Valerie Perrin. Kolm

 

Imeline, kuidas üks kirjanik suudab kokku panna nii erinevaid lugusid. Need on elulood, kus inimesed teevad oma igapäevaseid asju, neil on oma soovid ja tahtmised. Ja nende soovid ja tahtmised põrkuvad teiste omadega. Alati põrkuvad. Seal, kus on koos mitu inimest, see lihtsalt on nii. Aga välise pinna all on alati tundeid, märkamisi, ütlemata asju. Nii kujunebki mitme inimese koosmõjul väga mitmekihiline elu, mida kontrollida ja lõplikult hallata on väga raske. Tegelikult võimatu. 
Seda romaani lugedes tabas mind mõte, et tegelikult ei olegi vahet, kas elulugu on kaante vahel, kellegi poolt välja mõeldud, või päris inimese oma. Minu, sinu, kellegi kolmanda oma. Me kõik elame oma lugusid ja nii tundubki, et romaan on päris ja päriselu on romaan. Me kõik kirjutame oma romaane, millest suur osa jääb teiste eest varjatuks. See, mida sotsiaalmeedias või lihtsalt tänaval ringi kõndides teistele näidata tahame, on lihtsalt üks fassaad. Oma romaani kirjutame ise ja paraku suurt osa sellest me kellelegi ei näita, isegi kõige lähedasematele inimestele mitte. 
Aga ükskord paneme oma loole viimase punkti. Kõik panevad. Lihtsalt suurem osa lugusid jääbki varjatuks. Igaveseks. Jäävad ainult asjad ja mõned olukorrad ja ütlemised kellegi teise mälestustesse, aga varsti ei ole neid ka. Sest elu läheb edasi. 
Valerie Perrini romaanide väärtus selles ongi, et ta suudab sõnastada tegelaste varjatud kihte. Seda, mida elus välja ei öelda. Ja selle lugemine on abiks, et iseenda varjatud mõtteid ja tundeid ära tunda. Me ju ei oska seda. Me ei julge paljusid asju iseendale tunnistada, veel vähem sõnastada. Nii näibki vahel, et kõik on kuidagi kiivas ja me ei saa aru, mis lahti on. Teistel ju ei ole. Aga kuidas me teame, mis teistel on? Seda ei ole mitte kusagil näha. Mõnikord nad ei näe ise ka. Midagi justkui paistab välja ja me arvame, et me oskame seda tõlgendada, aga see on lihtsalt üks pettekujutelm. Kui inimene ennast iseendale ja teistele avada ei oska või ei taha, siis jääb kõik varjatuks. Ja just need erinevate inimeste varjatud kihid põrkuvad. Mõnikord näeb see välja nagu kaos ja sellega ei oskagi midagi peale hakata. Aga kas peab? Ehk on targem lihtsalt leppida ja keskenduda iseendale. Ära tunda see, mis minuga päriselt toimub. Minu sees.
Muidugi on selles romaanis lugu. Lugu kolmest lapsepõlvesõbrast, kelle elud kujunevad erinevateks, aga mingi nähtamatud niidid hoiavad neid ikkagi koos. Sisututvustust saab igaüks raamatupoe veebilehelt lugeda, seda siin eraldi ümber jutustada pole mõtet. Aga lugemine sarnaneb pisut sibulakoorimisele, sest järjest avanevad uued ja uued kihid. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave

Kairi Look. Tantsi tolm põrandast

Kujutis
  Lõpetasin eile õhtul selle raamatu lugemise ja täna on mul ikka veel tunne, nagu oleksin näinud pikka ja painajalikku und. Niisugust, milles on olemas kõik: nii hea kui halb. Detailid on väga selged, aga kõik tuleb seestpoolt, kusagilt sügavalt. Mäletan, et kui väike olin, siis ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et ma päriselt ei saa aru, kas see, mida ma päeval kogen, on päris. Või hoopis see, mida öösiti unedes näen on reaalsus ja päeval ärkan unenäos. Seda raamatut lugedes tuli sama tunne. See on üheaegselt justkui unenägu ja elu. Ja see läheb nii sügavale, lausa põhjani. Alateadvusest kaugemale. Teisele poole elu. Ja ometi on see elu. Pisut müstiline, aga just see on kogemus, mille lugedes sain.  Ma ei tea, kas see on aja märk või olen ise vanuse kasvades pinnapealseks muutunud, aga seesugust sügavuse kogemist tuleb ette harva. Ei tulegi tegelikult, sest kogu aeg peab ju lippama. Kiire, kiire, kiire. Ja asjalik peab olema. Aga kas ikka peab. Kas ema oli asjalik ja pinna...
Lisateave