Raamatukoi lugemislood

  Kolmas romaan samalt autorilt ei mõju enam uudsena. Kui esimese raamatu puhul tundus geniaalne, et ühtede kaante vahele on mahutatud krimilugu, mis sisaldab raamatut, siis sama ülesehituse kordumine mõjub siin pigem igavalt. Eks igal autoril ole oma käekiri ja selles ei ole midagi imelikku. Mõnus ajaviitelugemine on see ikkagi. Siiski pean tunnistama, et kuna tegemist on päris paksu raamatuga, siis viimase peatüki võtsin üle kahe rea. Tavaliselt ma nii ei loe, aga siin tundus, et asi on ammendunud.  Toimetaja Susan Ryeland tuleb Kreetalt tagasi Londonisse ja saab võimaluse toimetada järjekordset Atticus Pündi romaani. Kuna raamatusarja algne autor Alan Conway on surnud, siis üritab kirjastus varasemast edust kasu lõigata ja tellib loo noorelt kirjanikult Eliot Crace´ilt. Viimane on aga kuulsa lastekirjaniku Miriam Crace´i pojapoeg. Miriam suri paarkümmend aastat tagasi oma lossis ootamatult, samas peeti tema surma loomulikuks, sest tal oli südamerike. Kui aga Susan käsikirja...

  See on justkui kriminull ja ei ole ka. See on õnnetute laste lugu. Ja lugu sellest, kuidas raha inimesed lolliks ajab.  "Beatrice" on Lina Bengtsdotteri kolmas raamat. Kõigi romaanide ühine joon on see, et pealkirjaks on naisenimi, tegevus toimub ümber noorte tüdrukute ja kesksel kohal on Gullspangi väikelinn. Beatrice on üheksakuune beebi, kes kaob. Uurija Charlie Lager on pärit samas väikelinnast, aga elab ja töötab Stockholmis. Ka seekord peab ta kolleegidele appi minema. Ja ka seekord painab teda ema Betty ja selle esivanemad. Charliel on alkoholiprobleemid, ta tassib suvalisi mehi koju, tal on mitmed foobiad - üleüldse on ta oma eluga kõvasti kimpus. Aga sellegipoolest on tema kinnismõtteks laps üles leida.  Paralleelselt kadumislooga toimub tegevus ühes lastekodus. Alguses ei olegi mõistetav, kuidas need kaks lugu omavahel kokku sobivad. Gullspangist päriti Sara viiakse sinna ja ta peab elama ühes toas kellegi Loga. Loomulikult saavad lõpuks need kaks lugu kokku, ...

  Camdeni surnukuuri vanemlaborant Cassie Raven on üks kummaline kuju. Vähe sellest, et ta on tätoveeringute ja kehaneetidega mustapäine noor naine, kes on kimpus viinaga. Lisaks kõigele räägib ta ka surnutega. Selles loos annab tema vanaema pärast insulti teada, et Cassie vanemad ei surnudki autoõnnetuses. Hoopis isa olevat tapnud ema ja läinud eluaegsesse vangistusse. Niisiis saab Cassie teada, et ta isa on elus. Pealegi on mees ennetähtaegselt vabanenud.  Cassie võtab endale pähe, et kohus tegi ülekohtuse otsuse ja tapja on keegi teine. Ta asub omal käel asja uurima. Juba varasemast on tal olnud kokkupuude seersand Flytega ja temalt palub ta info hankimisel abi. Lugu kisub väga segaseks, mängu tuleb mitmeid kõrvaltegelasi, kellel kõigil on lähiminevikus isiklik kokkupuude surmaga. Loomulikult jõuab Cassie lõpuks tõeni ja nii, nagu sedasorti raamatutele kohane, on lõpus ikka väike märul ka.  Selle raamatu peategelane ei ole Cassie. Peategelaseks on hoopis Surm, aga seda...

  Hakkasin raamatut lugema ja umbes viiekümnendal leheküljel taipasin, et olen paar aastat tagasi seda lugenud. Üks situatsioon oli lihtsalt niivõrd eriline ja äratuntav. See oli niisugune: üks ema väljub korraks rongist ja jätab oma lapse magama. Loomulikult on tal plaanis lihtsalt hetkeks välja hüpata ja kohe tagasi tulla. Aga siis palub temalt abi üks naine, kelle koer on krampides. Ja nii sõidabki laps rongiga edasi, aga ema jääb maha. Kui rong Stockholmi jõuab, on laps kadunud.  Kuigi teadsin, et olen seda lugenud, ei saanud ma ikkagi raamatut käest ära panna. See on kvaliteedimärk. Või on mul siis hoopiski halb mälu? Tegelikult teadsin üldjoontes, kuidas lugu lõpeb, nii et kaldub ikkagi arvama, et tegemist on hea raamatuga.  See on krimilugu, üks paljudest. Aga ta on kirjutatud kuidagi elegantselt, puhtas stiilis. Ka veriseid lugusid saab kirjutada elegantseks. Siinkohal ei hakka ma jällegi kõike ümber jutustama. Sellel lugemisel köitis mind hoopiski meeskonnatöö. H...

