Carol Drinkwater. Neli (viis) oliiviraamatut

Carol Drinkwater on inglise näitlejatar, kes küpses eas otsustas läbi teha järsu elumuutuse: ta abiellus prantsuse produtsendiga ning koos ostsid nad Lõuna-Prantsusmaale Cannes´i lähedale vana mahajäetud oliiviistanduse.
Kõik viis (eeldatavasti, sest läbi olen lugenud neist kolm ning viimast pole sootuks kätte saanud) raamatut kirjeldavad paari elu ja tegemisi uues keskkonnas. See on omamoodi monotoonne, võiks öelda, et pigem päevik. Samas ei kasuta kirjanik päevikustiili, lihtsalt kirjeldab vabas vormis oma igapäevaelu. Ei ole siin oodata sündmuste arengut, kulminatsiooni ega lahendust, kirjanik lihtsalt ON ja märgib selle üles. See ei tähenda, et raamatutes ei tuleks ette rohkem või vähem vapustusi. Näiteks kolmandat raamatut läbib algusest lõpuni suhtekriis ning selle jälgimine pakub omamoodi pinget.

Need on lood OMA KOHA ja läbi selle iseenda leidmisest. Omamoodi vürtsi pakuvad kõiksugused pisiasjad, mida autor kirjeldab. Näiteks pühendab ta pika lõigu sellele, kust täpselt leidis ta oma koeral puuke, kuidas need välja nägid ja kuidas ta need eemaldas. Ülimalt proosaline. Samuti tasub (rohkemgi ehk) tähele panna huvitavaid inimtüüpe, keda kirjanik kohtab. Need on kohalikud maainimesed, araablased, mustlased... Värvi siin jätkub ja avastamisrõõmu ka. Kasulikuks lugemiseks on kindlasti väikesed kõrvalepõiked kohalikku minevikku (seda kuni Vana-Rooma ajastuni välja), samuti erinevate kultuurtaimede kirjeldused ja selgitused nende päritolu kohta. Loomulikult ei ole see üllatus, et peatähelepanu on siin oliivipuudel (muide - mulle maitsevad mustad oliivid, sestap ma need raamatu kätte võtsingi).

Need ei ole raamatud noorele möllavale lugejale, pigem sobivad nad küpses eas daamidele (nagu mina), kelle möllamised on ära möllatud ning aeg on hakata otsima sisemist tasakaalu.