John Fowles. Liblikapüüdja

Ma ei soovitaks seda lugeda kurvameelse loomulaadiga inimestel. Ka minul, kes ma ennast pean parandamatuks optimistiks, tekkisid pärast selle lugemist uinumisraskused.
Eesti keeles on raamatust ilmunud õige mitu erineva kaanekujundusega trükki, mis iseenesest juba viitab sellele, et tegemist on klassikaga.
Teoses vastandub kaks äärmuslikult erinevat maailmavaadet: ühest küljest vaba mõtlemist idealiseeriva kunstitudengi ja teisest küljest haiglaselt kiiva ilmsete isiksusehäirete all kannatava mehe omad. Kogu lugu seisneb selles, et teine võtab esimeselt vabaduse. Loo ülesehituse teeb huvitavaks see, et samu sündmusi käsitletakse mõlema osapoole vaatenurgast. Kindlasti on siin mõtlemisainet selle üle, kuivõrd erinevalt võivad inimesed asju ja sündmusi näha ja mõista. Loo arenedes käsitleb kirjanik sedagi, mida teeb pikaajaline vabadusekaotus inimese hingega. Ja jällegi on siin näha omamoodi võitlust kahe ülalkirjeldatud mõtteviisi vahel. Ja siis veel igihaljas teema: armastus. Kas me nimetame selle nimega sama tunnet, või tõlgendab igaüks seda sõna erinevalt?
Muide - olen kusagilt kuulnud, et armastus ja omamisinstinkt said tihedalt ühendatud sellest ajast, kui maailma tekkis eraomand. Kas pole loogiline?
See on tõeliselt valus lugu, eriti õudseks kujuneb aga lõpplahendus.
Raamat on väga filmilik, seda lugedes üritasin kujutleda, milline võiks see kinolinal välja näha. Hiljem selgus, et tegelikult on sellest loost film "The Collector" (1965) olemas, aga jällegi ei ole ma seda näinud. Peaks vist vaatama.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja