Coco Mellors. Õed Blue´d

See on nii palju kõneainet saanud romaan, et midagi uut on raske lisada. Tegelikult - vabandusi leiab alati. Lihtsalt praegu on selline periood, kus mul on raske kirjutada. Justkui ei oleks maailmale mitte midagi öelda. See ei sõltu romaanist. Lugu on vägagi loetav, ehkki ma ei mõista päriselt, miks see eelmise aasta sensatsiooniraamatuks nimetatud on. Natuke nagu naistekas, aga pisut keskmisest sügavam. 
Lugu räägib kolmest, tegelikult neljast õest. Üks on aasta tagasi surnud ja kolm püüavad oma leinaga toime tulla. Igaühel on oma luukered varjul. 
Avery - näiliselt perfektne, tubli, usin, edukas. Ta on vanim ja seetõttu harjunud on väiksemate õdede eest hoolitsema. Isa oli joodik, ema jättis lapsed ripakile, nii ei jäänudki Averyl muud üle, kui kogu koormat ise kanda. Ja sellepärast on ta harjunud kõik asjad ise korda ajama. Aga perfektse koore all on nii mõnigi riugas...
Bonnie - väliselt kõige elutervem tegelane. Alustas teismelisena profipoksija karjääri, aga pärast õe surma jäi see soiku. Tema oli see, kes leidis õe surnukeha ja see kummitab teda ka aasta hiljem. Lisaks keelatud armastus, mida ta püüab nii enda kui teiste ees maha salata...
Nicky - õde, kes suri aasta tagasi. Kõikidest kõige naiselikum, õrnem ja pehmem. Tundub üdini hea, aga sureb ootamatult kahtlasesse üledoosi. Kõik elus olevad õed süüdistavad ennast selles, et ei taibanud aidata. Nicky juhib ka sealpoolsusest nii kogu mängu.
Lucky - Nickyst paar aastat noorem, pealtpoolt vaadates totaalne peoloom, aga tegelikult üritab oma valu niimoodi välja elada. Temast sai juba teismelisena professionaalne modell, aga oma pidudega suudab ta paljugi ära rikkuda. 
Kõiki elus olevaid õdesid ühendab ja samas ka lahutab lein. Igaühel on midagi, mida ta üritab nii enda kui teiste ees maha salata. Ja igaühe lahendus peitub oma painajate ausas tunnistamises. Siit saab alguse paranemine. 
Üks lõik kõnetab mind erilisel moel. Seda ütleb Avery: Ma usun, et kõik juhtub. Punkt. Muud ei midagi. Asjad juhtuvad ja me peame õppima nendega elama, kuni me ei räägi enesetapust. Kui me neis asjades mingi mõtte leiame, tore, aga isegi kui ei leia, peame nendega kõigest hoolimata elama. Mõte on lihtsalt hilisem lisandus, tuimastus. Juhtub on ainus empiiriline sõna selles väites. Ülejäänu on lihtsalt kõik see, mis sul öösel magada aitab. (lk 154)
 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave