anda võrdsel määral. Nii ongi teinekord raske jälgida, et kes ja mis. Olukirjelduste puhul on küll tore see, et lugeja saab pildi kõiksugustest tegevustest - samas jääb nagu väheks asjade filosoofilisest, kogunisti tundelisest poolest. Kohati näib see lihtsalt kiretu tegevus

John Irving. Garpi maailm

Kujutis
Irving on hea raamatu garantii. Seda autorit tasub alati lugeda. Kunagi ammu lugesin "Kuni ma su leian" ja tänaseni võin üsna üksikasjalikult edasi anda selle raamatu sisu. Seda iga raamatuga ei juhtu. Loomulikult sõltub käik lugeja maitsest, aga ilmselt sobib mulle suurepäraselt veidi ülepaisutatult räige maailmavaade. Ma ütleksin - aus. Isegi liiga. Garpi ema Jenny Fields on oma aja kohta eriline naine. Ta ei taha elada kõrgkihi hulgas, kust ta pärineb. Selle asemel valib ta põetaja ameti. Ta ei taha olla kellegi naine ega kellegi armuke, vaid otsustada oma elu üle ise. Nii ta siis "hangib" oma ainsama lapse ühe surmavalt haavatuga haiglas, kus ta töötab. Sel teel saavutab ta selle, mida tahtis: tal on laps, aga mitte mees. Hiljem kirjutab ta oma elust raamatu ning saab tohutult populaarseks. Ometi hakkab tema lugu elama omaette, lausa väljub kontrolli alt. Tema pooldajatest kujuneb äärmuslik, lausa jabur naisõiguslaste rühmitus (oi-oi, kui totrana tundub kogu po

Tuna Kiremitçi. Palved on igavesed

Kujutis
Kaanekujundus ja pealkiri tekitavad eelarvamuse, nagu oleks tegemist üdini usuraamatuga. See on petlik. Midagi niisugust sellest raamatust ei leia. See on veider lugu kahe erineva naise saatusest. Tegevus toimub ühes Kesk-Euroopa ülerahvastatud väikelinnas. Vana üksildane naine otsib ajalehekuulutuse kaudu türgi keelt kõnelevat palgalist. Kuulutusele vastab noor üliõpilane. Töö on omapärane: kord nädalas tuleb vanadaamiga lihtsalt vestlemas käia. Nii hakkavadki vestluse käigus lahti kooruma lood kahe inimese elust. Autor on valinud huvitava esituslaadi: kogu raamat seisneb ainult kahekõnes. See ei sisalda mitte mingeid kirjeldusi tegevuse, näoilmete ega liigutuste kohta. Isegi tegevuse asukoht on aimatav vaid kahekõne kaudu. Filmitegijatele oleks see vist maiuspala, sest annab väga suure vabaduse looja fantaasiale. Ei ütleks, et ma seda raamatut lugedes unustamatu elamuse oleksin saanud. Samas - lugesin selle lõpuni, mida ma iga raamatu puhul sugugi ei tee (häbi-häbi!). Taskuformaat ja

John Fowles. Liblikapüüdja

Kujutis
Ma ei soovitaks seda lugeda kurvameelse loomulaadiga inimestel. Ka minul, kes ma ennast pean parandamatuks optimistiks, tekkisid pärast selle lugemist uinumisraskused. Eesti keeles on raamatust ilmunud õige mitu erineva kaanekujundusega trükki, mis iseenesest juba viitab sellele, et tegemist on klassikaga. Teoses vastandub kaks äärmuslikult erinevat maailmavaadet: ühest küljest vaba mõtlemist idealiseeriva kunstitudengi ja teisest küljest haiglaselt kiiva ilmsete isiksusehäirete all kannatava mehe omad. Kogu lugu seisneb selles, et teine võtab esimeselt vabaduse. Loo ülesehituse teeb huvitavaks see, et samu sündmusi käsitletakse mõlema osapoole vaatenurgast. Kindlasti on siin mõtlemisainet selle üle, kuivõrd erinevalt võivad inimesed asju ja sündmusi näha ja mõista. Loo arenedes käsitleb kirjanik sedagi, mida teeb pikaajaline vabadusekaotus inimese hingega. Ja jällegi on siin näha omamoodi võitlust kahe ülalkirjeldatud mõtteviisi vahel. Ja siis veel igihaljas teema: armastus. Kas me n

Carol Drinkwater. Neli (viis) oliiviraamatut

Kujutis
Carol Drinkwater on inglise näitlejatar, kes küpses eas otsustas läbi teha järsu elumuutuse: ta abiellus prantsuse produtsendiga ning koos ostsid nad Lõuna-Prantsusmaale Cannes´i lähedale vana mahajäetud oliiviistanduse. Kõik viis (eeldatavasti, sest läbi olen lugenud neist kolm ning viimast pole sootuks kätte saanud) raamatut kirjeldavad paari elu ja tegemisi uues keskkonnas. See on omamoodi monotoonne, võiks öelda, et pigem päevik. Samas ei kasuta kirjanik päevikustiili, lihtsalt kirjeldab vabas vormis oma igapäevaelu. Ei ole siin oodata sündmuste arengut, kulminatsiooni ega lahendust, kirjanik lihtsalt ON ja märgib selle üles. See ei tähenda, et raamatutes ei tuleks ette rohkem või vähem vapustusi. Näiteks kolmandat raamatut läbib algusest lõpuni suhtekriis ning selle jälgimine pakub omamoodi pinget. Need on lood OMA KOHA ja läbi selle iseenda leidmisest. Omamoodi vürtsi pakuvad kõiksugused pisiasjad, mida autor kirjeldab. Näiteks pühendab ta pika lõigu sellele, kust täpselt leidis

