Bernhard Schlink. Ettelugeja
Taas kord on teemaks natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Võiks ju arvata, et sellest on öökimiseni kirjutatud ja temaatika on tervikuna ammendunud. Aga mina nii ei arva: see lugu siin läheneb asjale hoopis omaette vaatenurgast, jätab tagaplaanile massimõrvad ja keskendub üksikule inimesele.
Lugu algab veidi perversse maiguga armastuslooga teismelise poisi ja küpse naise vahel, mis võtab kohati üpris arusaamatuid pöördeid. Hiljem kohtuvad samad inimesed hoopis uues situatsioonis: poisist on saanud õigusteaduste üliõpilane, kelle ülesandeks on jälgida kohtuprotsessi, naine aga istub süüpingis. Siit siis tulenebki küsimuste jada: kuidas mõjutab inimese käitumist tema roll? Kas erinevates rollides jääb kusagile alles inimese enda loomus? Miks kardab pikka aega vanglas olnud inimene ühtäkki vabadust? Kas me jäämegi vastutama selle eest, kelle kord oleme taltsutanud? Kumb on suurem, kas süü või häbi? Kas on võimalik mõista inimest, kes pigem laseb endalt kogu eluks vabaduse võtta, kuid ei ole valmis reetma oma häbi põhjust? Viimast pean raamatu keskseks küsimuseks.
Kriitikud on nimetanud seda raamatut tõeliseks meistriteoseks ja ma olen nende arvamusega täiesti päri. Muide - selle põhjal on 2008. aastal vändatud ka film, mida ma ei ole näinud. Kindlasti vaatan selle ükskord üle - kasvõi uudishimust. Lugu ise on igatahes seda väärt.
Kommentaarid
Postita kommentaar