Paulo Coelho. Alkeemik

 

Vähe on neid raamatuid, mida tasub mitu korda lugeda. Ma ei tea, mitmendat korda ma juba "Alkeemikut" loen. Ilmselt rohkem kui viiendat ja vähem kui kümnendat. Ma tean selle sisu peast, aga mingil hetkel tuleb jälle "Alkeemiku" isu - ja ma loen seda jälle. See on niisugune raamat, millest iga kord nopid välja just selle, mis praegusel hetkel vajalik. 

See on mõistujutt, mille ridade vahele on palju peidetud. Jah, seda võib lugeda lihtsalt loona, aga siit võib leida midagi muud, seda, mis pole sõnadesse pandav. See on lugu inimeseks-olemisest, armastusest ja Oma Loo otsimisest. Tavaliselt tunnistame me alles kellegi kirstu kõrval, et see inimene elas mingit lugu. Aga iseenda loo peale me ei mõtle. Aga mis lugu ma siis elan? Millist teed käin ja mis on mu püüdlused? Ja kui palju ma seda kõike peaks juhtima?

Sageli on nii, et tahame midagi saavutada ning selleni jõudmine on teekond. Ja kui oleme jõudnud lõpp-punti, siis selgub, et see kõik on olnud siinsamas, me lihtsalt ei ole seda märganud. Aga teekond ise on väärtus. Selle teekonna jooksul oleme saanud teistsuguseks inimeseks, ja seda ei kaalu üles ükski varandus. 

Igal teekonnal on omad reeglid. On olemas algaja õnn ja keeruline punkt vahetult enne eesmärgile jõudmist, kui oleme valmis alla andma. Just üks samm enne kohalejõudmist. Ja paljud loobuvadki. See toimub igasugustes elusituatsioonides. Millegipärast on meie ühiskonnas mentaliteet, et kogu aeg peab lõbus olema. Me alustame midagi ja alguses on lõbus. Siis tuleb rutiin ja me loobume oma tegevusest, sest kardame just nimelt rutiini. Ja alustame jälle mingi uue tegevusega, aga ka sellega jõuame samasse punkti. Ja siis otsime uue, ja uue, ja uue. Ja ei jõuagi mitte kusagile, sest kogu aeg peab ju lõbus olema. 

Olen kusagilt lugenud, justkui Coelho oleks naiivsete inimeste kirjanik. Ja mis siis? See on lihtsalt üks hinnang. Ma usun, et paari aasta pärast võtan selle raamatu jälle kätte.