Bernhard Schlink. Ettelugeja

Kujutis
Juulis, just siis, kui ilmad olid kõige kuumemad, juhtus minuga midagi väga paha. Nimelt said kodus raamatud äkitselt otsa ja külaraamatukogu oli puhkuste tõttu kinni. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kodusele raamaturiiulile pilk peale visata ja leida sealt midagi, mida tahaksin teist korda lugeda. Nii see raamat mulle näppu sattuski. Eriti mõnus oli seda lugeda õuediivanil laisalt lamades ja ühe käega kärbseid peletades. Taas kord on teemaks natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Võiks ju arvata, et sellest on öökimiseni kirjutatud ja temaatika on tervikuna ammendunud. Aga mina nii ei arva: see lugu siin läheneb asjale hoopis omaette vaatenurgast, jätab tagaplaanile massimõrvad ja keskendub üksikule inimesele. Lugu algab veidi perversse maiguga armastuslooga teismelise poisi ja küpse naise vahel, mis võtab kohati üpris arusaamatuid pöördeid. Hiljem kohtuvad samad inimesed hoopis uues situatsioonis: poisist on saanud õigusteaduste üliõpilane, kelle ülesandeks on jälgida kohtuprotsessi,

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus

Kujutis
See on üks raamat kolmeosalisest triloogiast, mida on nimetatud kriminaalromaaniks keskaegsest Tallinnast. Tegelikult on tegemist äärmiselt omapärase raamatuga, mis esmapilgul jätab üsna lapsiku, isegi primitiivse mulje, kuid millel tegelikult on õige mitu kihti. Minu arvates on see naljakas kompott ajalooainesest (Rataskaevu viirastuse lugu teavad ju ilmselt kõik), kirjaniku fantaasiast, pornograafiasugemetega kriminaalloost ja paljust muustki. Loo ülesehitus on üsna teravmeelne ning sisaldab rohkelt üllatusi. Jällegi tasub tähele panna teksti stiili, mis suurepäraselt sobib selle sisuga. Omamoodi huvitav on jälgida tegelaskujusid (iseäranis apteeker Melchiori), kellest igaüks on pehmelt öeldes värvikas. Kriminaalromaanide sõbrale on see lahe lugemine, jällegi ei saanud ma raamatut enne käest, kui loo lahenduseni jõudsin. Õnneks oli sellel päeval vihmane ilm.

Caroline Bréhat. Ma armastasin manipulaatorit

Kujutis
Intrigeeriv kaanekujundus varjab enda taga sama intrigeerivat sisu. Raamatut kätte võttes näis mulle, et tegemist on järjekordse keskpärase eneseabiraamatuga, mida mulle hetkel küll vaja ei lähe. Tegelikult jutustab prantsuse juurtega ameeriklanna tõestisündinud loo luhtaläinud suhtest. See on romantilise algusega armastus, mis üsna varsti kujuneb õudusunenäoks. Loomulikult kuulub sedalaadi lugude juurde happy end. Ometi annab see raamat rohkelt mõtteainet: kas me TEGELIKULT tunneme inimesi, keda arvame tundvat? Kuidas saab olla nii, et inimesed, tülitsedes iseendaga, kannavad kogu oma viha ja meelepaha süütutele inimestele? Kui katki peab olema inimene selleks, et lahendusi otsida? Võiks ju arvata, et niisugust raamatut lugedes kipume kaasinimestele "diagnoose panema" (arstiraamatuid lugedes on ikka ju haigeks jäädud). Tegelikult kujunes välja teisiti: hakkasin kahtlustama ja jälgima isennast, kas ma äkki hoopis ise manipulaatorina ei käitu. Raamatu edenedes läks see õnne

Lars Saabye Christensen. Poolvend

Kujutis
Kohtasin seda raamatut täiesti juhuslikult. Suvel ei viitsinud ma igal nädalal raamatukogusse sõita, seepärast kõndisin ühel juulikuu päeval riiulite vahel ja otsisin Kõige Paksemaid Raamatuid. Ikka selleks, et nad liiga kiiresti otsa ei saaks. Nii ma siis leidsingi selle aukartustäratavalt laia seljaga raamatu. Lugu jutustab perest läbi mitme põlvkonna. Kesksel kohal on kadumaläinud vaarisa kiri Gröönimaalt, mida peetakse selles peres omamoodi reliikviaks. Samuti kirjeldatakse siin õrnas eas inimeste eneseotsingute teid, mis kohati võtavad õige kummalise pöörde. Minu jaoks on muljetavaldav selle perekonna naiste läbilöögivõime sõjajärgses patriarhaalses ühiskonnas. Ja veel - hulkurlus, hulkurlus, hulkurlus. Mulle on alati meeldinud raamatud, millel on tõsine sisu ja naljakas vorm. See siin kubiseb veidratest lugudest, mida on edasi antud äärmiselt mahlakas keeles. Praktiliselt igal leheküljel leidub mõni "magus" väljend. See teeb lugemise tõeliseks naudinguks. Küllap on si