  Ma olen neid Doggerlandi raamatuid täitsa tagurpidi lugenud. See on nüüd siis vist esimene. Muidu oli kogu aeg küsimus, kuidas Kareni koju on saanud kolleegi tütar Sigrid ja kodutu muusik Leo. Siit tuleb see nüüd lõpuks välja. Ja veider on see, et lugem hakates tundus stiil kuidagi värske, justkui ma polekski varem selle kirjaniku raamatuid lugenud. Järelikult sobib.  Doggerland on väljamõeldud saarestik kusagil Põhjameres Inglismaa ja Taani vahel. Nii, nagu Põhjamaade krimile omane, on esindatud kaks elementi: tubli naispolitseinik ja veidi karmivõitu rand. Need lihtsalt peavad olema. Aga lugu ise on huvitava ülesehitusega ja lõpplahendus mõnevõrra ootamatu. Sellist varianti ei osanud lugedes küll arvata.  Karen magab purjus peaga kogemata oma ülemusega, kes on ülbe naistevihkaja. Hommikul hiilib ta hotellist välja ja loomulikult kahetseb oma tegu. Samal hommikul tapetakse sama ülemuse endine naine. Kuna ülemus ei saa juhtumi uurimist juhtida, siis peab seda tegema Kar...

  Mul on hüpnoositeemaga mingi suhe tekkinud. Juba mitmendat raamatut järjest jookseb see läbi.  Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajapunktis. Üks professor korraldab ülikoolis tudengitele eksperimendi, milles on vabatahtlikult nõus osalema ainult kaks üliõpilast. Katse sisu seisneb selles, et üliõpilased peavad läbi lugema ühe vana haigusloo. Ja raamatu sisu ongi just nimelt see dokument.  Klassikalises mõttes ei ole tegemist haiguslooga, see on sündmuste kirjeldus ühes elitaarses hooldekodust ühe ööpäeva vältel. Ja seal juhtuvad koledad asjad. Mees, keda kutsutakse Kaspariks,  leitakse sissesõiduteelt mälukaotusega. Oma õiget nime ega eelnenud elu ta ei mäleta. Samal ajal hakkavad majas juhtuma veidrad asjad. Mõni patsient põgeneb, mõni kaob sootuks, peaarst tapetakse... Üks paras märul on lahti. Kaspar üritab aru saada, mis toimub ja kes seda kõike korraldab. Paralleelselt sellega üritab ta välja selgitada, kes ta päriselt on. Aeg-ajalt kerkivad ta mälus ...

  Raamatu peategelane Harriet on politseitöötaja, kuid tal on sotsiaaltöö haridus. Seega ei saa ta päris täievolilise politseinikuna toimetada, paljudele õigustele puudub tal juurdepääs. Ta saab oma kodukohas Lervikenis tööd ja asub elama isa juurde. Juba esimesel tööpäeval avastatakse muidu nii rahulikus kandis mõrv. Mõisast leitakse naise laip. Mõni aeg hiljem tapetakse ka üks teismeline poiss, kes arvatavasti oli esimese mõrva pealtnägija.  Harriet on uurimisgruppi sulandumisega hädas, tema ülemus on ülimalt ebasõbralik ja ei lase tal paljusid toiminguid teha. Nii taandatakse ta pelgalt erinevaid registreid ja mobiiliväljavõtteid läbi kammima. Samas on ta selles kandis veetnud lapsepõlve, seega teab hästi kohalikke olusid. Nii topibki ta tööväliselt oma nina igale poole ja avastab asju, mis ilma temata päevavalgele poleks tulnud.  Loomulikult ei puudu ühel korralikul peategelasel ka eraelu. Tema emeriitprofessorist isa hakkab vananedes mälu kaotama ja teeb imelikke asj...

  Jälle üks audioraamat. Olen avastanud selle kuulamiseks aina uusi võimalusi. Viimasel ajal panen hommikuse trenni ajaks klapid pähe ja nii saabki korraga trenn tehtud ja raamat loetud.  Olen varem ka Kepleri raamatuid lugenud ja nendes sisalduv pinge meeldib mulle. Ma ei tea, kas asi on selles, et nüüd oli tegemist lugemise asemel kuulamisega, aga see lugu tundus kuidagi eriti raju märul. Ei saagi päriselt öelda, kas see on krimi või pigem lihtsalt põnevik. Aga mõrvad ju on ja tegija leitakse ka üles.  Tegemist on Joona Linna sarja raamatuga. Alguses tundub, et Linnat ei olegi, sest vihjatakse tema surmale. Kusagil kolmandiku peal ilmub ta siiski välja ja asub otsima kedagi, kes stalgib naisi, paneb videod internetti üles ja siis tapab nad. Siin on niipalju  vihjeid ja saladusi ning süüdlase leidmine on üks paras mõistatus.  Loomulikult ületab Linna igasugused politseitöö piirid ja läheb vastuollu seadusega, et süüdlane leida. Ja paras tegu on politseile selge...