Maria Adolfsson. Eksisamm

 

Ma olen neid Doggerlandi raamatuid täitsa tagurpidi lugenud. See on nüüd siis vist esimene. Muidu oli kogu aeg küsimus, kuidas Kareni koju on saanud kolleegi tütar Sigrid ja kodutu muusik Leo. Siit tuleb see nüüd lõpuks välja. Ja veider on see, et lugem hakates tundus stiil kuidagi värske, justkui ma polekski varem selle kirjaniku raamatuid lugenud. Järelikult sobib. 

Doggerland on väljamõeldud saarestik kusagil Põhjameres Inglismaa ja Taani vahel. Nii, nagu Põhjamaade krimile omane, on esindatud kaks elementi: tubli naispolitseinik ja veidi karmivõitu rand. Need lihtsalt peavad olema. Aga lugu ise on huvitava ülesehitusega ja lõpplahendus mõnevõrra ootamatu. Sellist varianti ei osanud lugedes küll arvata. 

Karen magab purjus peaga kogemata oma ülemusega, kes on ülbe naistevihkaja. Hommikul hiilib ta hotellist välja ja loomulikult kahetseb oma tegu. Samal hommikul tapetakse sama ülemuse endine naine. Kuna ülemus ei saa juhtumi uurimist juhtida, siis peab seda tegema Karen. Aga väga keeruline on välja tuua kõiki asjaolusid, sest Karen häbeneb oma afääri selle mehega. No loomulikult kõik laheneb, aga üks laip tuleb veel. Ja kõik niidid viivad kolmekümne aasta taguse hipikommuuni juurde, kus toimis vabaarmastus ja lõpuks oli keeruline aru saada, kes on kelle laps. 

See on päris vahva ülesehitusega raamat, kirjutatud ladusas keeles ja samas piisavalt rahulik. Nojah, laibad ju on, kuidas siis muidu.