Sebastian Fitzek. Hingemurdja

 

Mul on hüpnoositeemaga mingi suhe tekkinud. Juba mitmendat raamatut järjest jookseb see läbi. 

Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajapunktis. Üks professor korraldab ülikoolis tudengitele eksperimendi, milles on vabatahtlikult nõus osalema ainult kaks üliõpilast. Katse sisu seisneb selles, et üliõpilased peavad läbi lugema ühe vana haigusloo. Ja raamatu sisu ongi just nimelt see dokument. 

Klassikalises mõttes ei ole tegemist haiguslooga, see on sündmuste kirjeldus ühes elitaarses hooldekodust ühe ööpäeva vältel. Ja seal juhtuvad koledad asjad. Mees, keda kutsutakse Kaspariks,  leitakse sissesõiduteelt mälukaotusega. Oma õiget nime ega eelnenud elu ta ei mäleta. Samal ajal hakkavad majas juhtuma veidrad asjad. Mõni patsient põgeneb, mõni kaob sootuks, peaarst tapetakse... Üks paras märul on lahti. Kaspar üritab aru saada, mis toimub ja kes seda kõike korraldab. Paralleelselt sellega üritab ta välja selgitada, kes ta päriselt on. Aeg-ajalt kerkivad ta mälus esile pildid minevikust, aga need üksikud killud tuleb kokku panna. 

Nagu alati, on lahendus üllatav. Ehkki umbes teise kolmandiku kandis oli võimalik juba midagi aimata. Aga Fitzek ei ole päris see kirjanik, keda ma edaspidi veel lugeda tahaks. Läheks parem uutele jahimaadele.