Nicolas D’estienne D’orves. Eiffel
Raamat on kirjutatud filmi põhjal - seega film oli enne raamatut. Ma ei ole filmi näinud, aga lugedes on tunne, justkui vaatakski filmi. See on ülilihtne lugemine, just paras suvepäeval aeda kaasa võtta ja linnulaulu saatel lugeda. Raamat räägib Gustave Eiffelist ja tema torni valmimisest. Aga see ei ole pelgalt insenerteaduslik romaan, pigem on tegemist kirgliku armastuslooga. Eiffel on alustamas torni ehitamist, kui kohtab oma kakskümmend viis aastat tagasi kaotatud armastust. Siit saab alguse kirg, mida insener väljendab oma tornis. See on A-täht, samas matkib oma kumerustega naiselikke jooni. Raamatu sündmused kulgevadki paralleelselt kahes ajastus, nii et lugeja saab samm-sammult teada, mis siis varem juhtus. Selles on intriigi, draamat, traagikat - kõike, mida ühes ajaloolises fiktsioonis olema peab. Ja ülesehitus on täpselt selline, nagu filmis: alguses idüll, siis takistused ja meeleheide, siis justkui lahendus, siis jälle takistused... ja siis kibedusega sega...