Kristina Ohlsson. Tuhkatriinud

 

Hakkasin raamatut lugema ja umbes viiekümnendal leheküljel taipasin, et olen paar aastat tagasi seda lugenud. Üks situatsioon oli lihtsalt niivõrd eriline ja äratuntav. See oli niisugune: üks ema väljub korraks rongist ja jätab oma lapse magama. Loomulikult on tal plaanis lihtsalt hetkeks välja hüpata ja kohe tagasi tulla. Aga siis palub temalt abi üks naine, kelle koer on krampides. Ja nii sõidabki laps rongiga edasi, aga ema jääb maha. Kui rong Stockholmi jõuab, on laps kadunud. 

Kuigi teadsin, et olen seda lugenud, ei saanud ma ikkagi raamatut käest ära panna. See on kvaliteedimärk. Või on mul siis hoopiski halb mälu? Tegelikult teadsin üldjoontes, kuidas lugu lõpeb, nii et kaldub ikkagi arvama, et tegemist on hea raamatuga. 

See on krimilugu, üks paljudest. Aga ta on kirjutatud kuidagi elegantselt, puhtas stiilis. Ka veriseid lugusid saab kirjutada elegantseks. Siinkohal ei hakka ma jällegi kõike ümber jutustama. Sellel lugemisel köitis mind hoopiski meeskonnatöö. Hulk politseinikke üritavad lugu lahendada. Igaühel neist on oma eraelulised sasipuntrad lahti harutada. Samas on igaüks täiesti erinev: mõni on auahne ja kirglik, mõni suurte kogemustega, mõni jälle väga analüütiline. Mõni on mees, mõni on naine. Aga meeskonnana klapib see kuidagi kokku. Kõik töötavad sama eesmärgi nimel, käivad läbi eksiteed (nagu krimilugudes ikka), jõuavad alguspunkti tagasi ja hakkavad uusi juhtlõngu analüüsima. Ja muidugi jõuavad eesmärgile.

Väidetavalt on Ohlssoni raamatute põhjal vändatud krimisari. Ma ei ole seda näinud, aga kindlasti vaataks. Aga seni uurin, kas raamatukogus veel Ohlssonit leidub.