Jessie Inchauspe. Glükoosirevolutsioon

Selles maailmas on huvitav vastuolu. Ühest küljest on tervisekultus omandanud enneolematud mõõtmed, teisest küljest püüavad toiduainetetootjad meile maha müüa puhast rämpsu. Mõlemate taga on suur äri ja koos toimivad nad suurepäraselt. Nende vahele jääb segaduses inimene, kellele pidevalt sisendatakse, et elagu tervislikult, aga poodi minnes sirutub käsi ikkagi justkui iseenesest millegi maitsva ja ebatervisliku järele. Sellele lisanduvad veel rohked müügimüüdid, mis teatavad, et just see toode on imeliselt tervislik. Ja nii me siis olemegi segaduses, et mis on õige ja mis vale. Fakt on see, et me ei saa oma keha olukorda meditsiinisüsteemi vastutusele anda, vaid peame ise selle eest hoolitsema. Aga kuidas?

Viimasel ajal on ilmunud rohkelt raamatuid sellest, kuidas ise oma tervise eest hoolt kanda. Ka see tekitab segadust: kellel siis ikkagi on õigus ja milline uus teooria peab päriselt paika? Tahaks ju tervena elada, aga ei oska. Tundub, justkui oleks inimkeha viimase paari aastakümnega varasemast tuhat korda keerulisemaks muutunud. Aga ei ole ju. 

Jessie Inchauspe´ läheneb sellele probleemile täiesti teistsugusest vaatenurgast. Ta võtab tähelepanu alla suhkrud (õigem oleks siiski öelda süsivesikud), ükskõik, millisel kujul need siis ka ei oleks. Ja esimene teadmine ongi see: suhkur on suhkur, ükskõik, millise nime tootja sellele pakendil on pannud. Ja inimkeha seda nime lugeda ei oska, tema peab sellega ikka samamoodi toime tulema. Raamatust on võimalik teada saada, kuidas süsivesikud jagunevad ja mis neist pärast söömist organismis saama hakkab. 

Edasi annab autor hulga nippe, kuidas keha toiduga paremini toime tuleks. Siin ei kutsuta üles askeetlikule eluviisile ja kõigest magusast ning maitsvast loobuma. Kaugeltki mitte. Me ei ela ju selleks, et iseennast piinata, elu tuleb võtta ikka täie rinnaga (kõhuga?). Pigem pakub autor siin välja tasakaalu, kuidas lubada endale ikkagi midagi head, aga teha seda samas nii, et keha katki ei läheks. Ja samas tasuks seda teha nii, et asi väljastpoolt veider välja ei paistaks. Kuidagi peab ju ühiskonnaliikmena ka massi sulanduma. 

Raamatu alguses on kirjastaja poolt hoiatus, et ta ei võta vastutust selles raamatus avaldatud nõuannete eest. See on poliitiliselt korrektne avaldus, aga minu küsimus on, mida halba võiks mulle teha näiteks kümneminutiline jalutuskäik pärast sööki? Või kui ma söön kõiki harjumuspäraseid toite, aga lihtsalt teises järjekorras? See ei pruugi mind aidata, aga halba see kindlasti teha ei saa. 

Selle raamatu väärtus seisneb selles, et ta võtab keerulise asjad lihtsas keeles pulkadeks lahti ja annab igapäevaelus väga kergesti rakendatavaid nõuandeid, kuidas väga väikeste muudatuste abil oma enesetunnet parandada. Ja see on ju hea, või mis?