Anthony Horowitz. Marmorhalli mõrvad

 

Kolmas romaan samalt autorilt ei mõju enam uudsena. Kui esimese raamatu puhul tundus geniaalne, et ühtede kaante vahele on mahutatud krimilugu, mis sisaldab raamatut, siis sama ülesehituse kordumine mõjub siin pigem igavalt. Eks igal autoril ole oma käekiri ja selles ei ole midagi imelikku. Mõnus ajaviitelugemine on see ikkagi. Siiski pean tunnistama, et kuna tegemist on päris paksu raamatuga, siis viimase peatüki võtsin üle kahe rea. Tavaliselt ma nii ei loe, aga siin tundus, et asi on ammendunud. 
Toimetaja Susan Ryeland tuleb Kreetalt tagasi Londonisse ja saab võimaluse toimetada järjekordset Atticus Pündi romaani. Kuna raamatusarja algne autor Alan Conway on surnud, siis üritab kirjastus varasemast edust kasu lõigata ja tellib loo noorelt kirjanikult Eliot Crace´ilt. Viimane on aga kuulsa lastekirjaniku Miriam Crace´i pojapoeg. Miriam suri paarkümmend aastat tagasi oma lossis ootamatult, samas peeti tema surma loomulikuks, sest tal oli südamerike. Kui aga Susan käsikirja loeb, hakkavad ilmnema mitmed paralleelid. Miriami perekond on uute nimede all raamatusse pandud, samas tegelaskujud on päris inimestega üsna lihtsalt seostatavad. Nii püüabki Eliot oma raamatu kaudu maailmale teada anda, mis tema vanaemaga päriselt juhtus. Probleem on selles, et perekond teab poolikust kirjatükist ning nii jääb viimane peatükk kirjutamata. Eliot jääb purjus peaga auto alla. Näib, et keegi üritab varjata, mis Miriam Crace´iga päriselt juhtus. 
Susan osutub varjatud süüdlase jaoks samuti ohtlikuks tegelaseks, sest tõde ähvardab päevavalgele tulla. Lõpus muutub lugu seebikalaadseks uperpalliks, mis tõepoolest meenutab Midsomeri mõrvu. See on pisut naiivne, armas ja pehme. Samas aga ka vägivaldne. Ilmselt on see stiil, mis keskmisele inimesele hästi müüb. Ei saa ju salata, et küllap Anthony Horowitz kirjutab peaasjalikult suuri müüginumbreid silmas pidades. 
Aga kaas on ilus ja lõpuni jääb arusaamatuks, miks kaunistab seda just nimelt jäälind. Põhjus on ikkagi olemas. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave