Nirti. Ja anna meile andeks meie võlad...
Viimast kahte raamatut lugedes võiks arvata, et kodumaised noorkirjanikud viljelevad ainult depressiivseid romaane. Seegi raamat on pungil kurvameelsusest ja sassiläinud eludest.
Ometigi, erinevalt eelmisel nädalal loetust on siin vähem fantaasiat. Autor kirjeldab, loodetavasti pisut võimendatud ja kontsentreeritud kujul, kaasaegse Eesti häda ja viletsust. Seda, kuidas inimesed oma elud viletsaks mõtlevad ja siis täpselt oma mõtete järgi viletsat elu elavad. Seejuures mõistmata, et kõik sõltub sellest, mis nende enda peas toimub. Vähe sellest, nad sunnivad oma väljamõeldud elu elama ka lapsed. Ja see juba on kurjast.
Sellest loost leidsin väga palju erinevaid seoseid: ema, kes laseb ennast kasvõi surnuks peksta, aga ei võta jalgu kõhu alt välja selleks, et koos lastega oma teed minna ja elada elu, millest vist unistadagi ei julge. Tavamõistes normaalset elu. Ja kuidas siis sellesama ema tütar täiskasvanuna hakkab elama sarnast elu sarnase mehega ega julge samuti lahkuda seni, kuni ta sellest ringist lihtsalt jõuga välja kistakse.
Vägivald on üldse üks imelik asi: inimesed lasevad endaga pahasid asju teha, kannatavad ja justkui naudivad oma kannatusi.
Jällegi tahaks küsida, kas lapsena pidevat vägivalda kogenud inimene on suuteline elama normaalset keskmise inimese elu (ah, mis üldse on normaalne?). Ja kui ta näiliselt justkui elabki hästi, kas ta leiab endas jõudu tunda rõõmu sellest mis on või kannab oma kurvameelsust kogu elu kaasas?
Toredaid ühiskonnakriitilisi seiku leidus siin ka. Minu jaoks oli see parim osa loetust. Pean silmas Põmpa tegelaskuju. Eriti meeldis mulle mõte, et filmides ja romaanides söödetakse meile ette rolle armastajatest. Paratamatult võtame need rollid üle ning hakkame elama nii, nagu seal näeme (või loeme). Aga kuna see pole päriselu, siis ei saagi sellest midagi välja tulla, sest reaalselt käivad asjad hoopis teisiti. Ei reeda ma siin Põmpa vigureid, aga need on väga vaimukad ja kohati kergelt kriminaalsed. Midagi peab lugejale ka üllatuseks jääma.
Veel üks seos: Põmpa ja Lilli arutlevad taas raamatute üle ja jõuavad järeldusele, et õnneliku lõpuga (loe: õnneliku armastusega lõppev) raamat on tegelikult proloog. Päris lugu alles peaks järgnema. Ja kuidas siis lõpetab Nirti oma raamatu? See on ilus vingerpuss lugejale.
Igal juhul olen sellega päri, et raamat on väärt auhinda, mille eelmisel aastal võitis. Kindlasti tasub lugemist. Peaks nüüd Margus Tamme uue kirjatüki kusagilt üles otsima...
Ometigi, erinevalt eelmisel nädalal loetust on siin vähem fantaasiat. Autor kirjeldab, loodetavasti pisut võimendatud ja kontsentreeritud kujul, kaasaegse Eesti häda ja viletsust. Seda, kuidas inimesed oma elud viletsaks mõtlevad ja siis täpselt oma mõtete järgi viletsat elu elavad. Seejuures mõistmata, et kõik sõltub sellest, mis nende enda peas toimub. Vähe sellest, nad sunnivad oma väljamõeldud elu elama ka lapsed. Ja see juba on kurjast.
Sellest loost leidsin väga palju erinevaid seoseid: ema, kes laseb ennast kasvõi surnuks peksta, aga ei võta jalgu kõhu alt välja selleks, et koos lastega oma teed minna ja elada elu, millest vist unistadagi ei julge. Tavamõistes normaalset elu. Ja kuidas siis sellesama ema tütar täiskasvanuna hakkab elama sarnast elu sarnase mehega ega julge samuti lahkuda seni, kuni ta sellest ringist lihtsalt jõuga välja kistakse.
Vägivald on üldse üks imelik asi: inimesed lasevad endaga pahasid asju teha, kannatavad ja justkui naudivad oma kannatusi.
Jällegi tahaks küsida, kas lapsena pidevat vägivalda kogenud inimene on suuteline elama normaalset keskmise inimese elu (ah, mis üldse on normaalne?). Ja kui ta näiliselt justkui elabki hästi, kas ta leiab endas jõudu tunda rõõmu sellest mis on või kannab oma kurvameelsust kogu elu kaasas?
Toredaid ühiskonnakriitilisi seiku leidus siin ka. Minu jaoks oli see parim osa loetust. Pean silmas Põmpa tegelaskuju. Eriti meeldis mulle mõte, et filmides ja romaanides söödetakse meile ette rolle armastajatest. Paratamatult võtame need rollid üle ning hakkame elama nii, nagu seal näeme (või loeme). Aga kuna see pole päriselu, siis ei saagi sellest midagi välja tulla, sest reaalselt käivad asjad hoopis teisiti. Ei reeda ma siin Põmpa vigureid, aga need on väga vaimukad ja kohati kergelt kriminaalsed. Midagi peab lugejale ka üllatuseks jääma.
Veel üks seos: Põmpa ja Lilli arutlevad taas raamatute üle ja jõuavad järeldusele, et õnneliku lõpuga (loe: õnneliku armastusega lõppev) raamat on tegelikult proloog. Päris lugu alles peaks järgnema. Ja kuidas siis lõpetab Nirti oma raamatu? See on ilus vingerpuss lugejale.
Igal juhul olen sellega päri, et raamat on väärt auhinda, mille eelmisel aastal võitis. Kindlasti tasub lugemist. Peaks nüüd Margus Tamme uue kirjatüki kusagilt üles otsima...
Kommentaarid
Postita kommentaar