Mariana Enriquez. Asjad, mis me tules kaotasime. LR 18-20/2025

 

See on üks segadusseajav raamat. Lõpust alustades: kui viimase loo lõpuni jõudsin, siis tundsin füüsiliselt, et kogu keha sügeleb. Mitte ainult nahk, vaid lihased, luud, iseelundid, juuksed - kõik sügeleb. Füüsiliselt. 
Ma ei ole mingi õudusjuttude sõber. Kuna alustasin lugemist Ruth Sepa saatesõnast, siis tekkis mul kohe eelarvamus. Õudusjutud, Stephen King, hirmud, gootika. Pole minu teema. Aga lugedes selgus, et on küll. Kui olen harjunud, et õuduslood on kirjutatud pigem laiadele massidele müügiks, siis siin on tegemist millegi muu, sõnulseletamatu ja äärmiselt peenega. Kohati ei olegi nagu midagi otseselt õudset, aga ikka hakkab kõhe. Ja see kõhedus peitub mitte sündmustes, vaid tegelaste sisemaailmas. Must vesi, üks lahkunud mees, poiss tänavalt, kes lihtsalt koos emaga ära läheb, aastatepikkune narkarite peoelu... Ja tagaplaanil on midagi tabamatut. Samas on siin ka jutte, mis on otseselt õudsed, millest saaks vabalt filmi teha. Motiivid, nagu elusate vakladega liha külmkapis, kihvadega poiss, kes sööb ära elusa kassi, siin-seal ilmuv sajanditagune lapsmõrvar...Kirjanikul fantaasiat jagub, aga see kõik on kuidagi väga peen. Meenutab vast mingil määral Edgar Allan Poe jutte, aga nagu ei ole ka. 
Saatesõna on selle raamatu lugemisel hädavajalik, sest hea on teada natuke ka tausta. Nimelt põimib kirjanik oma lugudesse rohkelt diktatuurijärgse Argentiina olustikule, keskendudes just selle varjukülgedele. Läbivaks teemaks on kodutud lapsed, narkomaanid, piinatud naised. Ja selle kõigega on põimunud rahvausund. Saatesõna on selle kõige mõistmisel suureks abiks.
Igatahes on see väga eriline lugemine ja see, kes õudust ei põlga, peaks küll rahule jääma. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave