Nicolas D’estienne D’orves. Eiffel

 

Raamat on kirjutatud filmi põhjal - seega film oli enne raamatut. Ma ei ole filmi näinud, aga lugedes on tunne, justkui vaatakski filmi. See on ülilihtne lugemine, just paras suvepäeval aeda kaasa võtta ja linnulaulu saatel lugeda. 
Raamat räägib Gustave Eiffelist ja tema torni valmimisest. Aga see ei ole pelgalt insenerteaduslik romaan, pigem on tegemist kirgliku armastuslooga. Eiffel on alustamas torni ehitamist, kui kohtab oma kakskümmend viis aastat tagasi kaotatud armastust. Siit saab alguse kirg, mida insener väljendab oma tornis. See on A-täht, samas matkib oma kumerustega naiselikke jooni. 
Raamatu sündmused kulgevadki paralleelselt kahes ajastus, nii et lugeja saab samm-sammult teada, mis siis varem juhtus. Selles on intriigi, draamat, traagikat - kõike, mida ühes ajaloolises fiktsioonis olema peab. Ja ülesehitus on täpselt selline, nagu filmis: alguses idüll, siis takistused ja meeleheide, siis justkui lahendus, siis jälle takistused... ja siis kibedusega segatud võidurõõm. Ja rasked valikud.
Aga see on kindel, et mees, kes 19. sajandi lõpus niisuguse torni püstitamise korraldamisega hakkama sai, pidi olema hull unistaja. Korraks mõtlesin, mismoodi ikkagi need töölised tollal kolmesaja meetri kõrgusel töötasid. Ei suuda ette kujutada. Eks kõigi unistustega ole nii, et alguses on kujutluspilt ja siis tuleb selle nähtavaks saamiseks võidelda. Kas meie ajastul on selliseid inimesi?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun
Lisateave