Anna Bågstam. Pealtnägija

 

Raamatu peategelane Harriet on politseitöötaja, kuid tal on sotsiaaltöö haridus. Seega ei saa ta päris täievolilise politseinikuna toimetada, paljudele õigustele puudub tal juurdepääs. Ta saab oma kodukohas Lervikenis tööd ja asub elama isa juurde. Juba esimesel tööpäeval avastatakse muidu nii rahulikus kandis mõrv. Mõisast leitakse naise laip. Mõni aeg hiljem tapetakse ka üks teismeline poiss, kes arvatavasti oli esimese mõrva pealtnägija. 

Harriet on uurimisgruppi sulandumisega hädas, tema ülemus on ülimalt ebasõbralik ja ei lase tal paljusid toiminguid teha. Nii taandatakse ta pelgalt erinevaid registreid ja mobiiliväljavõtteid läbi kammima. Samas on ta selles kandis veetnud lapsepõlve, seega teab hästi kohalikke olusid. Nii topibki ta tööväliselt oma nina igale poole ja avastab asju, mis ilma temata päevavalgele poleks tulnud. 

Loomulikult ei puudu ühel korralikul peategelasel ka eraelu. Tema emeriitprofessorist isa hakkab vananedes mälu kaotama ja teeb imelikke asju. Nii pendeldabki Harriet töö ja kodu vahel ning peab kõigega hakkama saama. Ka tema vend käitub imelikult, justkui tundub, et tal võiks mõrvadega mingi seos olla. Ja loomulikult ei puudu ühe noore naisuurija elust Salapärane Unistuste Mees, kes ilmub eikuskilt.

Lõpplahendus on mõnevõrra üllatav. Aga raamatu viimased laused on veelgi üllatavamad. Kui lugedes tundus, et see on üks on-kah-raamat, siis lõpus toimub midagi, millest pole võimalik aru saada. Tahaks teada, mis siis täpselt lahti on.